Õhuke riik ja hullud päevad

Tiit Hennoste

Majanduse hädadest on kõneldud juba liigagi palju. Nii et üha uusi filipikaid ja karjatusi lugedes ei teki enam mingit reaktsiooni. Aju on tuimaks tehtud. Ja kõik paistab juba öeldud olevat ka. Aga ikkagi tahaksin lisada sellesse koori ühe pisikese hääle juurde, mõeldes tulevikule, mitte olevikule. Ja mõeldes veidi teistmoodi keeles. Maksudest mõeldakse enamasti lihtsalt: mida vähem riik ära võtab, seda parem, sest seda enam jääb mulle raha kätte. Ja ma võin ise otsustada, mida sellega teha. (Ja vähemalt osa  riigist mõtleb ka lisaks vaikselt ja omaette: mida vähem ma neilt ära võtan, seda rohkem annavad nad mulle hääli.) Aga ükski riik ei võta minult raha ära ega pista kõike seda Rootsi panka või sukasäärde.

Ta peab selle rahaga üleval bürokraatiat, sõjaväge, tuletõrjet, politseid, õpetajaid jms, kes omakorda on minu kui selles riigis elava inimese teenistuses. Teisisõnu, kasutades poliitilise häma asemel majanduslikku sõnavara, mis peegeldab selle protsessi tegelikku sisu: riik MÜÜB mulle maksude eest haridust, turvatunnet, asjaajamist. Nagu poes, annan raha ja saan  riigikauba vastu ning ülejäänud raha jääb üle muu kauba jaoks. (Muidugi, kogu protsess on natuke keerulisem kui poes, aga see ei muuda asja olemust.) Sealjuures on minimaalsete maksude põhjaks nii inimese kui riigi puhul üks ja sama lihtne idee: inimene ise teab kõige paremini, mida ta oma raha eest ostab, riik on halb peremees, kes raiskab raha ära. Nojah, riigi raiskamise kohta on näiteid küllaga. Aga mina kahtlen sügavalt inimeses.

Ma kahtlen sügavalt selles, et inimene ise teab paremini. Muidu peaksin ma uskuma, et kõik need tuhanded  inimesed, kes alustavad oma isiklikku firmat, saavad ka jõukaks või vähemalt tulevad toime. Või uskuma, et kõik need sajad tuhanded inimesed, kes „hulludel päevadel” ja muudel allahindlustel ostavad kilode kaupa mittevajalikku rämpsu, oskavad mujal järsku oma rahaga väga mõistlikult ümber käia. Tuhkagi. Vähemalt 80% firmade asutajaist kukub armetult läbi. Kusjuures riik kehutab neid üha uuesti proovima ja mõni ei lõpeta katseid ka pärast kolmandat krahhi. Ja „hullud päevad” viivad inimesed igal aastal uuesti hüsteeria piirile nagu rock-kontsert.  Kokkuvõttes: inimene on samasugune raiskaja nagu riik. Sama loll nagu riik. Veel enam, riik korraldab hullusid päevi ainult nelja aasta tagant valimistel, inimene korraldab neid endale vähemalt kümme korda aastas, iga kord, kui mõni suur kaubanduskeskus oma loosungid püsti paneb. Aga see selleks. Lisaks on asjal veel teine tahk. Kui rikas läheb poodi, siis ostab ta seda, mida ta tahab. Kui vaene läheb poodi, siis vaatab ta ainult seda, mis kaup maksab.

Kvaliteet pole tähtis. Aga kõik teavad: odav kaup ei ole kunagi kvaliteetne kaup. Jah, harva saab allahindluse tõttu ka hea kauba odavalt kätte. Aga siis on tegemist säilimisaega kohe ületava toidu või tootmisest maha mineva mudeliga. Ja mõnikord tuleb sellegi kättesaamiseks hambad ja küüned käiku lasta. Kui riik saab meilt palju maksuraha, siis saab ta anda vastu palju ja/või head kaupa. (Rõhutan: saab anda, kuigi ta alati nii ei tee.) Aga kui riik saab vähe raha, siis annab ta meile vastu igal juhul vähe või odavat kaupa. Eesti poliitikud armastavad vahutada õhukesest riigist. See on häma, tavaline propagandanipp, kus üks sõna on vahetatud teisega.  Ei ole olemas õhukest riiki nagu ei ole õhukest kaupa. On odav kaup. Ja on odav riik.

Aga odav riik on nagu odav kaup. Alati niru. Isegi siis, kui ta pealt katsudes hea tundub, laguneb ta kohe pärast garantiiaja lõppu või tõmbab juba esimeses pesus nii kokku, et ei kõlba enam mujal selga panna kui kodus seinu värvides. Eesti ei ole kindlasti Euroopa mõistes rikas riik. Ja jutud sellest, kuidas me kohe-kohe selleks saame, kõlbasid isegi headel aastatel üksnes ajupesuks ajuvabadele inimestele. Aga Eestis LIIGUTAKSE järjest rikkama riigi poole. Ja võime  öelda, et kõigile tagasilöökidele vaatamata jõuab keskmine Eesti ostja peagi vaesusest keskklassi. Aga keskklass tähendab inimest, kes ei mõtle poes kõige väiksemale hinnale, vaid kvaliteedi ja hinna suhtele. Sama peaks kehtima riigi puhul. Ja nimelt siin on suur muutumise punkt. Eesti riigis on praegu selgelt näha suur võitlus, sest osa sellest riigist ei ole nõus muutuma. Ta tahab meile endiselt pakkuda üha odavamat ja odavamat kaupa, et lõpuks jõuda olukorrani, mil riigis valitsevad pidevad hullud päevad. PS Riik, see olen mina, ütelnud kunagi vist Louis XIV.  Riik, see oleme meie, sugereeritakse meile demokraatia õpikutes. Tegelikkus on lihtsam: me kõneleme „riik” ja mõtleme „valitsus/parlament/partei”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming