Nui neljaks

Millal saab riigi süüdimatuks kuulutada? Eelmise valitsuse tegevus Estonian Airi finantseerimisel sai teisipäeval Riigikontrolli avaldatud auditis hävitava hinnangu: valitsus võttis otsused vastu seisukohalt, et Eestile on tingimata Tallinnas baseeruvat lennufirmat vaja ega kaalunud lennuühenduste tagamise muid võimalusi või „nõudnud sõltumatu eksperdi poolt realistlikuks tunnistatud terviklikku ASi Estonian Air äriplaani“. Teisisõnu käitus valitsus nagu ülbik, kes nui neljaks oma tahtmise peab saama, lähtudes romantilisest (!) soovunelmast. Mis see Reformierakonna trumpäss pidigi olema – ega ometi majandus?
Samasuguse bravuuriga kisti Vjatšeslav Leedolt käest praamiühenduse pakkumus: seati ebarealistlikud tähtajad ja kui nüüd on selgunud, et Tallinna sadam tõepoolest ei suuda tagada, et kõik laevad lubatud ajal liinile jõuavad, laiutatakse käsi (me ju tahtsime parimat!) ja loobitakse vastastikku süüdistusi.
Nende juhtumite taustal ei jäägi kodanikul nagu muud üle kui oodata järgmist riigi ämbrisseastumist, et siis taas nukralt ohata, pitsipõhja kiruda ja äärmuslasi valida. Ega enamikul meist muud võimalust olegi, kuigi õnneks leidub ka erandeid. Sellest, et Eesti pensionisüsteem savijalgel seisab, on ikka aeg-ajalt kõneldud. Süsteemi teine sammas nuumab liigselt panku ja vajab alternatiivi, usuvad Tuleva pensioniühistu loojad. Neil on õigus ja eks näis, kuivõrd hea teine võimalus neist saab. Seda, et ilmselt ei suuda riik lähikümnendeil ka vanaduspensione välja maksta, Tuleva siiski ei lahenda. Ja miks ta peakski – see on ju ometigi riigi ülesanne.