Obama

Nii nagu jõudis Jeesus Kristus ülestõusmise järel ja enne taevaminekut Ameerikasse põigata (nagu usuvad mormoonid), leidis ka maailma võimsaimaks meheks peetav Barack Obama aega teel NATO tippkohtumisele Tallinna väisata. See on jõuline poliitiline žest, mis loodetavasti suudab peale eestlaste eneseuhkuse kõditamise taltsutada ka idanaabri bravuuri.
Selles Sirbis vaevad Obama presidentuuri saavutusi ja läbikukkumisi Märt Väljataga ja Anders Härm. Viimane nendib: „See agenda, millega ta alustas oma esimest valitsemisaega, hägustus poole peal ja lootus, et pärast teistkordset valimist, kui ta ei pea enam mõtlema valimistele, saab ta keskenduda tegutsemisele, on praeguseks kindlasti kustunud.” Väljataga tõdeb, et suuresti on see johtunud ka Vabariikliku Partei valitud poliitikast „mida halvem, seda parem”, mille kohaselt seistakse vastu kõikidele presidendi algatustele: „Vabariiklased on valmis ohverdama ka riigi heaolu, teades, et kõikide riiklike edusammude ja läbikukkumiste eest peetakse lõppkokkuvõttes vastutavaks ikkagi presidenti. Tulemuseks on see, et tavalist konstitutsioonilist protsessi järgides ei ole Obama pärast 2010. aastat saanud olulisi algatusi läbi viia.”
Obama Eesti-visiidi sümboolset kapitali tema sisepoliitilised heitlused ilmselt ei vähenda – ja ei peakski, kuigi tasub ehk hetkeks peatuda ja mõelda, kuivõrd vabad saavad Eesti-sugused väikeriigid „suuremate sõprade” toeta olla – kas üldse? Eriti olukorras, kus Euroopagi pole enam maailma keskpunkt, nagu järeldab Rahvusvahelise Arhitektide Liidu üleilmse kongressi järel Villem Tomiste: „Euroopa on maailmast vaadatuna väike ja jääb peamistest elanikkonnalt kasvavatest inimasustuse aladest kaugele, nii geograafiliselt kui ka mõtteliselt. Praeguseks on juba nii, et Euroopa on mujal, kallis ja oma väljakujunenud kultuuriraamide tõttu eemaletõukav. Teda pole varsti enam vaja.”
Vähemalt Obamale tundub Euroopat siiani vaja olevat, kui vaadata tema reaktsiooni Vene invasioonile Ukrainas. See on selgelt julgem kui nii mõnegi Euroopa riigipea oma. Õige õpetuse levitamine on ameeriklastel veres – eks ole Eestiski neid, kes saanud oma esimese inglise keele praktika siia misjonitööle saadetud mormoonidega vesteldes. Võib ka vahest loota, et Obama jutlustes on enam tõtt kui „South Parki” loojate muusikalis „Mormoni raamat”, mille üks tegelastest segab lõdva randmega kokku pühakirja ja „Tähesõdade” süžeeliine.

alt

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming