Öine ülestõus Pariisis

Ühiskonna muutmine eeldab utoopilist kujutlusvõimet, mille abil sünnivad uued arusaamad avalikust hüvest ja ühiskonnast, kus tarbimiskeskne individualism ei domineeri.

MARTIN AIDNIK

Distantseeritud ja paljuski illusoorse esindusdemokraatia asemele on tulnud diskussioon ja solidaarsuse vaim, mis peaks tekitama resonantsi kõikjal Euroopas. Meeleavaldajad Pariisis Vabariigi väljakul.

Distantseeritud ja paljuski illusoorse esindusdemokraatia asemele on tulnud diskussioon ja solidaarsuse vaim, mis peaks tekitama resonantsi kõikjal Euroopas. Meeleavaldajad Pariisis Vabariigi väljakul.

Olivier Ortelpa / Wikipedia

Euroopas on ka poliitilises plaanis talv seljataga. Hiljuti avalikkuse ette tulnud Panama dokumendid on ajendanud meeleavaldusi jõukaima kihistuse mahhinatsioonide vastu Islandis ja Suur­britannias. Iseäranis tähelepanuväärsed on aga Pariisis jm Prantsusmaal spontaanselt esile kerkinud eliidikriitilised rahvakogunemised, mida on hakatud kutsuma öiseks ülestõusuks (Nuit Debout). Prantslaste uus põlvkond on hakanud oma riigi tuleviku osas kaasa rääkima. Varaste hommikutundideni linnaväljakutel toimuvate aruteludega soovitakse poliitikategemine ametlikelt institutsioonidelt käest võtta. Distantseeritud ja paljuski illusoorse esindusdemokraatia asemele on tulnud diskussioon ja solidaarsuse vaim, mis peaks tekitama resonantsi kõikjal Euroopas.

Öise ülestõusu eellooks oli töö­seaduse muutmise kava, mille jõustudes oleks firmadel lihtsam töötajaid koondada ja see ohustab ka prantslastele tähtsat 35tunnist töönädalat. Tegemist on järjekordse äratundmisega, et Françoise Hollande’i valitsuse sammud on kõike muud kui sotsialistlikud. 2006. aastal olid sedalaadi reformid vastuseisu tõttu ebaõnnestunud. Ka uued reformid ja muudatuskavad, millele Hollande kindlaks on jäänud, põhjustasid kiiresti tugeva vastureaktsiooni ja 9. märtsil kogunes üle kogu riigi tänavatele üle poole miljoni inimese.

Nüüdseks on juba nädalaid Pariisi peaväljaku okupeerinud protestijad. Aset on leidnud debatid, üldkoosolekud ja töörühmade kokkusaamised. Käsitletud teemadering ulatub majandusest ja tööprobleemidest feminismi ja ökoloogiani. Ettepanekud lähevad regulaarselt hääletusele. Liikumisel puuduvad liider, selged nõudmised ja hoidutakse pragmaatilisusest. Valitsevad sümmeetrilisus ja dialoog. Liikumise üheks juhtloosungiks on „Võim kujutlusvõimele!“. Igapäevasele ja tavapärasele eelistatakse utoopilist. Utoopia puhul ei ole tähtis lõpptulemus, vaid alustamine ja püüd ühiskondlikku protsessi teadlikult suunata. See liikumine esindab Ernst Blochi utoopilist vaimsust, võõrandumise ületamise tahet ja lükkab tagasi paratamatuse, asudes teele uute eesmärkide poole.1 Postuleerides teistsuguse maailma võimalikkust eemaldab utoopia käesoleva petliku ja näilise loomulikkuse.

Pärast eelmise sajandi suurte narratiivide langemist võidutsema pääsenud individualismi jätkusuutlikkuses kaheldakse järjest rohkem. Päevakorras on kaldumine suurema kollektiivsuse poole, indiviidi ja ühiskonna suhte tasakaalustamine, uued arusaamad avalikust hüvest ja ühiskonnast, kus tarbimiskeskne individualism enam ei domineeri. Uus süntees on vajalik, sest indiviidi ja ühiskonna lahknemisega on kannatanud vabadus, rääkimata võrdsusest ja vendlusest. Öise ülestõusu puhul on tagasi mässumeelne prantsuse vaim koos oma revolutsioonilise ajalooga. Osalejad on rõhutanud, et esimest korda on neile osaks saanud tõelise poliitika tegemise kogemus, tajutakse enese muutumist poliitiliseks organiks. Etnilise, religioosse ja rassilise eristuse asemel on esiplaanil eliidi eestkoste alt vabanemise püüe.

Prantsusmaal toimuv on kahtlemata aktuaalne ka Eestis. Ebavõrdsus ja orienteeritus kasumile on meie argipäeva osa rohkemgi veel kui Prantsusmaal. Iseäranis ülikoolide struktuurireformid oleksid võinud olla karikas viimaseks piisaks, mis pidanuks lõpetama leplikkuse. Kõrgharidust koheldakse kui pelka ministeeriumide haldusala, mida võib administreerida majandusliku loogika järgi. Nagu oleks ülikoolide puhul õigustatud minimaalsete kulutustega maksimaalse tootlikkuse saavutamine! Valitsuskoalitsioon ning haridus- ja teadusministeerium käsitlevad ülikoole kui alasüsteemi, mitte kui osaliselt sõltumatut institutsiooni. Tavapäraseks on muutunud inimvara haldamise koolitused. Kadumas on kõrghariduse ja rakenduskõrghariduse eristus. Juurdub väärtusteooria, mille järgi ülikoolid loovad väärtust vaid nii palju, kui suudavad majanduses kasulikud olla. Ülikoolid kujutavad endast üha vähem poliitilist ruumi, selles osas leiab aset taandareng. Kaalul on palju, sest ühiskonna suunamuutustega tuleb siduda just ülikoolid, kust peavad lähtuma maailma muutvad laengud.

Reformid on kaasa toonud pigem resignatsiooni, alternatiive ei ole nähtud. Seda ei ole ka otsitud, haridus- ja teadusministeeriumi nõudmistele kuuletutakse kriitika ja kujutlusvõimeta. Olukorra muudab halvemaks konfliktiseisundi eitamine ülikoolides, olgu tegemist struktuurireformide või Gunnar Oki ettekandega, millega on koguni asutud usinalt kaasa mõtlema. Prantsuse sotsioloog Henri Lefebvre on kirjutanud, et liigrepressiivset ühiskonda iseloomustab konflikti eitamine.2 Mis tahes ebakõlad jäävad üksikisiku tasandile ega omanda üldisemat kõlapinda. Öise ülestõusu puhul ongi esile tõstetud kommunikatsiooni taastamist ja üksikkonfliktidele laiema kõlapinna andmist.

Pole selge, mis 31. märtsil alanud liikumisest edasi saab. Ühel hetkel on vaja ka konkreetsemaid nõudmisi, et rahulolematuse väljendamisest edasi liikuda. Esialgu võime tunnistajaks olla öise ülestõusu globaliseerumisele. 15. mail on oodata piirideülest aktsiooni, mis on saanud inspiratsiooni Hispaania radikaalse demokraatia eest seisvalt 15M liikumiselt. Ilma 15Mi, liikumise „Hõivake Wall Street“, „Nördinute“ jt aktiivsuseta oleks ebavõrdsus ja finantskapitalismile omane jõukuse kontsentreerumine veelgi enam maha vaikitud. Öise ülestõusu esmaseks, kuid mitte väheoluliseks saavutuseks on vabanemine resigneerunud konformismist ja lootusrikas organiseerumine. Düstoopiliseks muutuva igapäevase on asendanud utoopilisem muutuse võimalikkus. Kadeduseks on põhjust küllaga, sest Eestis ei ole vastu panna muud kui igakevadised kaubanduskeskuste hullud päevad.

1 Ernst Bloch, The Spirit of Utopia. Stanford: Stanford University Press, 2000.

2 Henri Lefebvre, Everyday life in the Modern World. London: Allen Lane, 1971.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar