Oma muinasmaailma vangid

Kaarel Tarand

Parteid meil ja mujal teostavad professionaalset poliitikat, mis erineb tavalisest poliitilisest tegevusest oma vaatemängulisuse ja tootliku iseloomu poolest. „Mudamaadlus”, sõna, millega ajakirjanduses kirjeldatakse poliitilise elu värvikaimat osa, ei ole üldse sobivaim, kui otsida võrdlust elust enesest. Tavaline poliitikategemine on umbes nagu tavaline (kreeka-rooma või vaba-) maadlus, kus Eesti traditsioonid ulatuvad tagasi Lurichi, Hackenschmidti,  Abergi ja Jaagoni. Porfessionaalne poliitika sarnaneb ilu ja reeglistiku poolest Põhja-Ameerikas ja vähesel määral mujalgi populaarse nn professionaalse maadlusega (ingl k professional wrestling), mis ei ole võistlussport, vaid meelelahutustööstuse suure käibega haru, kus tätoveeritud ja maskeeritud „võitlejad” teevad jõu- ja ilunumbreid, teesklevad võtteid ja lööke, valu ja alistumist. Eestis selle ala tegijaid õieti polegi, pole ka areene, telelepinguid. Mingit lootust wrestlemania sünniks oli ehk 15 aastat tagasi, kui Saksa telekanalid neid etendusi üle kandsid, kuid sinnapaika  see jäigi, ega me siit ei pääsenud kauge maa kihlveokontoritele ligi.

Minu eelistus kuulub küll vähem vägivaldsetele tantsuetendustele, kuid vabal maal tuleb austada igaühe õigust oma meeliskunst valida. Kuid aus on asi siis, kui oled ostnud pileti meelelahutusõhtule ja saadki professional wrestling’u. Sedasama aga ei tohiks pakkuda neile, kes on lunastanud eluaegse pileti valitsuse ja parlamendi sisulise tegevuse jälgimiseks. Parteid paraku arvavad teisiti. Parteielu vaatemängulisus korreleerub kenasti erakondade  kasutada oleva rahahulga suurenemisega kogu lõppeva kümnendi vältel. Aina ilusamaks läheb, aina võimsamad on mütsatused, millega vasakpoolne koalitsioonipartner parempoolse vastu maad paiskab, aina vägevamad hoobid, millega end köitest tagasi lennutav liberaal rabab jalust sotsiaaldemokraadi nagu lihunik härja.

Mõttele, et poliitikategemine just selline peabki välja paistma, ei ole erakonnatuusad mõistagi iseseisvalt tulnud. Kuid eks nemadki nakatusid omal ajal koos oma rahvaga suhtekorralduse ja turunduse moehaigusse ning palkasid  endale esimesel võimalusel professionaalsed nõustajad ning erakonna imidži loojad. Lisandus raha, lisandus teenust. Erakondade välisilme muutus muudkui stiilsemaks, võitlusvõtted puhtamaks. Nõustajad aga nõudsid: rohkem vaatemängu, enam kirge – võitluseta pole teid olemas! Põhjaameeriklaste wrestling ei ole ainult võitlus, matšid ja kihlveod. Tõelise nii-öelda jätkusuutlikkuse annavad alale võitlejate lood, mis seovad nad liitlaste või leppimatute vastastena mõnel juhul koguni aastakümneteks. Lugu elab, areneb ja „müüb” katkestusteta, matšid kaamerate ees on vaid publikut piitsutavad kulminatsioonihetked. Eesti professionaalses poliitikas on lood muidugi suuremad kui parteide üksikvõitlejad. Liiga hooaja suur lõppauhind on igal aastal „Eesti päästmine”.

Eesti, see õrnake, vajab ju pidevat päästmist. Reformierakond ja IRL päästavad Eestit Keskerakonna ehk kurjuse impeeriumi käest. Madalamal tasemel, kolmikliidu koalitsiooni sees, aga võistlevad need kaks omavahel, kumb paremini päästab Eesti majanduse hävitavate maksude käest, mida kolmas võistleja lakkamatult ette topib. Rohelised on parlamendis  siiani ainsad, kes enne neid kehtinud mängumudelisse pole õieti lülitunud. Et nad ringi ei tule ja võitlust teeselda ei taha, ei võeta roheliste ettepanekuid seaduseelnõude parandamisel ka peaaegu iial arvesse, kui tahes head või mõistlikud need ettepanekud ka ei oleks. Ei saa ju, kui need tüübid ei taha kokkulepitud etendusreeglite järgi mängida! Ega etenduste üle ei peakski nurisema, kui poleks paari väikest probleemi. Esiteks, ühiskonna olukorra ja arenguteede üle sisulise arutelu asemel hoopis väljamõeldud  võitluslugude ja gigantide heitluste pakkumine kinnitab publiku totaalset alahindamist. Eriti arvestades, et publik ei saa mängus panustega osaleda, võitude-kaotuste pealt teenida. Teine ja hullem lugu on, et enam tükk aega pole aru saada, kas nad ise ikka saavad veel aru, et mäng on mäng, või on hakanud oma mängulugusid ja -võitlusi tõelisuseks pidama. Viimases osas peaksid lähinädalad selgust tooma.

Kui dramaatiline krampumine ideoloogiliste klišeede külge (majandustegevus Eestis on võimalik ainult tingimusel,  et maksukoormus läheneb lõpmatult nullile) on teeseldud, etendus antakse vaid iga erakonna koguduse usu tugevdamiseks ning pärast etenduse lõppu lepitakse riigi maksutulude suurendamises mõistlikult kokku, siis võib praeguste võitlusproffidega edasi elada. Kui aga mõni ongi tegelikult uskuma jäänud, et maksuteema on tabu, siis on küll tagumine aeg need ebausu pimeduses vaevlejad erru ehk ravile saata.