Olemise suures ahelas

Katre Õim

Viedemanni auhind eesti rahvaluule väikevormide suureks kirjutamise eest.

Arvo Krikmann: „Metafooride loomet ja mõistmist vanasõnades juhivad mõistelised distinktsioonid inimlik-mitteinimlik ja naturaalne-kultuuriline.”

Palju õnne Wiedemanni keeleauhinna saamise puhul!
Tänan.

Sina oled folklorist, aga said tunnustuse osaliseks väljapaistvate teenete eest eesti keele uurimisel: vabariigi valitsuse otsusega „lingvistilise folkloristika arendamise eest, huumoriküllase keele- ja keeleanalüütilise huumorikäsitluse eest”, aga ka „eesti sõnakultuuripärandi rahvusvahelise tutvustamise ning humanitaarteaduste edendamise eest”. Mis tunne on?
Olen järjekordselt silmini õnnelik (seekord pole põhjus küll vaid „nõukogude võimu ei ole, aga arvutid on” – toim), kuigi Rein Veidemann (Postimees 21. XII 2006 kell 00:01) sellised tunded karmilt ära keelas, kuna need nüristavad ajaloolist ja ruumilist võrdlemisvõimet ja neid võidakse kaaperdada poliitilise võitluse vankrite ette. Kuu aega tagasi poleks ma suutnud ehitada mingit semantilist linki omaenda nime ja mõiste „Wiedemanni keeleauhind” vahele.
Kõik mu suuremad tööd („Eesti vanasõnad”, 1980–1988, läänemeresoome ühisvanasõnade väljaanne „Proverbia septentrionalia”, 1985 ja „Eesti mõistatused”, 2001–2013) on olnud kollektiivsed ja ma jagan kõrget tunnustust nende tööde initsiaatorite ning teiste toimetajate ja koostajatega. Eesti parömioloogia võlgneb oma olemasolu eest tänu kuulsale soome folkloristile ja parömioloogile Matti Kuusile, kes algatas 1960ndate alul suure Soome-Eesti vanasõnaprojekti. Selles on osalenud ka soome kolleegid: Kari Laukkanen, Pentti Leino, Outi Lauhakangas, Pekka Hakamies jt. Töö Eesti-poolne üldjuhendaja oli Ingrid Sarv, eesti lühivormiväljaannete juures osalesid mu armsad lähikolleegid Tartu parömioloogiarühmast Rein Saukas, Anne Hussar ja Piret Voolaid.

Parömioloogia (kreeka sõnadest paroimia ’vanasõna, tarkussõna’ ja logos ’õpetus’) ehk teaduse juurde rahvaluule lühivormidest ei jõuta arvatavasti tühjalt kohalt.
Seda küll. Mitmesuguseid heategusid on mulle teinud näiteks ka paljud Wiedemanni laureaadid. Eduard Leppik õpetas mulle Väike-Maarja keskkoolis eesti keelt ja kirjandust ning suuresti tänu temale kujunes mu elutee. Huno Rätsep õpetas mulle Tartu ülikoolis ajaloolist morfoloogiat, lubas lahkesti osaleda oma generatiivse grammatika grupi seminaridel 1970ndate alul ja on rikastanud mu keeleteadmisi püsipinginaabrina bussisõitudel TA üldkogudele. Juhan Peegel on andnud mulle sõbralikke konsultatsioone eesti regilaulude keele kohta ja olnud mu doktoritöö oponent. Haldur Õim on õpetanud semantikat oma tööde ja konsultatsioonidega. Ülle Viks ja Valdek Pall on olnud mu ideerikkad vestluskaaslased Mart Remmeli arvutuslingvistika sektori päevilt KKIs. Kristiina Rossiga oleme pidanud tulusaid jutuajamisi S. H. Vestringi sõnaraamatu jt eesti vanema kirjakeele allikate teemal. Mati Erelt ja Tiit-Rein Viitso pole iial keeldunud vastamast mu kui tahes rumalatele keeleküsimustele ja on olnud lingvistikataotluste põhieksperdid ETFi 1990ndate grandivoorudes. Heldur Niit on tänuväärselt parandanud mu artiklite õigekirja ja stiili; kord dramaatilistel hüperinflatsiooni aegadel lugesime ühe pooletunnise kiirkorrektuuri ka telefonitsi ja ma sain selle eest oma KKI ülemustelt kurja noomituse. Mati Hint on mu sirgeselgne kursusekaaslane, kes aastal 1965 rääkis mulle, mis on Zipfi reegel, ja päästis mu ajaloolisest häbist pidada end selle avastajaks ning on hiljem oma kirjutiste ja esinemistega õpetanud mulle karmi, kuid õiglast pieteeti armsa emakeele vastu. Lennart Meri on avaldanud mulle heatahtlikku kaastunnet ja solidaarsust mu raamatukese „Laustud sõna lagub” traagilise hukkumise puhul (kogu tiraaž hävitati tsensuuri nõudel – toim) aastavahetusel 1974-1975. Ilse Lehiste on konsulteerinud mind regilaulu alliteratsiooni asjus ja öelnud liigutavalt sooje sõnu mu makaroonilise kvaasiluuletuse kohta, mis algas stroofiga „Tere va tupli Tuklase seura / Ja joga toinegi poro ja peura / Minä vaene Viromaa teuras / Viibyn mieleldi yhä te seuras”. Valve-Liivi Kingisepa rühma toodetud Georg Mülleri jutluste uustrükk on esmavajalik teatmeteos mu selle aasta aktuaalsete asjade lugemislaual.

Kas oli mingi konkreetne impulss, mis sidus su uurijategevuses vanasõnad kognitiivse metafooriteooriaga?
Oli küll. Minu tutvus selle teooriasuunaga ei alanud George Lakoffi ja Mark Johnsoni nüüdseks kümneid tuhandeid kordi tsiteeritud raamatust „Metafoorid, mille järgi me elame” (1980, eesti k 2011), mille uudset ideoloogiat oli Haldur Õim küll juba varem tutvustanud. Olin lugenud sellest ja muudest seminaalsetest töödest ainult katkendeid, sest nõukogude ajal oli paljusid Läänes ilmunud raamatuid raske kätte saada. Siis, 1992. aasta mais, just enne Eesti krooni tulekut, kui kaos ja vaesus jooksid amokki, sain äkki oma vanalt healt sõbralt Pentti Leinolt vapustava sisuga paki: kaks kilo kohvi Presidentin sekoitus ja kserokoopia George Lakoffi ja Mark Turneri raamatust „Enam kui jahe mõistus” („More than Cool Reason”, 1989), milles leidus otse vanasõnade metafoorikale pühendatud 4. peatükk pealkirjaga „Olemise Suur Ahel” („The Great Chain of Being”). Et Arthur Oncken Lovejoy oli aastal 1936 avaldanud samanimelise filosoofilise traktaadi, sain teada alles mitu aastat hiljem. Kuid peatükki lugedes taipasin hetkega, et väidetakse sedasama, mida olin täheldanud juba 20 aasta eest: metafooride loomet ja mõistmist vanasõnades juhivad mõistelised distinktsioonid inimlik-mitteinimlik ja naturaalne-kultuuriline. Sestpeale on Olemise Suur Ahel saanud mulle kummituslikuks mantraks paljudes töödes.

Räägime sinu õpilastest ka natuke. Milliseid teemasuundi hõlmavad sinu juhendatud doktoritööd?
Mitte igale poisile ei lange osaks õnn planku värvida, nagu ütles Tom Sawyer, ja mitte igale mittekoosseisulisele õppejõule ei lange osaks õnn olla tervelt viie tugeva doktoritöö juhendaja. Tunnen oma parimate õpilaste üle siirast rõõmu ja uhkust. Sina (2004) ja Anneli Baran (2011) kaitsesite oma tööd fraseologismide semantika alal ja tegutsete neis suundades tänini intensiivselt ja edukalt. Kõik tööd võiksid laiemaltki huvi pakkuda: Piret Voolaiu „Eesti mõistatused kui pärimusliik muutuvas kultuurikontekstis”, Liisi Laineste „Postsotsialistlikud naljad Eestis. Järjepidevus ja muutumine” ja Mari Sarve „Loomiseks loodud: regivärsimõõt traditsiooniprotsessis”.

Sinu tunnustamisel mainiti ka huumoriuuringuid. Millised on selle valdkonna perspektiivid, eriti Eestis?
Ma nihkusin tugevasti huumori poole sajandi alul, kui tekkis Liisi Laineste. Mul oli rõõm olla tema doktoritöö juhendaja, aga kui ta 2008. aasta detsembris oma töö hiilgavalt kaitses, olen huumori juurest kiiresti taandunud. Minu meelest ongi tema praegu meil huumorisuuna ainus (ja tugev!) esindaja, tal on sugenenud kenad rahvusvahelised sidemed (eelkõige Poola jt Ida-Euroopa uurijatega) jne.
Minu praegune murelaps on „Eesti mõistatuste” lõpetamine ja lootus ka „Proverbia septentrionalia” peaaegu valmis jätkuköited enne surma katuse alla saada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming