Öös on muuseume

Kaarel Tarand

Laupäeval, 16. mail jätavad nad muuseumid hilisõhtuks ehk lausa südaööni lahti. Esimest korda saab üle Eesti teoks Muuseumiöö, tegevuses on üle 100 muuseumi. Mujal Euroopas lisandub veel 2000 muuseumi. Näidatakse asju, mida muul ajal ei näe, pakutakse programmi, mis muidu muuseumidesse ei kipu mahtuma, minna saab ka tavakorras suletud paikadesse, näiteks Kumu katusele. Ja seda kõike külastajatele tasuta. Meil ju muuseumiaasta, mille algne eesmärk muuseumikultuuri laialdane propageerimine. 

26. juunil 2008. aastal on Eesti muuseuminõukogu päevakorras olnud punkt „Muuseumiaasta 2009 eelarvekärbete valguses”, kus protokolli järgi käis järgmine lühike mõttevahetus: „Helme [siis Kumu direktor]: Esimene emotsioon oli, et jätame muuseumiaasta ära. Kas peaksime muutma muuseumiaasta kontseptsiooni? Sukles [ministeeriumi kantsler]: Ei tohiks ära jätta. See oleks suurepärane võimalus näidata, kui suurepärased muuseumid meil on. Raskel ajal on hea silma paista”. 

Juba toona oli selge, et muuseumiaasta tuleb korraldada ja läbi viia, ilma et muuseumid selleks kuskilt eraldi lisaraha saaksid – ühiskondlikult kasuliku tööna. See on veel selgem praegu, kui muuseumiaasta tippüritus viiakse läbi hetkel, mil valitsus ja avalikkus räägivad järjekordsest kulude kokkutõmbamisest 12% ulatuses selleks aastaks eelarvetesse veel alles jäänud rahast. Tähendab, muuseume ei peaks öösel lahti hoidma, vaid hoopis selgitama välja, kuidas iga kümnes muuseum lõplikult kinni panna ja millised osutuvad lugemisel „kümnendaks”.  Küllap muuseumitöötajate jõupingutused öös siiski silma paistavad ja küllap publik rohke kohalolekuga tehtud tööd ka premeerib. Sümboolsust lisab asjale, et muuseumiööl on sissepääs muuseumidesse tasuta. Omamoodi loogilinegi ju – kui ühiskond (riik) oma eelarvelise panuse mäluasutuse tööshoidmisesse kokku tõmbab, ei kasva sellest kultuuriasutuse moraalne õigus nõuda külastajalt suuremat omaosalust. On olnud aegu, mil tõepoolest kehtis ühe peaministri lubadus, et „kes aitab ennast ise, seda aitab ka valitsus”. Nüüd on aga ükskõik, aita end või ära  aita, valitsuselt ei tilgu nii või naa sentigi. Või isegi nii, et kui oskad olude kiuste omatulu kasvatada, näeb eelarvetegija selles omapoolse finantspanuse vähendamise järjekordset võimalust. Praeguseks on küll pisut vaibunud majanduse mullitamise aja ultraliberalistlik õhin mõõta kultuuriasutuste väärtust eeskätt omatulude (s.t tasuliste teenuste osutamise eest teenitu) suuruse ja osakaalu järgi nende eelarves, kuid päris loobutud turuväliste organisatsioonide käsitlemisest turu mõõdupuuga ka ei olda. Ikka see usk, et tehke oma „värk” atraktiivseks ja küll publik tuleb. Kui ei tule, järelikult polegi teid (näiteks muuseumi) kellelegi vaja. Tarku turunduskoolitusel „äratatuid”, kes soovitavad muuseumidel oma napp raha külastatavuse suurendamiseks suhtekorraldajate ja reklaamiagentuuride kätte viia, leidub tänagi külluses.

Aga külastatavus ei ole ju kaugeltki suurim probleem, mille ees Eesti muuseumid praegu seisavad. 2005. aastal leidis riigikontroll parlamendile saadetud aruandes, et riik ei tea, milliseid kultuuriväärtusi sisaldavad muuseumikogud, pole ka ühtset kogumispoliitikat.  Mõnes lõikes on olukord praeguseks paranenud, elektrooniline muuseumide infosüsteem MuIS võimaldab üleriigilisi museaaliotsinguid. Näiteks saab hõlpsasti teada, et kuulsaid õllekappasid võib lisaks Eesti Rahva Muuseumile leida veel teatri- ja muusikamuuseumist, spordimuuseumist, Harjumaa muuseumist ja Pärnu muuseumist. Ühtse kogumispoliitika osas ei ole võimalik infosüsteemiga võrreldavast progressist paraku rääkida. Tänavu aprillis sai valmis riigikontrolli järjekordne aruanne kultuuri vallast, audit „Kultuuripärandi digiteerimine,  digitaalsena kättesaadavuse ja säilimise tagamine”. Tsiteerin: „Auditi tulemusel selgus, et kultuuripärandi digiteerimisest ja selle olulisusest räägitakse riigi tasandil palju, kuid tegusid on siiani olnud vähe. Riik ei ole teinud piisavalt selleks, et tagada kultuuripärandi säilimine ning kasutada ära tänapäevaseid võimalusi”.

Ikka need suuga suured linnad ja käega kärbsepesad. Eriti ollakse hädas kolmemõõtmeliste museaalide ja filmide digiteerimisega (dokumentide ja fotodega ollakse kaugemale jõutud), kuigi need on paljude muuseumikogude põhiosa.  On iseloomulik, et oma kommentaaris eitab kultuuriminister visalt auditis osutatud puudujääkide olemasolu, mis sunnib riigikontrolli kibeda irooniaga märkima, et „riigikontroll tunnustab kultuuriministri veendumust, et püstitatud ülesannetega saadakse tähtaegselt hakkama, ja loodab, et ministeeriumi elavnenud tegevus selles valdkonnas jätkub ning ei keskendu ülesannete vormilisele täitmisele, vaid jõudu jätkub ka koordineeritud tegevuseks ja otsuste põhjendamiseks”. Lootma peab, pärast pikka ööd võiks muuseumidele ka ilus hommik koita. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming