Olukorrast Euroopas

Hent Kalmo

Ilma irooniata saab nentida, et Euroopa Liit on vähemalt rahvusküsimuses olnud leninistlik projekt. Kui otsida talle ideoloogilist paarikut, siis sobib selleks USAst paremini Nõukogude Liit. Jürgen Habermas, Zur Verfassung Europas. Ein Essay, Suhrkamp Verlag, 2011. Kummaline mõelda, aga kümmekond aastat tagasi kurtis Jürgen Habermas selle üle, et Euroopas pole kriisi. See oli aeg, kui Saksamaal ja mujalgi peeti tuliseid vaidlusi küsimuse üle, kas Euroopa vajab konstitutsiooni. Ees seisis Euroopa Liidu laienemine itta. Tunti, et pakiliselt on tarvis reformida institutsioone ja vähendada liikmesriikide – eeskätt uute, ettearvamatute liikmesriikide – võimalusi hakata tulevikus tekki enda peale kiskuma. Habermas visandas toona kõige selgema pildi ELi rollist rahunenud kontinendil ja sellest, mida demokraatia riigiüleses mõõtkavas üldse võiks tähendada. Tema sõnul avaldub demokraatia ise oma elutingimuste kujundamises. Pikka aega sai seda teha rahvusriigi raames. Tänapäeval mõjutavat meie elu aga sel määral piiriülesed hoovused, et demokraatia saab teostuda üksnes mõne rahvusriigist suurema ja võimsama poliitilise moodustise sees. Paari viimase aasta sündmuste valguses paistab see mõttekäik üsna veenvana. Näiteks on sel kahtlemata sümboolne väärtus, kui kreeklased saavad ise otsustada, kas taluda kasinusmeetmeid või mitte. Nii on asi justkui demokraatlikum. Ometi oleks üsna naeruväärne öelda, et kreeklased langetavad sel puhul vaba valiku ja otsustavad ise, välistest mõjudest sõltumatult, kuidas nende ühiselu kulgeb. Habermas meenutab, et demokraatia idee ei nõua mitte üksnes võimalust vabalt valida, vaid ka seda, et valitud kogust midagi tegelikult sõltub. Teadagi, paljud arvavad, et võlgades vaevlev Lõuna-Euroopa on selle supi ise endale kokku keetnud. Võib-olla tõesti. Kuid Habermasi väide on, et tänapäeva maailmas on kõik riigid pahatihti samas olukorras nagu nurkasurutud kreeklased. Kui triivitakse kontrollimatult ulgumerel, siis võivad paadis istujad ju ka hääletada, millises suunas liikuda. Võidakse isegi otsustada, et tee läheb sinna, kuhu tuul viib, ja tunda heameelt otsuse kiire täitumise üle. Jah, võim oleks selgi puhul justkui rahva käes, aga kas see on ikka võim?

Kui asjale nii lähenda, siis tuleb välja, et tõeline demokraatia defitsiit ei vaeva mitte Euroopa Liitu, vaid liikmesriikide parlemente ja valitsusi. Viimased on küll valitavad, aga Habermasi sõnul täiesti jõuetud taltsutama üleilmastunud kapitalismi. Demokraatliku enesevalitsemisvabaduse taastamiseks tulevat piirid laiemale tõmmata ning teha EList märksa kaalukam poliitiline üksus. Häda on selles, et Habermasi arvates ei saa riigijuhid Euroopa lõimumise suurest narratiivist aru või, täpsemini öeldes, ei taha aru saada, kuna mõtlevad vaid argipäevapoliitikale ja tõrguvad leppimast senisest tagasihoidlikuma rolliga, mis on neile ette nähtud suures narratiivis. Kui just ei tule suurt kriisi … Aga mis laadi kriis, küsis Habermas 2001. aastal, peaks ähvardama jõukat ja leppinud Euroopat? Vahest on see põhjus, miks saab Habermasi värskest raamatust välja lugeda peale frustratsiooni ja rahulolematuse poliitikute – eriti Angela Merkeli – rahvuslike refleksidega ka õhinat ja lootust, et nüüd, tormisel ajal, on viimaks võimalik Euroopas midagi ära teha. Külma sõja ajal käibis Lääne-Euroopas sõna „hirmuliberalism”. Pelgus piiri taga varitsevate alternatiivide ees tegi liberaalid ka neist, kes seda muidu poleks olnud. Tundub, et Habermas ootab praegusest finantskriisist samasugust dividendi, et kriis on küllalt ähvardav sisendamaks hirmueurooplust nii mõnessegi rahvuslasse ja euroskeptikusse.

Kuna varem pildus Habermas kriitikanooli kitsarinnalise rahvusluse pihta, on üsna üllatav lugeda, et nüüd teeb ta panuse just Euroopa rahvastele, kelle kutsumus olevat minna mööda isehakanud eestkõnelejatest – rahvuslikest poliitikustest – ja teostada oma asutavat võimu n-ö kõrgemal korrusel. Euroopa Liidul olevat kaks asutavat subjekti: ühelt poolt Euroopa rahvad ja teiselt poolt Euroopa kodanikud, ühelt poolt ajalooliselt kujunenud kollektiivsed entiteedid ja teiselt poolt üksteisega solidaarsed indiviidid – sõbralik süntees rahvuslikust teesist ja euroopalikust antiteesist. Kommunistliku manifesti „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” on siin ühinenud Noor-Eesti loosungiga „Jäägem eestlasteks, kuid saagem eurooplasteks!”. Habermasi versioon Euroopa konstitutsioonilisest vundamendist ei ole eriti uuenduslik, ent mingis mõttes on see siiski samm edasi, kuna tal on kahtlemata õigus, et Euroopa oleviku ja tuleviku vaagimisel pole suuremat abi konföderatsiooni ja föderatsiooni vastandamisest. Euroopa Liidu katkematu lahterdamine meenutab vägisi XVII sajandit, kui poognate viisi vaieldi selle üle, kas Pühas Rooma Keisririigis oli riigivormiks monarhia, aristokraatia või demokraatia. Samasugune segadus kipub paratamatult nakatama praegusi debatte Euroopa „föderaliseerumise” teemal.

Isetekkeline Euroopa

Kindlasti on lugejaid, kes ei suuda alla suruda haigutust, kui hakatakse rääkima, nagu ELi puhul tavaks, konföderatsioonidest ja föderatsioonidest, sui generis moodustistest jne. Habermasi raamat pretendeerib päevakajalisusele. Kuid mida on asutavatel subjektidel, ükskõik kui palju neid ka poleks, pistmist praeguse olukorraga Euroopas? Habermas nagu paljud teisedki näib eeldavat, et on olemas mingi konstitutsiooniline basuuk, mis juhib finantskriisis relssidelt maha kalduva rongi uuesti õigele teele. Uus konvent, üleeuroopalised valimised, parteistunud Euroopa Komisjoni president – ettepanekutest ja järelemõtlemisgruppidest pole paaril viimasel aastal puudust olnud. Kummatigi tundub, et vähemalt praegu ei taha Euroopa valijaskond mitte rohkem, vaid vähem liitu. Eurobaromeetri näit on viimasel aastal pööranud alla: usk Euroopa institutsioonidesse on asendunud umbusuga. Gustav Suits kirjutas kunagi, et siinsete olude mahajäämuse tõttu on eestlased alles teoreetilised eurooplased. Praegu võib seda vist öelda kogu kontinendi kohta. Habermasi arvates pole see aga probleem, kuna neis asjus käivat praktika teooria kannul ja õigustavat seda tagantjärele. Euroopa rahvas, Euroopa identiteet, Euroopa avalik arvamus ja kõik see, mille puudumise üle täna nõnda palju kurdetakse, kujunevat välja alles pärast seda, kui on tehtud konstitutsiooniline hüpe ühisesse tulevikku.

Habermasi teooria isetekkelisest Euroopa rahvast sarnaneb huvitaval kombel argumentidega, millega 1990. aastatel põhjendati euro kasutuselevõttu ennaktempos. Ühisraha vastu on, eriti ookeani tagant, algusest peale kostnud väiteid, et iseseisvate riikide liit ei kujuta endast optimaalset vääringuala (euro isaks peetava Robert Mundelli teooria mõttes): liikmesriikide majandus ei käi veel ühes taktis, tööjõud ei kipu voolama ühest riigist teise jne. Euroala laiendamise kaitsjad vastasid, et pole tarvis muretseda, kuna optimaalse vääringuala tingimused täidetakse liitumise enese mõjul, n-ö endogeenselt, pärast seda, kui ühisraha hakkab ringlema. Tuleb tõdeda, et nii sujuvalt Euroopa riikide majandus kokku sulanud siiski ei ole. On neidki, kes arvavad paranoiliselt, et asi oligi kavandatud nõnda minema ning et Brüsselis lausa oodati Euroopa rahanduse kokkukiilumist. Tõsisoomlaste juhtide sõnul oli euro kasutuselevõtt kaval vandenõu, mille eesmärk oli panna pahaaimamatud liikmesriigid kahvlisse, olukorda, kus oma naha saab päästa vaid rahvusliku suveräänsuse loovutamise hinnaga.

Tegelikult ongi tõsisoomlastel õigus, ehkki plaani, milles nad ELi süüdistavad, pole keegi kunagi varjanud. Kogu Euroopa lõimumisprotsess on olnud avameelne vandenõu, mille koostöösamme on seatud tehnilise paratamatuse taktis, nõnda et igaüks neist toob (või lausa kutsub) esile puudujäägi, mille järgmine samm peab kõrvaldama. 1950. aastatel lepiti kokku põllumajandustoodanguga kauplemises. 1960. aastatel märgati, et seda häirib vahetuskursside kõikumine, mis muudab riikide kauba suhtelisi hindu. Seetõttu alustati 1970. aasta alguses liikumist vääringuliidu suunas. Pandi paika vahetuskursside kõikumise lubatav amplituud, nn vääringumadu. Kuna rahvusvaheliste finantsvoogude tekitatud tuultes kalduti lubatud kõikumisalast üsna pea välja, hakati 1980. aastatel mõtlema kõigist piirangutest vabastatud siseturu peale. See nõudis loobumist riigisisesest sotsiaalkaitsest, samuti Euroopa kaubandusreeglite hindamist oma põhiseaduse mõõdupuuga. Kõike seda tuli edaspidi kompenseerida kõrgemal astmel, kuhu koguneski nõnda üks võimuvolitus teise järel. Kui nüüd räägitakse, et rumalad Euroopa poliitikud ei osanud ette näha, et ühine raha nõuab ühist majanduspoliitikat, eelarveliitu ja vahest isegi poliitilist uniooni, siis on see muidugi eksitus. Jacques Delors on öelnud, et liikumine ühise raha suunas lükati käima paljuski just seepärast, et seda teati või vähemalt aimati. Ettevaatlik fiskaalse ja poliitilise uniooni kava oli tõepoolest sees juba esimeses töödokumendis, mis telliti vääringuliidu kohta 1970. aastate alguses.

Ideoloogilised perekonnasarnasused

Euroopa Liit on nii ideoloogiliselt kui praktiliselt üha edasi liikuv projekt, permanentne integratsioon, kui parafraseerida Trotskit. See tunnus eristab seda Ameerika Ühendriikidest, mis näib ometi peamise võrdlusmaterjalina Habermasi meeles mõlkuvat. Euroopas tahetakse, nagu kõikjal mainitakse, liikuda „üha tihedama liidu” pole. Ameerika Ühendriikides oli „konsolideerumine” aga stsenaarium, millega nn antiföderalistid 1787.-1788. aastal hirmutasid konstitutsiooni vaagivat rahvast. Tugevama keskvõimu pooldajatele pandi süüks, et konstitutsioonis loodud tasakaal föderaalse ja osariikide võimu vahel polegi mõeldud kestma, kuna föderalistid hauvad salajast vandenõu hakata samm-sammult nihkuma just nimelt üha tihedama liidu poole. Seda eitati siis ja kummalisel kombel eitatakse tänapäevalgi, hoolimata sellest, et keskvõim on konsolideerunud nõnda võimsaks, et XVIII sajandil ei taibatud seda uneski peljata. Mõistagi pole see tingimata halb, ent siiski on tähelepanuväärne, millise järjekindlusega püütakse ookeani taga ennast ja teisi veenda, et muutunud oludele vaatamata ollakse siiani vana hea konstitutsiooni raames.

Kui otsida Euroopa Liidule ideoloogilist paarikut, siis sobib selleks märksa paremini Nõukogude Liit. Mõistagi mitte poliitiliste väärtuste ega hoopiski mitte praktika poolest. Kahe liidu perekonnasarnasus avaldub pigem lõimumisloogikas, usus majanduse ja teaduse primaati, ning veendumuses, et majanduslike sidemete tihenemise mõjul tekib liidus elavate inimeste vahel faktiline solidaarsus, mis uhub viimaks ära kõik rahvuslikud vaheteod. Mõlemad liidud loodi – vähemalt sõnades – esimese postijaamana teel mingi kauge tõotatud maa poole. 1950. aastatel oli sarnane isegi propagandafilmide esteetika. Söe- ja Terasekoondise saavutusi illustreeriti tossu pahviva korstnate reaga, tunnistusena toodangu suurest kasvust, mis järgneb, kui söeressursse kasutatakse ratsionaalselt, hoolimata maardlaid läbistavatest riigipiiridest. See, et alustati maavarast, mis oli toona majandusringluse algelement, pole ainult huvitav metafoor. Tööstus ja majandus pidid kujutama endast sisendit rahu tootmise protsessis. Jean Monnet’ arvates oli sõdadevaheline aeg näidanud, et kokku leppida, deklareerida, tõotada, sõdu ära keelata ja muidu filosofeerida võis palju tahes, ilma et sellest suuremat tolku oleks olnud. Oli aeg keskenduda poliitilise pealisehitise asemel majanduslikule baasile. Küll siis üksmeel nagu korstnatest tõusev toss lõpuks nähtavale tuleb ja Euroopas laiali hajub.

Habermasi raamat on teadlikult kirjutatud Kanti „Igavese rahu” vaimus. Sellega tundub olevat tabatud õiget nooti, sest ELi suurimaks saavutuseks peetaksegi ju püsiva rahu jaluleseadmist. Sisuliselt ei kõla „Igavene rahu” kokku aga mitte Euroopa aluslepingutega, vaid Ameerika Ühendriikide konstitutsiooniga. Viimast mõisteti selle vastuvõtmisel tõepoolest föderaalse paktina, mis rajab kestva rahuliiga. Euroopa ühenduste loojate arusaam sõja vältimise meetoditest oli sootuks teistsugune. Monnet’ mälestustest aimub suurepäraselt, millise põlgusega suhtusid tema ja ta mõttekaaslased Teise maailmasõja järel kogunenud rohketesse kongressidesse, kus nõuti Euroopa asutavat kogu, konstitutsiooni jms. Tagantjärele näib 1948. aastal peetud suurejooneline Haagi kongress Euroopa lõimumises ehk olulise piirikivina, kuid tegelikult oli see nn Monnet meetodile alternatiivne tee, mis viis (siiani üsna hambutu) Euroopa Nõukoguni, mitte Euroopa Liiduni. Paljud päevi näinud Euroopa poliitikud suhtusid samasuguse skepsisega 2002. aastal kokku tulnud Euroopa tulevikukonventi, mis töötas välja põhiseadusliku leppe. Prantsuse endine välisminister Hubert Védrine nimetas kogu seda protsessi „nominalismiks”. Konstitutsiooniline avantüür oli tema arvates ummiktee. Nüüd, pärast seda, kui ELi randevuu rahvaga kukkus 2005. aastal läbi, olevat tarvis naasta Euroopa realistliku kreedo juurde: arvardada energiaturgu, vähendada rändlusteenustasusid, ühesõnaga, tegeleda konkreetsete asjadega.

Kuhu edasi?

Oleme näinud, et Euroopa poliitikud ongi paaril viimasel aastal põgenenud üksikasjadesse ja tegelenud preambulite kirjutamise asemel konkreetsete probleemidega: valitseb asjalik, mitte pidulik toon, lapitakse auke aluslepingutes. Kui euroalas midagi käriseb, siis parandatakse asi paari kriisikohtumisega jälle ära. Kuna Habermasi meelest on see postdemokraatlik eksekutiivföderalism, ei saa öelda, et kriis oleks toonud tema loodetud lõimumisdividendi. Samas tundub Monnet’ meetod siiski töötavat: ühisraha on toonud liikmesriigid mööda keerdusid ja käändusid integratsioonilisse situatsiooni, kus Lõuna-Euroopa ei saa ja Põhja-Euroopa ei taha enam samamoodi edasi elada. Esmalt ärgitati panku ostma laenudes vaevlevate euroalariikide võlakirju, siis märgati, et pangad ise vajavad halbade laenude tõttu päästmist, seda ei tahtnud võlausaldajariigid aga teha ilma õigusliku võimaluseta hoida suurematel Euroopa pankadel tulevikus silm peal. Nõnda hakatigi eelmise aasta lõpus looma pangandusliitu. Samuti ei jäänud Euroopa Keskpangal eelmisel aastal muud üle kui astuda julgeid samme võlgades riike kurnava intressisurve leevendamiseks, ehkki aidata lubati ainult juhul, kui riigid püsivad reformikursil. Kokkuhoidmisest ja maksude agaramast kogumisest enam ei piisa. Juba räägitakse siin-seal sellest, et Lõuna-Euroopale tuleb peale suruda riigireform eesmärgiga suurendada nende konkurentsivõimet ja avardada nõnda maksubaasi. Seega on paljalt eelarveimperatiive järgides jõutud olukorda, kus mõne liikmesriigi siseelu võib peaaegu tervenisti hakata alluma ELi ettekirjutustele.

Iseenesest pole see kõik päris uus, sest ajaloos on ennegi juhtunud, et mõni riik peab ennast võlgade maksmiseks kiirkorras otsast lõpuni reformima. Sakslased ise said seda kogeda 1806. aastal, pärast preislaste kaotust Napoleonile, kui tuli maksta suurt tribuuti.

Kuna järgnenud reformilainest sündis seesama Berliini ülikool, mille aulas Joshcka Fischer pidas 2000. aastal oma kuulsa Euroopa föderatsiooni loomisele üles kutsunud kõne, siis miks mitte loota, et ka praegustest rasketest aegadest tõuseb viimaks tulu kogu Euroopale? Sel juhul on Habermas tarbetult pessimistlik. Ometi, ja kahjuks, saab praegusi ajamärke lugeda ka hoopis teises võtmes, nõnda et isegi Habermasi ettevaatlik õhin paistab liialt optimistlikuna. Euroopas kestev ja mitmeski mõttes süvenev kriis pole mitte ainult majanduslikku, vaid ka ideoloogilist laadi, kuna see on seadnud kahtluse alla Euroopa lõimumist aastakümneid juhtinud põhieeldused. Nende eelduste kohaselt on majanduslikel sidemetel pikas perspektiivis inimesi lepitav toime. Ühises majanduslikus positsioonis olijad, töölised, tarbijad, proletariaat jne, tajuvad ajapikku oma faktilist solidaarsust ning ülendavad selle grupiteadvuse tasandil poliitiliseks, rahvuspiire ületavaks solidaarsuseks. Ilma igasuguse irooniata saab nentida, et Euroopa Liit on vähemalt rahvusküsimuses olnud leninistlik projekt. Mäletatavasti laveeris Lenin kahe seisukoha vahel, millest üks eitas rahvusi sootuks ning teine pidas neid jäävaks kultuurinähtuseks. Tegelikult olevat rahvus poliitiliselt mõjus ja legitiimne, kuid loomuldasa, s.t majanduslikust loogikast tingituna mööduv kogukonnavorm. Mitte et Lenini arutlust tasuks väga tõsiselt võtta, kuid tema arvates pidi Nõukogude Liit oma elu 1922. aastal alustama föderatsioonina just seetõttu, et sel ajal olevat rahvad veel olemas ning legitiimne demokraatia pidavat seega paratamatult teostuma rahvusriikide kokkuleppe teel. Hiljem, kui föderatsiooni sees loodud sobivad majanduslikud tingimused on piisavalt toimida saanud, pidid rahvusriigid kui demokraatlikult kõnevõimelised üksused lahustuma solidaarsete üksikisikute massiks. See oli n-ö teaduslik, antinominalistlik teooria föderalismist – Nõukogude Liidu suur narratiiv.

Euroopa ühendajad pole olnud nii dogmaatilised, kuid nemadki on lähtunud varasotsialistlikust deviisist, mille kohaselt tuleb inimeste valitsemine asendada asjade haldamisega. Lausa hämmastav on jälgida, kuidas kõiki kriisi- ja kasinusmeetmeid ei esitata mitte poliitiliste, hinnangutest ja eelistustest sõltuvate sammudena, vaid tehniliselt möödapääsmatu remondina, mille kritiseerimist saab seletada üksnes ebakompetentsuse või vähese usuga. Tundub, nagu sooviks ELi nimel kõnelejad iga hinna eest säilitada müüti Euroopa tasandil aetavate asjade poliitilisest neutraalsusest. Habermas oleks selle tõdemusega ilmselt nõus, kuid vastaks, et lahendus ongi Euroopa uus konstitutsioon, mis laseb liidu institutsioonidel avameelselt politiseeruda, koos üleeuroopaliste erakondade ja kõige muuga. Sel lahendusel pole aga mingitki väljavaadet praegusel hetkel teoks saada – hoolimata sellest, kas see meile meeldib või mitte. Kehtivates aluslepingutes on selleks liiga palju pidureid ja liikmesriikide vahel liiga palju erimeelsusi. Tõsi, kuna Habermas soovitab apelleerida otse rahvastele, võib kellelgi tulla pähe mõte anda Euroopale põhiseadus revolutsioonilisel teel nagu Ameerika Ühendriikides, kus põigati mööda osariikide valitsustest ja läkitati konstitutsioon heakskiitmiseks erakorralistele ratifitseerimiskogudele. Kuid ka selleks on Euroopa valijaskond praegu kaugelt liiga umbusklik. Sügavam probleem peitubki ehk selles, et Euroopa lõimumine pole majanduslikule edenemisele vaatamata tekitanud homo europaeus’t, kes oleks valmis austama kõiki avameelselt poliitilisi otsuseid, mida toetab eurooplaste enamik. Seepärast ei tasu ka oodata, et lähiaastatel leiab Euroopa poliitikas aset Kopernikuse revolutsioon ning kõik liikmesriigid hakkavad mõne lihtsa ja selge põhiseaduse sätete järgi tiirlema kontinendi keskkoha ümber. Pigem täieneb praegune liikmesriikidekeskne süsteem – Habermasi sarjatud eksekutiivföderalism – üha keerulisemate kontsentriliste ringidega. On öeldud, et Püha Rooma Riigi hirmsegase konstitutsiooni vastu saab huvi tunda üksnes inimene, kes armastab anomaaliat ja ebakorrapäraseid vorme. Sama võime me veel pikka aega öelda ka Euroopa Liidu kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming