Õiglustunde puude

Kaarel Tarand

Avalikkuse õiglustunne sai tugevalt riivatud, kui ajalehed hakkasid arutama riigikogu põhiseaduskomisjoni algatatud seaduseelnõu, mille jõustumise järel saaksid parlamendierakonnad eksklusiivse õiguse asutada demokraatia arendamise sihtasutusi, mida pealegi finantseeritakse riigieelarvest. Tegu ei ole lihtsama rahva informeerimatusest tuleneva vaenuga eduka eliidi vastu, vaid täiesti argumenteeritud pahameelega, mis pealegi ka ülimalt ootuspärane.Sukeldumata siin konkreetse eelnõuga kavandatava ümberjutustamisesse, arutlegem pisut selle üle, et mis küll sunnib kogenud erakonnategelasi ja rahvaesindajaid ikka ja jälle samale rehale astuma. Et poliitikud/võimulolijad ilmutavad pahatihti suutmatust reguleerida omaenda tulusid ja rahakottide täitumist kooskõlas avalike ootustega, pole mingi Eesti eripära. Terve Euroopa maadleb samade nõrkustega. Probleeme pole vaid totalitaarsetes või muidu ebademokraatlikes riikides. Keegi ei köhi mõne naftariigi šeigi varanduse peale, sama vähe on kolmesajal miljonil Hiina talupojal midagi öelda oma kompartei ladviku sissetuleku asjus. Ülemad teavad seal maal paremini, gensek võtab, mis tema jagu. Võrdluseks meenutagem, kuidas Euroopa parlamendi eelmine koosseis murdis piike oma sissetulekute normaliseerimise küsimuses. Ja ega hea lahenduseni jõutudki, kuigi kõige hullemad sohitegemise kohad pandi kinni.

Eesti riigikogu (nagu ka üleminekuaja viimane ülemnõukogu) iga viimne kui koosseis jõuab rahvaesindajate õigusi, privileege ja raha reguleerides sama tulemuseni. Kehtiv ja avaliku pahameele alla sattunud ebaõiglus asendatakse mingi teise, mõnikord ka suurema ebaõiglusega. Ma ei ütle, et riigikogu liige ei peaks saama palka või et tema ametitegevuses tekkinud kulusid ei peaks hüvitama. Samamoodi on mõistlik erakondade tegevuse stabiilsuse kindlustamine riigieelarve raha toel. Aga teatud määrani, mitte piiramatult või kogu kulutamisvõime ulatuses. Ja seda mõistlikkuse määra ei suuda otsustajad kuidagi avaliku arvamusega kooskõlla viia. Ikka lennatakse kõrgelt üle lati.

Avalikku pädevat arvutust selle kohta, kuidas on 20 aasta jooksul muutunud erakonnasüsteemi ülalpidamise kogukulu näiteks riigieelarve või SKT suhtes, pole minu teada Eesti riigis tehtud. See tuleneb asjaolust, et tehtud kulude liigitamine erakondlikeks on sageli keeruline või sootuks võimatu. Sellest hoolimata tundub riigielu jälgijatele, et erakonnasüsteemi kulu kaal kogu aeg kasvab. Mõnikord võib detaili globaalne üldistamine olla ebaõiglane. Näiteks kui kahest erakonnast pärit kolm riigikogu liiget üritasid oma isiklikud reklaamikulud kerge sohiga riigikogu eelarvesse sokutada (kui vahele jäid, maksid tagasi), siis laiendas avalik arvamus sellist käitumisviisi ebaõiglaselt kõigile saja ühele riigikogu liikmele, kelle seas küllap ka neid, kel uneski ei tuleks ette ebaausalt käituda mingi tühise saja euro küsimuses. Veel karmimas vormis olime sama nähtuse tunnistajaks ühe täiesti marginaalse kunagi riigikokku pääsenu majoneesitšeki pärast.

Riigikogu liikme palga aruteludel leidub alati üksikuid julgeid, kes pakuvad välja kehtivast mõistlikumaid lahendusi, kuid loomulikult jäävad vähemusse (võib-olla ongi see enamuse jaoks võimatu alternatiivi pakkumine puhas publikule näitlemine, mine tea). Seekordne jõulueelne skeem hankida riigieelarvest neljale erakonnale juurde kokku 900 000 eurot on kokku lepitud harva esinevas üksmeeles ning ühtki avalikku vastuhäält sellele vähemasti kolmapäevaõhtuse seisuga riigikogust või erakondadest kõlanud ei olnud. Kas sellest peaks avalikkus järeldama, et erakonnad elavadki kisendavas rahapuuduses ning neile on lihtsalt ebaviisakas öelda, et juurdeküsimine on põhjendamatu? Ega vist. Sest erakondade sissetulek pole ju majanduslanguse ajal märgatavalt vähenenud, vähemasti riigieelarvelises osas.

Erakondade kulutamisiha kasv ei allu ka majandusloogikale. Riigikogu eelmisesse koosseisu kuulus kuus, praeguses on neli erakonda. Järelikult said need, kes alles jäid ja keda riik finantseerib, niikuinii kadunukeste arvelt raha juurde. Teiseks peaks ju kogusummas väiksem hulk üksusi olema ka odavamalt juhitav. Maksumaksjal on kuue asemel ülal pidada neli parteibürood ja peasekretäri jne. Rääkimata siis efektiivsusvarust, mida väidetakse leiduvat igas avalikus ja eraorganisatsioonis ka pärast nende eelarve kärpimist. Kas tõesti on erakonnad ainsad organisatsioonid Eesti territooriumil, mille majanduslik ja juhtimisefektiivsus on 100%? Vähe usutav.

Nii mõnigi poliitik (väljamõeldud ametivenna Jim Hackeri eeskujul) armastab pateetiliselt rääkida oma kangelaslikust võitlusest vohava ja kasvava riigibürokraatiaga (s.t ametnikega). Kuigi bürokraatial on paisumise kalduvus veres, näib mulle, et põhiosa kasvust toimub just erakonnapoliitilisel, mitte ametkondlikul survel. Erakonnad kui hierarhilised suurorganisatsioonid ei suuda enam ammu rahuldada nende alamatest kihtidest teenete ja staaži tõttu ülespoole kerkivate noorpoliitikute palga- ja ametivajadusi. Vanemad ešelonid ei pensioneeru erakonnas piisava kiirusega ning isegi sellest poleks suurt abi. Erakonnad on olnud kümmekond aastat liikmeskonna väga kiire kasvu faasis (võrreldav demograafilise plahvatusega arengumaadel), samal ajal kui kodanikkond on kahanenud ning kokku on tõmbunud ka avalik võim ainuüksi juba ridu hõrendava tehnoloogilise arengu tõttu. Ühiskond ei suuda seda ebaproportsionaalset kasvu lihtsalt ära seedida.

Niisiis räägime kokkuvõttes kasvavast erakondlikust tööpuudusest, mille vastu parteide peakontorid õiguse ja kõverusega võidelda püüavad. Kuna keegi ei ole erakondadele seaduses ette näinud töökohtade loomise kohustust (see on ju ettevõtjate asi), siis ei peaks selles vallas ka kätt proovima. Ideoloogilise mahajäämuse vastu, mida kurdab Rait Maruste, aitab aga maailma kogemuse järgi raudselt see, kui luua erakonna juurde mitte sihtasutus, vaid peasekretäri kõrvale teise ehk ideoloogiasekretäri ametikoht. Ja ideoloogiat tuleb nagu pohli.