On hea, kui linn ei maga

Ööelu on palju enamat kui pidutsemine ning sellesse investeerimine ja sellega koeksisteerimine toob linna rahakotile ja mainele kasu.

NATALIE METS

Berliin on loomulik sihtkoht nii neile, keda huvitab ööelu lõbus ja ajaviiteline pool, kui ka neile, kellel on selles valdkonnas auahnemaid plaane. Alates 1990. aastate algusest on Berliin maailma klubi­kultuuri pealinn, mille keskmes on ööpäev läbi avatud klubid ning nende ümber ehitatud tugistruktuur. Seal valitseb poliitiliselt ja sotsioloogiliselt vaba, tolerantne ja sõbralik meeleolu – just selline kombinatsioon on põhjus, miks Berliin tõmbab väga paljusid inimesi lühemaks või pikemaks ajaks enda poole. Sealne ööelu on palju poliitilisem, kui ehk pealiskaudsel jälgimisel tundub – eriti viimastel aastatel on klubikultuuris rassilise ja soolise võrdõiguslikkuse teemad täiesti igapäevased ning tantsupõrandal tervitatakse kõiki eluterve suhtumisega inimesi nende rassilist kuuluvust või seksuaalseid eelistusi tähele panemata.

Olgugi et klubikultuuri subkultuurilised eripärad kuuluvad mu lemmikteemade hulka, käsitlen selles artiklis klubikultuuri ühiskondlikke ja majanduslikke aspekte. Novembri alguses peeti teist korda rahvusvahelist ööelu konverentsi „Stadt nach Acht“, millel oli neli peateemat: ööelu kultuur (peo ja vaba aja ruumilised aspektid, kaasamine ja välistamine, reeglistikud, homoseksuaalsus, poliitika ja reividiplomaatia), ohutus öösel (klubitöötajate esmaabioskused, avalik turvalisus, narkootikumide kasutamine ja sellega kaasnevad ohud, riskide maandamine, klubi ja linna esindajate mõttevahetused, vaimne tervis, ahistamine ning seks ja erootika), ööelumajandus (kultuuri rahastamine, peoturism, loomemajandus, tööhõive, loominguline jalajälg, kohalik majandus) ning öise linnaelu arendus. Teemade mitmekesisus annab aimu, kui palju aspekte on tarvis katta, kui peetakse silmas öist elu.

Esinejate ja arutlejate seltskond oli meeldivalt mitmekülgne: kaasatud olid urbanistid, kultuuri- ja majandusteadlased, linna esindajad ning mitmesugused tugistruktuurid, nt politsei, kiirabi ja tuletõrje. Just tugistruktuuride kaasatus tõestab, et üksteisega võitlemise asemel toimib Berliinis kõigi osaliste vahel tugev koostöö. Konverentsil tugineti neid teemasid käsitledes statistikale ja uurimistöödele, vähem empiiriale. Ürituse üldeesmärk oli suurendada teadlikkust ja töötada välja uusi koostöövorme.

KonverentsiStadt nach Acht“ (tõlkes: linn pärast kella kaheksat õhtul) korraldaja on Clubcommision Berlin – see on klubikultuuri võrgustik ja kuluaaripoliitika esindaja, mille igapäevategevus hõlmab valdkonna poliitiliste, administratiivsete ja majanduslike huvide esindamist. Clubcommisioni tegevus aitab oma valdkonda ka rahvusvahelisel tasandil: nende tulemused on eeskujuks linnadele ja valitsustele mujal maailmas, kus Berliini näitel on hakatud mõistma, kui palju kasu toob ööellu panustamine. Ühtlasi leidis Clubcommisioni eestvedamisel konverentsil aset esimene rahvusvaheline öölinnapeade kokkusaamine, kus linnade ametlikud ja mitteametlikud ööelu esindajad jagasid oma kogemusi.

Öölinnapead või -saadikut tunneb üldsus vähem, kuid Euroopas on see üha tavapärasem amet. Selle ameti esindaja peamine ülesanne on linnavõimule selgitada, et ööelu on palju enamat kui pidutsemine ning et sellesse investeerimine ja sellega koeksisteerimine toob linnale nii finantsilist kui ka mainelist kasu. Murettekitavalt palju on viimase paari aasta jooksul üle maailma suletud ööklubisid ja -lokaale, seetõttu ähvardab ööelu väljasuremine või põranda alla minek. Klubituristide arv väheneb, see omakorda mõjub halvasti transpordi-, toitlustus- ja majutusettevõtetele, ühtlasi kogu majandusele.

Edukäik ööelu korraldamises saadab Amsterdami, Rotterdami, Pariisi ja Zürichit, muidugi Berliini ning ka Londonit ja New Yorki. Amsterdami öölinnapea Mirik Milani silmapaistvaim saavutus on kümnele lokaalile ööpäevase tegutsemisloa andmine. Varem pidid kõik klubid kindlal kellaajal uksed sulgema, mis lõppes suure hulga ebakainete inimestega tänavatel ja see häiris kohalikke elanikke. Londoni öö­tsaarinna Amy Lamé räägib Londonist kui 24 tunni linnast, mida toetab hiljuti avatud ööpäevane metrooliin. Berliinis investeerib linnavalitsus miljon eurot elamurajoonide lähistel asuvate klubide helikindlaks ehitamisse. Linnavõim on võtnud vaevaks teha kerge matemaaline tehe ning mõistab, et see investeering teenib end mitmekordselt tagasi.

Londoni ööelu toob linnale igal aastal 70 miljardit naela ehk 78,9 miljardit eurot sissetulekut ning annab tööd umbes 1,3 miljonile inimesele. Üle maailma lennatakse sinna pikkadeks nädalavahetusteks, kasutatakse ühissõidukeid, üüritakse Airbnb rakenduse kaudu korter või võetakse hotellituba, külastatakse kinosid, teatreid ja klubisid, kulutatakse raha restoranides, muuseumides ja väikeärides ning lennatakse tagasi kodulinna, et varem või hiljem seda kõike korrata.

See, et osa inimesi veedab öösel vaba aega, tähendab, et väga paljud teevad öösel tööd. Ka nende tööelu koos turvalisuse tagamise, transporditeenuste ja prügikäitlusega vajab struktureerimist ja juhtimist.

Ka Tallinnas on tarvis kedagi, kes kutsuks kokku poliitikud, klubikultuuri esindajad ja linnaelanikud. Eestis on tüüpiline meelelahutuseesmärgil reisiv turist Briti poissmees, kes jätab küll linnale raha, kuid on äärmiselt ebameeldiv ning mõjub halvasti linna mainele. Tallinnal on väga suur potentsiaal meelitada üle maailma ligi intelligentseid, laia silmaringiga noori, kes turgutavad meie majandust niisamuti, nagu nad teevad seda praegu Amsterdamis, Londonis ja Berliinis.

Paraku siin tõrjutakse neid ja klubisid pigem suletakse kui avatakse. Sealjuures vajavad meie tegijad jätkamiseks kümneid tuhandeid eurosid vähem, kui on oma klubidesse panustanud Berliin. Klubituriste on Eestisse tarvis ka meie talentide pärast: mida rohkem siinsetest DJ-dest ja produtsentidest teatakse, seda sagedamini kutsutakse neid mängima välismaa klubidesse ja festivalidele – nii suureneb Eesti kultuurieksport.

Kuna klubikultuur pärineb mustanahaliste, suures osas ka geide kultuurist, on selle esindajad aegade algusest pidanud tõestama oma eksistentsi vajalikkust. Paraku on see paljudes riikides endiselt nii. Konverentsil räägiti palju ööelu poliitilistest aspektidest. Ülevaate oma kodumaal toimuvast andsid Thbilisi, Rām Allāh, İstanbuli, Haifa, Ammani, Tunise ja muude keeruliste ühiskondlike oludega linnade esindajad. Neis linnades on andekaid artiste ja novaatoreid ning see valdkond on hakanud arenema. Paraku ei lähe kõigil linnadel hästi, mõnest linnast on viimasel paaril aastal lahkunud mitu tuhat noort. Tänu novaatoritele, kes nendes linnades skeenet edendavad, on avaliku arutellu kaasatud tähtsad teemad homoseksuaalsus, aegunud usukombed ja ühiskondlikud tabud.

Äärmiselt põhjalike teemakäsitlustega konverents pakub materjali paljudeks artikliteks ja vestlusringideks, kuid loodan, et pärast selle artikli ilmumist mõeldakse ja räägitakse sellest tähtsast linnaelu osast üha rohkem ka Eestis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming