„Oih, püksi tuli!“

Eelmises Sirbis kultuurieelarvet analüüsides tuli nentida, et kõigist valdkondadest monopoolseim on film, kus lausa 88% eelarvest on Eesti Filmi Instituudi käsutada; tõdeda, et sellise käepikenduspoliitika ülisuur osakaal filmi rahastamisel on teiste valdkondadega võrreldes erakordne, ning järeldada: „Ilmselt vajab põhjalikumat analüüsi, kuivõrd mõistlik oleks teistel valdkondadel käepikenduspoliitika üle võtta: ühelt poolt näitab rahastamisotsuste delegeerimine valitsusvälisele organisatsioonile usaldust ja usku valdkonna isereguleerimisvõimesse ning selle suuremat sõltumatust poliitilistest tõmbetuultest, kuid teiselt poolt võib küsida, kuidas saab riik tagada tuumikinstitutsiooni erapooletuse ning mis roll jääb ministeeriumile peale püüu igal aastal eelarvekõnelustel summasid suurendada“ („Institutsioon, institutsioon, sind vaid loon, sind vaid loon“, Sirp 8. I).

Sel nädalal saime teada, et „EV 100“ filmikonkursi tulemused peab tühistama, sest ühe žüriiliikme puhul oli tegu huvide konfliktiga. Sealjuures oli ta ise osutanud võimalikule probleemile, konkursi korraldajad kinnitasid aga vastupidist. Ei tahaks küll kahtluse alla panna Eesti Filmi Instituudi usaldusväärsust, aga asutuse esindajate sõnavõtud meedias, kus juhtunut tituleeritakse väikeseks tööõnnetuseks ning poetakse vabanduse „me ei teadnud, et peame ka seda seadust järgima“ taha, tekitavad segaseid tundeid. Ilmselt ei arva keegi meist, et näiteks liikluseeskirju peab üldjuhul küll järgima, aga mitte tingimata kultuuriasutuste vahetus läheduses.

Kultuuri rahastamine on ja jääb kõrgendatud avalikkuse tähelepanu alla, nagu sõltub ka toetusotsuste usaldamine valdkonna ekspertide kätte viimaste professionaalsusest. Seaduste mittetundmine ei peaks ühegi asutuse juhi puhul vabandatav olema. Eriti mitte kultuuris, kus on vägagi suurte lahingute kiuste õnnestunud säilitada käepikenduspoliitika (neist suurimana kulka, aga ka Eesti Filmi Instituut).

Jah, õnnetusi juhtub, aga Eesti (kultuuri)poliitika pole enam lapsekingades, et eksijad võiksid vaid nentida „Oih, püksi tuli!“ ning süüdistada suurt ja kurja bürokraatiat. Selleks meil ju ongi kultuuris ka administratiivjuhid, et loojad ei peaks bürokraatia pärast muretsema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar