Nõukogude aeg, sovetiaeg või hoopis külma sõja ajajärk?

Toomas Hiio

Neid, kes arreteeriti poliitilistel põhjustel 1944. aastast Stalini surmani ja hiljemgi, oli rohkem kui märtsiküüditatuid. Eesti ajaloost Nõukogude võimu perioodil. Koostanud Tõnu Tannberg. Ajalooline Ajakiri 2009, nr 1-2 (127-128). Sovetiaja käsitlemine on, vaatamata jätkuvatele siiretele Eesti päevapoliitikasse, pöördumatult ajalooteaduseks saanud. Seda näitab ka üsna väike tähelepanu, mida avalikkus osutas juba 2009. aasta hilissuvel ilmunud tuumakale artiklikogumikule. Poliitikaajamiseks selle artiklid enam ei kõlba, pealegi on need päris teaduslikud, olles me järjest pealiskaudsemas olemises päris rasked lugeda. Autorid on enamasti noorema põlvkonna naised ja mehed, kelle isiklik kontakt sovetiajaga lõppes vanematel kirjutajatel ülikoolis, mõne autori puhul aga juba lasteaias. NL KPsse ei võetud neist ühtki ja nii on nad käsiteldava ajajärgu  vaatlejad, mitte kaasosalised.

Põlvkonnavahetus sovetiaega uurivate ajalooteadlaste rivis näib kogumiku autorite näitel mõneti varane, kui arvestada ajaloolase parimaks loomeeaks nelja-, viie- ja kuuekümnendaid eluaastaid, nagu üks just neis viimastes eluaastates ajalooteaduse korüfee kusagil sätestas. Samas on see mitmel põhjusel loomulik. Esiteks, tänaseks juba neljakümnestelgi, rääkimata nooremaist on sellest ajast harva mõni jämedam okas hinges. Nii saab siseinfo mittevaldamist kompenseerida vaid käsitluse objektiivsus. Teiseks, suur osa 1980. aastate, aga küllap ka varasemaid  uurimiskalduvusega ajalooüliõpilasi kartis sõjajärgseid teemasid kui kurat välku. Toona oli selle perioodi ajaloo uurimise piir toonase päevapoliitikaga, mida aeti partei- jms komiteedes, ning poliitiliste teadustega, mida tehti üleülikoolilistes punateaduste kateedrites, üsna ebamäärane. Meenuvad kõhklused 1980. aastate teisest poolest, kui käidi mõnda ajalooüliõpilaste seast värbamas toonase ENSV TA ajaloo instituudi sotsialismiperioodi uurimise sektorist. Oli neilgi uutmine ja kiirendus, mis eeldas vist ka põlvkonnavahetust. Ei tahtnud. Päris ajalugu tundus olevat toimunud varasematel sajanditel.

Meenub  ka üliõpilaste seas levinud ühe professori sapine märkus ühe juba selleks ajaks lõpetanud ajaloolase kohta: „Mees oskas alamsaksa keelt, aga nüüd töötab linnakomitees!”. Siin on ka vastus ühe Soome kolleegi jõulueelsele küsimusele, miks paljud Eesti XX sajandi ajaloost hästi kirjutanud ajaloolased Tannbergist Laarini, unustamata muidugi Indrek Jürjot, on kaitsnud oma kraadi töödega varasemate ajastute kohta. Lõpuks on ajaloolane, kes suudab haarata mitut sajandit, terasem sõkalde seast iva leidma kui mõni, kes kogu elu vaid ühe kümnendi kallal nokitseb. Hoolimata sellest, et kõik sõklad  on talle siis kahtlemata teada. Kolmandaks, Saksamaa näitel kirjutatakse, et 20 aastat oli ajavahemik, mille jooksul sõjahaavad enam-vähem armistusid, kuid, selmet lõplikult unustada, hakkasid uue põlvkonna õpetlased hoopis veel põhjalikumalt Hitleri-Saksa ajalugu uurima.

Sakslaste kogemust tuleb tähele panna. Sotsiaal- ja humanitaaralade üliõpilasi on Eestiski juba hästi palju ja rahva rikkus kasvab iga päevaga. Meilgi on järjest rohkem mehi ja naisi, kellel on aega, tahtmist ja oskamatust asja uurimise asemel veeta oma päevi diskussioonides diskussioonide enda pärast, kuni  diskussiooniobjektid taanduvad vaid märksõnadeks, mis jaotuvad poliitiliselt ebakorrektseteks ja korrektseteks ning defineerivad sellega üksiti ka sõbrad ja vaenlased. Erinumber algab koostaja Tõnu Tannbergi eessõnaga „Nõukogude Eesti Külma sõja taustal”. Pealkiri on mugandus 2009. aastal alustatud sihtfinantseerimise teemast „Eesti Külma sõja ajastul”, mille vastutav täitja doktor Tannberg ise ongi. Autorid Olaf Mertelsmann, Aigi Rahi-Tamm ja Kaarel Piirimäe on teema põhitäitjad ja ülejäänutest mitu omakorda nende doktorandid. Seega on kogumik laiema uurimisprojekti avapauk. Mis – ajaloo  uurimise aeganõudvust teades – osutab, et teemat ei ole rajatud tühjale kohale. Samas on külm sõda ajastu defineerijana ka sobiv üldistus, kattes nii stalinismi ja selle kuriteod kui ka hilisema aja oma väiksemate pahategudega, unustamata samas argielu ajatuid muresid ja rõõme, ning asetab kõik lõpuks rahvusvahelisse konteksti. See annab garantii, et tegemata ei jää arhiivitöö ega jäeta tähelepanuta nii arvukate ida ja lääne uurijate uuemaid töid kui ka sovetoloogide poole sajandi ponnistuste mahukaid vilju. Erinumber on laiahaardeline, ulatudes põllumajandus- ja  regionaalpoliitikast tsensuurini ja kunstiajalooni ning lõssenkismist ja eesrindlaste dekoreerimisest sundajateenistuseni Nõukogude armees. Kõiki tekste siinkohal ei refereeri, mis ei tähenda, et nad refereerimist ei vääriks. Täheruumist jääb väheks ning avastamisrõõm jääb ka lugejale, kes veel lugenud ei ole. Teised teavad niigi.     

 Nõukogude Liidu „autonoomiaseadused”

Esimese artikli on kirjutanud Kaarel Piirimäe, Tartu ja Cambridge’i ülikooli magister ja viimase vastne doktor. Tema käsitleb 1944. aasta Nõukogude Liidu „autonoomiaseadusi” NL i välispoliitikas liitlastevaheliste suhete kontekstis Teise maailmasõja lõpuperioodil ja pärast seda. „Autonoomiaseadused” väljendusid liiduvabariiklike välis- ja kaitseministeeriumide rajamises 1944. aastal ning lõpuks ka katses mitut liiduvabariiki ÜRO liikmeteks  suruda, mis Ukraina ja Valgevene puhul teostati. Autor näitab, et need olid osa meetmetest, mida Stalin rakendas Balti riikide ja Ida-Poola annekteerimise lääneliitlastele „söödavaks” tegemiseks. Piirimäe ei ole läinud kergema vastupanu teed lääne autorite teoseid jälle kord kompileerides, vaid on vaeva näinud Eesti ja mitme teise riigi arhiivides ja suure hulga raamatute taga. Tulemus on seda väärt. Oma mättale tõusteski näeme, et ENS V välisasjade rahvakomissar Hans Kruus oli vaid jefreitor suures strateegilises operatsioonis, mille põhiheitlus, nagu ikka viimastel sajanditel, peeti Poola pärast.     

KGB kirjutatud ajalugu

Ivo Juurvee kirjutab NSVLi ja Saksa DV eriteenistuste võitlustest külma sõja ajaloorindel. Ajaloovõltsimine on sama vana kui ajalookirjutamine. Ajaloovõltsimine oma ideoloogiliste  eesmärkide saavutamiseks ning oma ja välisriikide avalikkuse mõjutamiseks oli üks külma sõja raskerelvi. Juurvee näitab seda kahe kirjamehe, KGB kaastöölise Andrus Roolahe ja Stasi kaastöölise Julius Maderi näitel. Sudeedimaalane Mader, kes 1945. aastast tegutses Ida-Saksamaal, on 32 raamatu autor, mida on tõlgitud 18sse keelde ja avaldatud kokku rohkem kui viis miljonit eksemplari. Eesti keelde tema raamatuid tõlgitud ei ole. Liitlas-eriteenistustel oli tööjaotus, meie jaoks ja meist kirjutasid Barkov ja teised ning Roolaht oma pseudonüümi(de)ga. Viimane õppis Tartus usuteadust ja teenis 1930. aastate lõpul  leiba Riigi Propagandatalituses. Sõja ajal oli ta Punaarmees. 1958. aastal asus ta tööle KGB soovitusel asutatud ajalehes Kodumaa, tegutses Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitees (VEKSA ), oli mõnda aega Sirbi ja Vasara ajakirjanik ning lõpetas oma karjääri ENSV TA raamatukogu erifondi juhatajana. Oma nime all on ta avaldanud vaid ühe raamatu – „Nii see oli …” (1990), ülejäänud on ilmunud kas Rein Kordese varjunime all või ka anonüümselt (nt „Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas”, köited 11–15 jm). Roolahe ampluaa oli ideoloogilised diversioonid (silmapaistvate) väliseestlaste ja Eesti  tegelaste vastu üldse. Neid tuli seostada Saksa okupatsiooni aegsete kuritegude, amoraalsuse või majanduskuritegudega. Tema „Nii see oli …” on vaid varasema töö käigus kogunenud materjali kompilatsioon, mis ühe esimese uuema „Eesti aega” käsitleva teosena äratas suurt tähelepanu. Roolahe pooltõdesid on kriitikata kasutanud mitu kaasaegset autorit, meenuvad viie aasta tagune „Hääletu alistumine”, aga ka üks kirikuajaloo artikkel veel eelviimases Ajaloolises Ajakirjas.

Mõni näeks Roolahe viimases raamatus võib-olla isegi KGB tulevikuprojekti  postsovetliku ajastu meelsuse kujundamisel sõjaeelse Eesti Vabariigi kohta. Mina seda ei usu. Üks ohte ajaloo kirjutamise juures on analüüsi ja üldistuse unustamine kogumishasarti sattudes. Pean silmas eeskätt mitmesuguste struktuuride ja struktuurimuudatuste detailset kronoloogilist üleskirjutamist ning ka võimalikult lõplike nimekirjade, olgu need siis ohvrid, süüdlased või kangelased, koostamist. Teatmeteos ei asenda uurimistööd. Meelis Saueaugu artikli pealkiri „Nõukogude julgeolekuorganid Eestis 1944–1953” võiks osutada sellele ohule. Tema siiski vaid koosseisutabeleid  ümber ei jutusta. Saueauk analüüsib ka parteiasutuste suhteid julgeolekuga ja viimase asendit nomenklatuurisüsteemis, tuleb lugejasõbralikult toime ajaloolaste ühe meelistegevuse – periodiseerimisega ning on struktuurihuviliste jaoks kokku seadnud tabelid osakondade nimede, nende muutuste ja ametikohtade täitjatega. Avalikkuses piirdub teadmine sõjajärgsetest õigusevastastest repressioonidest enamasti vaid 1949. aasta märtsiküüditamisega. Saueauk näitab, et neid, kes arreteeriti poliitilistel põhjustel 1944. aastast Stalini surmani ja hiljemgi, oli rohkem kui märtsiküüditatuid ning et poliitiliste  repressioonide peamine eesmärk oli Eesti riigi ja ühiskonna eliidi elimineerimine.     

Talupidamise lõpust Eestis

Vastne doktor Indrek Paavle kirjutab põllumajandussaaduste  varumisest ja talurahva kohustustest 1940. aastate eesti külas enne kolhooside tegemist. Ka see teema on jäänud mõnevõrra küüditamise ja kollektiviseerimise varju. Ta näitab, et kolhooside rajamise eel pandi talurahvale üha uusi järjest suuremaid kohustusi, millel oli majanduslike kõrval ka poliitiline eesmärk. Diferentseerimine ja soodustuste süsteem tekitas pingeid talurahva seas. Nn „kulakud” jt poliitiliste vastaste kategooriad pidid kandma suuremaid koormisi. Sel ajal elas suurem osa eestlastest maal, kuid hõre asustus ei võimaldanud julgeolekul maapiirkondi esialgu kuigi efektiivselt oma kontrolli all  hoida. Raske sundandam vähendas võimalusi metsavendade toetamiseks. Lõpuks tuleb silmas pidada, et raske koorem lasus suuresti naiste ja noorukite õlul – palju mehi oli sõjas surma saanud, läände põgenenud, metsas või vangis. Paavle juhib tähelepanu ka veel ühele poliitilistel põhjustel represseeritute kategooriale, kellest on vähe juttu olnud – need on inimesed, kes pandi vangi normide täitmata jätmise eest.     

Eestlased Nõukogude armees

Kristjan Lutsu teemaks on eestlased Nõukogude armees aastatel 1968–1991. Artikkel tugineb Eesti sõjamuuseumis tehtud Nõukogude armees teeninud meeste anketeerimise tulemustele, kuid on kasutatud ka arhiivimaterjale selle kohta, kui palju mehi tegelikult aastate kaupa sel ajal sõjaväkke võeti (kokku ligi 180 000) ja kuidas Eestist väkke kutsutud mehed väeliigiti jaotusid. Nõukogude armees teenimist on üritanud uurida  mõned lääne õpetlased, aga mitte eriti silmapaistvate tulemustega. Vähemalt nende meelest, kes ise asja seestpoolt on näinud. Ka Vene autorid pole sellest uuemal ajal palju kirjutanud. Nõukogude armees teenimise kogemus on mõjutanud sadade tuhandete eesti meeste füüsilist ja vaimset tervist, aga eriti suhtumist sovetiaega, ja loonud hulga stereotüüpe endistest vennasrahvastest. See on aspekt, mida tolerantsi edendamisel tasub silmas pidada. Eriti õpetajatel, kel niisuguse välipraktika kogemust enam olla ei saanud. Sest isad ja vanaisad räägivad lastega ja on neile eeskujuks.  Üldise sõjaväeteenistuse kehtestamisest möödunud umbes 150 aasta jooksul on väeteenistusel oluline koht mälestusruumis ja oma osa selles, miks oleme niisugused nagu oleme. Iga Nõukogude armees teeninud mees saab asja uurimisele jätkuvalt kaasa aidata. Anketeerimine jätkub, ankeedi leiate Eesti sõjamuuseumi kodulehelt. Üks arvustus peab ju ka ette heitma. Kummaline on me ajalootoimetajate huvi välja mõtelda üha uusi meetodeid kirillitsa ladina tähtedes kirjutamiseks. Antud juhul eeskätt joonealustes viidetes. Eesti ajalooajakirjad Tuna ja Ajalooline Ajakiri kasutavad  kumbki veel ka oma süsteemi.

Tundub, et on tekkinud mõttesportlik võistlusmoment. Trükitehnika on vist juba Gutenbergist alates võimaldanud teha kõiki tähti ja lubab seda jätkuvalt. Kui ikka inimene vene keelt ei oska, ei saa ta sellest aru ka siis, kui see on kirjutatud „nemetskimi bukvami”. Euroopa Liit kirjutab oma siltidel ja kodulehtedel, kus kõik liikmeskeeled peavad olema esindatud, ilma valehäbita esimesena kirillitsas, sest Bulgaaria on tähestikus esimene. Ajakirjatoimetajad võiksid asja kasutajale lihtsamaks teha ja vähemasti viidatavate raamatute pealkirjad niimoodi kirjutada, nagu need trükiti, seda enam, et  eestikeelne lugejaskond on enamasti vene tähed koolis selgeks õppinud. Üks sovetiaja kogumik väärinuks ka eraldi kirjatööd marksismileninismi rakendamisest ENS Vs. Peaaegu 50 aasta vältel oli me raamatuis ja ajakirjades vähe joonealuseid, kus ilma neid kahte nimetamata läbi ajada lubati. Küllap Lenin, Stalin ja Mao mõistsidki Marxi ja Engelsit valesti. Teooria tõestab eksperiment ja tõe kriteerium on praktika. Seni pole veel välja tulnud. Aga ilma nimetatud kolme valitseja ja nende paljude jüngrite katseteta Marxi ja Engelsi teooriaid oma kokku sadade  miljonite alamate peal ellu rakendada oleks inimkonna enamik need kaks nime tänaseks unustanud. Meie sealhulgas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming