Õigusteadus on rahvuslik distsipliin

Angloameerikaliku lähenemise korral nähakse juuras rakenduslikku valdkonda ega peeta seda ühiskonnateadustega sarnaseks teadusliku uurimise objektiks.

PRIIT PIKAMÄE

Pildil Tartu ülikooli õigusteaduskonna hoone.

Pildil Tartu ülikooli õigusteaduskonna hoone.

Andres Tennus

Kuigi juriste on tavaks kiruda, on nendeta läänelikus õigusriigis hakkama saada siiski keeruline. Kuna reegleid ühiskonnaelu mõistuspäraseks korraldamiseks on paratamatult vaja, on mõistlik valmistada ette ka inimesi, kes tunnevad õiguskorda. Juristide töö pole kunagi piirdunud üksnes kaasuste lahendamisega. Pidevalt on avatud ka õigusnormide sisu, selgitatud nende kohaldamise eeldusi, otsitud normide omavahelisi seoseid jpm ehk mõtestatud õigust abstraktsel teaduslikul tasandil.

Kuigi Mandri-Euroopa õigustraditsiooni järgiva riigina on Eestis mõiste „õigusteadus“ keeleliseltki sügavalt juurdunud, ei ole õiguse teaduslik mõõde maailmas sugugi vaieldamatu. Angloameerika õigussüsteemis ei peeta üldjuhul juurat nagu ühiskonnateadusi teadusliku uurimise objektiks ega räägita seetõttu ka õigusteadusest. Ilmekalt avaldub see ingliskeelsete ülikoolide struktuuris, kust sageli ei leia õigusteaduskonnanimelist akadeemilist üksust (sks Rechtswissenschaftliche Fakultät, pr Faculté de Droit). Õigust õpetatakse õiguskoolides (ingl Law school) ja kutseinstitutsioonides. Akadeemiline kõrgharidus pole tingimata juristiks saamise eeldus. Angloameerikaliku lähenemise korral nähakse juuras valdavalt rakenduslikku distsipliini. See avaldub ka õiguse käsitlemises uurimisobjektina. Kuidas saakski õigusteadusest rääkida angloameerika süsteemis, kus ühe kõige tähtsama ehk süüküsimuse kriminaalprotsessis otsustavad igasuguse juriidilise ettevalmistuseta vandekohtunikud!

Mandri-Euroopas ollakse siiski seda meelt, et õigus ei saa areneda üksnes kohtupraktika üksiklahendite põhiselt. Õigusteaduse, vähemalt selle ühe allharu õigusdogmaatika1 ülesanne on oma reegleid järgides abstraktsel tasandil läbi mõelda kesksemate kaasusrühmade lahenduskäik ning neid kehtiva õiguse valguses põhjendada. Õigusliku diskussiooni eesmärk on leida elus ette tulla võivatele probleemijuhtudele sellised rakendusreeglid, mis lubavad lahendada need ühetaoliselt. Kui kas või hüpoteetiliselt on ette kujutatav konstellatsioon, mille pinnalt välja pakutud reegel ei tööta, tuleb seda modifitseerida. Olgugi et õigusteaduse uurimisese on inimese loodud ja igal ajahetkel muudetav, on õiguskord ning selle foonil tekkivad elulised kaasused siiski objektiivsed nähtused ja sellistena tuleb neid ka vaadelda.

Mõistetavalt võib parlamendi tegevus nii mõnegi monograafia aktuaalsust vähendada (meenutagem siinkohal Johann Kirchmanni kuulsat ütlemist: kolm sõna seadusandjalt ja terved juuraraamatukogud varisevad põrmu!), kuid probleemidele juba leitud lahenduse väärtust jurisprudentsi seisukohalt see ei kahanda. Reegel „kõige parem praktika on hea teooria“ maksab juuras eranditult. Mida põhjalikumalt on mingi probleemide ring õigusteaduslikul tasandil läbi vaieldud, seda valutumalt kulgeb seda liiki asjade lahendamine. Ning vastupidi: kaasuse tärkamine teoreetilisel tasandil üles harimata maalapilt tähendab õiguse kohaldajale sageli hüpet tundmatusse.

Mõistagi pole praktikas, sealhulgas ka kohtupraktikas, kohustust järgida õigusteaduslikke konstruktsioone ning sootuks teistsugused lahendused pole mitte ainult võimalikud, vaid igapäevane asi. Samamoodi ei pea õigusteoorias igal juhul leppima kohtupraktikas otsustatuga ning konstruktiivne kriitika on teretulnud. Õigusteaduse ja kohtupraktika vastastikune mõju ongi õiguskorra dünaamika üks peamisi arengumootoreid.

Kuna õigusajaloo kõrval moodustab õigusteaduse baasi eeskätt kehtiv õigus, siis on selge, et õiguse uurimine saab peaasjalikult olla seotud ennekõike riigiga. Välja arvatud sellised riigiülesed õigusharud nagu rahvusvaheline õigus, Euroopa Liidu õigus, inimõigused jms, on juura endiselt vägagi riigikeskne distsipliin. Suveräänses riigis ollakse vaba õiguskorda kujundama oma parema äranägemise järgi. Kuigi riikide õigusinstituutides võib leida suuri kokkulangevusi ning ELi õiguse nivelleeriv mõju on liikmesriikide õiguskorda nii mõneski valdkonnas ühtlustanud, on erinevused endiselt väga suured. Iseäranis torkavad need silma avaliku õiguse sfääris, mille kujunemisel mängivad suurt rolli ajalugu, riigikord ja poliitilised tavad.

Õigussüsteemiti erinevad iseäranis palju Mandri-Euroopa seadustraditsiooniga riigid, angloameerika pretsedendiõiguse riigid moodustavad aga juba ainuüksi ühe keele kasutamise tõttu ühtsema õiguskeskkonna. Nii on näiteks angloameerika õigussüsteemi riikide ülemkohtupraktikas tavapärane, et lahendi põhjendustes viidatakse mõne teise riigi kõrgema kohtu praktikale analoogilises õigusküsimuses. Ulatuslik lahknemine õiguskorras on ka peamine põhjus, miks pole tööjõu vaba liikumine, ELi üks olulisemaid põhivabadusi, juristide tööjõuturul kunagi ulatuslikku rakendamist leidnud. Kuna juristide koolitamisel keskendutakse põhjendatult oma riigi õiguse tundmaõppimisele, siis pole prantsuse õigusharidusega saksa õigusruumis eriti midagi peale hakata ning vastupidi. Iga riik peab toimimiseks ise juristkonna koolitamise eest hoolt kandma.

Eeltoodud tõdemustest tuleneb oluline järeldus ka õigusteaduse jaoks: rahvusliku õiguskorra probleemide läbitöötamine ja neile lahenduse pakkumine on iga riigi õigusteadlaste ülesanne. Mõne muu riigi õigusdogmaatilised lahendused võivad küll teatud õigusharude puhul olla kasutatavad võrdlevõigusliku taustsüsteemina, kuid õiguskorra spetsiifilisuse tõttu ei maksa oodata, et juristid võõrsilt tulevad teistele lõplikke vastuseid pakkuma. Üldjuhul väldivadki juristid teiste riikide õigusdiskussioonides kaasalöömist, kuna selleks on harva piisavalt teadmisi.

Nimetatu tuleks arvesse võtta ka juriidilisele teadustööle esitatavate nõuete kehtestamisel. Nagu humanitaarteaduste puhul on ka juriidilise teadustegevuse evalveerimine allutatud samadele hindamiskriteeriumidele kui reaalteadused. Seesuguse võrdsustamise ebasoovitavast mõjust humanitaarteadustele on palju kirjutatud. T. Viik on tabavalt märkinud, et humanitaarteaduslikule uurimistööle sobib selline hindamisvorm sama vähe nagu mägironijale tuukriülikond.2 Kuigi juristkond on seni teadustegevuse hindamiskriteeriumid vaikimisi täitmiseks võtnud, ei erine ometigi õigusteaduse olukord selles osas märkimisväärselt humanitaarvaldkonna omast.

Teadlase ja õppejõu seisukohalt tähendab nende normide järgimine muu hulgas kohustust avaldada perioodiliselt teaduspublikatsioone väljaannetes. Sellega käib kaasas nende indekseerimine. Kuna Eesti ükski kohalik õigusteaduslik väljaanne ei vasta juba ainuüksi Eesti juriidilise maastiku väiksuse tõttu sellistele nõuetele, nagu seda eeldab näiteks klassifikaatori 1.1 saamine oma teadustööle, suunavad need kriteeriumid ka meie õigusteadlasi avaldama peaasjalikult väljaspool Eestit. See aga jätab vaeslapse ossa meie enda õiguskorraga seotud teadustöö.

Kuna õigusvaldkondi, kus toimib riigi­ülene diskussioon, on piiratult, saab nõudel avaldada välismaistes väljaannetes olla üksnes meie õigust populariseeriv iseloom. Eesti õiguslike lahenduste tutvustamine mujal on tänuväärne, kuid kokkuvõttes ei aita see kuigivõrd kaasa riigisiseste juriidiliste probleemide lahendamisele. Orienteerides õigusteadlasi valdavalt väljapoole produtseerima, jäävad näiteks põhiseaduse tõlgendamisprobleemid paratamatult ootelehele. Milleks tegeleda küsimustega, mida teadustööna marginaliseeritakse ja akadeemilise karjääri puhul arvesse ei võeta? Seejuures ei suuda ilmselt keegi mõistuspäraselt selgitada, miks peaks näiteks Hispaania juristi huvitama meie vabariigi presidendi valimise korra analüüs või miks hinnatakse mõni eesti õiguse ülevaateartikkel välismaises indekseeritud ajakirjas teadustööks, kui mõne õigusharu juriidiline ekspertiis seda ei ole.

Seadmata kahtluse alla enesestmõistetavat – teadustegevuse edukuse mõõdupuu on publikatsioonide arv ja kvaliteet –, pole õigusteaduse omapära tõttu õige absolutiseerida indekseeritavaid väljaandeid ning pidada muid avaldamisvõimalusi tähtsusetuks. Kuigi ühe seaduse, sealhulgas põhiseaduse kommenteeritud väljaande panus meie õigusteaduse arengusse on mõõtmatult suurem kui mõnes välismaises indekseeritavas ajakirjas avaldatud artikli oma, tähtsustatakse teadus- ja arendustegevuse evalveerimisnõuetega eeskätt viimast.

Äratuskellana võiks siinkohal mõjuda õigusteaduse õppekava rahvusvaheline hindamisaruanne,3 kus täiesti põhjendatult juhitakse muu hulgas tähelepanu vajadusele arvestada eestikeelseid publikatsioone teadustööna ning tunnustada teadustegevusena, nagu see on teistes Euroopa riikides, õppejõudude töö olulist osa, õigusaktide kommentaaride koostamist. Ühtlasi rõhutatakse vajadust leida paindlikke lahendusi akadeemilise personali värbamiseks. Samas võtmes jätkates kriipsutatakse aruandes alla omakeelsete õigusteaduslike perioodikaväljaannete käigushoidmise tähtsus. Rahvusvahelise hindamisgrupi seisukohti saab üksnes toetada ning loota, et peagi võtavad need arvesse ka teadustegevuse normeerijad.

Märkimisväärne on seejuures evalveerijate osutus lähtuda ka Eesti õigusteadusele hinnangu andmisel samadest alustest, mis maksavad teistes Euroopa riikides. Näib, et see, mis mujal on enesestmõistetav, tuleb meil alles avastada. Kuna pole olemas näiteks spetsiifilist eesti füüsikat, keemiat või arstiteadust, siis on nende puhul ühtsete rahvusvaheliste standardite kehtestamine ja järgimine ainumõeldav. Selle kõrval on aga rida valdkondi, kus Nobeli auhinda välja ei anta, kuid mis pole seetõttu veel vähem olulised. Nii nagu on olemas eesti keel ja kultuur, on ka eesti õigus oma erilisuses.

1 Õigusteaduses peetakse dogmaatika all silmas õigusteaduse osa, kus eritletakse seaduse mõistelist ja struktuurset sisu. Vt nt J. Sootak (koost), Karistusõigus. Üldosa. Juura, 2010, lk 54 jj.

2 T. Viik, Rahvusteadustest rahvusriigi rahvusülikoolis. – Sirp 19. XII 2014.

3 http://www.oi.ut.ee/sites/default/files/oi/assessmentreportlawspg_final.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar