Norman Daviese Euroopa ajalugu

Toomas Hiio

Norman Davies, Euroopa ajalugu. Inglise keelest tõlkinud Rein Turu, toimetanud Leino Pahtma. Kaane kujundanud Liis Karu. Varrak, 2014. 1256 lk. Norman Daviese suurteosest „Europe: A History” sain teadlikuks peaaegu 14 aastat tagasi. Olin kutsutud ettekannet pidama Eesti päevadele Torontos. Ühel õhtusel istumisel sattusin jutlema professor Jaan Timuskiga. Tema ütles, et on ilmunud Norman Daviese väga hea ajalooraamat. Jalutasime veidi enne keskööd ühte Toronto peatänava raamatupoodi ning seal ta selle mulle kinkis 11. juulil 2000. aastal, nagu pühendusest praegu loen. Kanada dollar maksis sel ajal tervelt 10 Eesti krooni ja mitte 70 eurosenti, nagu praegu, ning raha mul eriti polnud. 2000. aasta Toronto juuli oli keskmisele eestlasele ka pisut liiga palavniiske – või olid lihtsalt viinamarjad liiga hapud ...Tuba Tartu kolledži ühiselamus oli aga priilt käes ja tagasilennupilet alles nädala pärast. Nii lugesin Daviese suurteose sealsamas läbi. Oli kasulikult veedetud nädal.

2008. aasta oktoobris kutsus president Toomas Hendrik Ilves Norman Daviese esinema presidendi kärajatele Tartusse. Teiste siinmailgi kohatud ingliskeelse ajalookirjutuse tähtede kõrval, näiteks temast põlvkond nooremad Timothy Snyder või Simon Sebag Montefiore, tundub too waleslane olevat vaikne ja tagasihoidlik mees. Sel ajal oli ja küllap on praegugi eestlaste mureks, kas meie maanurga ajalugu esiteks üldse ja teiseks ka õigesti rahvusvahelisse ajaloopilti ära paistab. 2008. aasta kärajate aegu küsiti Eesti ajaloost kirjutamise kohta ka Davieselt. Tema lubas seda tulevikus rohkem silmas pidada ja oma lubaduse on ta täitnud. Seda võib lugeja näha tema eesti keelde tõlgitud kahes uuemas raamatus, „Euroopa sõjas 1939–1945. Lihtsat võitu ei ole” ning „Kadunud riigid. Euroopa peaaegu unustatud ajalugu”.

Autorist
1939. aastal sündinud Davies õppis ühe aasta Grenoble’i ülikoolis ja lõpetas bakalaureusena Oxfordi ülikooli Magdaleni kolledži, õppides kuulsa briti ajaloolase A. J. P. Taylori juures. Ta on mõnda aega õppinud Perugia ülikoolis Itaalias. Magistrikraadi kaitses ta Sussexi ülikoolis 1966. aastal ja doktorikraadi Krakówi ülikoolis 1968. aastal uurimistööga 1919. – 1921. aasta Poola ja Nõukogude Venemaa sõjast, mis aga selle aja Poolas tuli peita pealkirja „Briti välispoliitika Poola suhtes aastatel 1919–1920” varju. Õieti tahtnud ta teha oma doktoritöö jaoks uurimistööd hoopis NSV Liidus, kuid ei saanud sissesõiduviisat. Niisiis keskendus ta Poola ajaloole. Oma osa selles huvis oli ka abielul Maria Korzeniewicziga. Poolakad on tema teeneid oma ajaloo uurimisel ja rahvusvahelisel tutvustamisel tunnustanud kolme Poola ordeni kõrge klassi teenetemärgiga. Ta on Krakówi, Lublini, Gdański ja Varssavi ülikooli audoktor ning Varssavi, Wrocławi, Lublini ja Krakówi aukodanik. Eesti president annetas talle Maarjamaa Risti III klassi ordeni.
1971. – 1996. aastani õpetas Davies Poola ajalugu Londoni ülikooli kolledži slaavi ja Ida-Euroopa uuringute teaduskonnas, mis on Suurbritannia tähtsaim Kesk-, Ida- ja Lõuna-Euroopa ajaloo ning Vene ajaloo uurimise keskus. 1985. aastal sai temast professor ja 1996. aastal läks ta erru. Seejärel oli ta Oxfordi ülikooli Wolfsoni kolledži koosseisuväline teadur (supernumerary fellow) ja avaldas keskeltläbi iga kahe aasta järel raamatu.
Daviese ajalooraamatutes on ingliskeelse üldajalookirjutuse põhivoolust erinevalt pööratud palju tähelepanu Kesk- ja Ida-Euroopale. Sellepärast on tema raamatud ka eesti lugejale lähedasemad. Ingliskeelsete ajaloolaste üldkäsitlused tuginevad sageli suures osas nende emakeeles avaldatud üksikkäsitlustele, sest esiteks on angloameerika ajaloolaste suures peres palju teiste maade ajaloo spetsialiste ja teiseks on enamik olulisemaid asju ka inglise keelde tõlgitud. Niimoodi võib aga nende rahvaste seisukoht, kellest kirjutatakse, kaduma minna ning vaateväli Euroopa ja maailma ajaloole angloameerika mätta avarusele vaatamata piiratuks jääda. Daviese muljetavaldav keelteoskus, sealjuures slaavi keelte valdamine, on aidanud seda viga vältida. Õpingu- ja perekondliku kogemuse tõttu idablokist ei jaganud ta paljude oma kaasaegsete Lääne-Euroopa ajaloolaste illusioone kommunistliku võimu ideaalide ja sotsia­lismi ülesehitamise tegelikkuse suhtes. 1990. aastate esimesel poolel, kui raamat on kirjutatud, oli sovetliku ja natsliku režiimi vaatlemine ühe ja sama kurjuse erinevate, kuid võrreldavate osadena veel paljuski põhivoolu trotsiv käsitlusviis. Kuid Davies on ajaloolane ja mitte poliitik ning põhivoolu trotsimine ei ole olnud talle eesmärk omaette. Ajaloolasena jätab ta pärast väikest kaalumist kõrvale totalitarismi mõiste (vt lk 873–876) ega pelga võrdlust ka seal, kus seda toona veel kohatuks peeti. Teise maailmasõja järgsest kasakate NSV Liidule väljaandmisest ja seda korraldust täitnud Briti ohvitseridest kirjutades nendib ta: „Individuaalset vastutust on alati raske tõestada. Kuid moraaliprintsiibid on ühemõttelised. Kui „käsutäitmine” ei saanud kaitsta Adolf Eichmanni, ei saa see kaitsta ka liitlasriikide ohvitsere” (lk 965).

Raamatust ja meetodist
Eestikeelses väljaandes on 1256 lehekülge, ingliskeelses (Pimlico 1997) sadakond rohkem. Selline maht lubab Euroopa ajaloo lugeja ette detailideni lahti rullida. Seejuures ei ole tegemist ülemäära tiheda tekstiga, mis sobib ainult süveneda suutvale ja tahtvale asjatundjale. Peale 12 peatüki sisaldab raamat eraldi kastides umbes 300 leheküljepikkust või lühemat lugu ühe või teise sündmuse, asja, leiutise või nähtuse ajaloo kohta. Need on enamasti alguse ja lõpuga lood ning nauditav lugemisvara ka põhiteksti süvenemata. Põhitekst toob küll samuti esile Euroopa ajaloo kogu mitmepalgelisuse, kuid lühilood osutavad laiema tähelepanuta jäänud olulistele üksikasjadele ning näitavad ka Euroopa ajaloo sündmuste omavahelisi kokkupuutepunkte ja seoseid me moodsa argipäevaga.
Eestlase Balti paipoisi eneseuhkust rahuldab ka Davies: Eesti kohta on kaks lühiteksti, kuid Läti, Leedu ning isegi Soome ja Norra, rääkimata Islandist, peavad leppima ühega. Olgu, ühe Eesti teksti pealkiri on „Dannebrog”, kuid teine see-eest tutvustab Eestit kui üht paneuroopa liikumise, see on peaaegu ühtse Euroopa asja pioneeri. Läti tekst räägib meile aga Läti SS-leegioni loo ning Leedu lugu leedu keelest kui romantikutest etümoloogide lemmikust osatab veidi seisukohta leedu keelest kui kõige arhailisemast indoeuroopa keelest.
Raamatus on 29 kaarti, mille mustvalge teostus võib-olla hellitatud lugejat enam täiesti ei rahulda, kuid mille täpselt välja mõõdetud infohulk annab teabe kadudeta edasi. Davies käsitleb Euroopat poolsaarena ja selle võimendamiseks on enamik kaarte harjumatus projektsioonis: üleval ei ole mitte põhi, vaid lääs. Niimoodi tõuseb Euroopa ruumi mõõtkava ja eriti Ida-Euroopa riikide Poola, Rumeenia, Ukraina ja Valgevene, aga ka Türgi tegelik suurus pare­mini esile ja nähtavus toetab tõhusalt teadmist. Eriti paeluv on ida-lääne murrangujoonte kaart Euroopas (lk 37).
Daviese periodiseeringus, mis väljendub jaotamises peatükkideks, ei ole midagi revolutsioonilist. Esiaeg, siis Vana-Kreeka, Vana-Rooma (753 eKr – 337), Euroopa sünd, mille alguseks on ristiusu legaliseerimine Constantinuse ajal, ja lõpuks Karl Suure ajastu 800. aasta paiku, siis keskaeg kuni XIII sajandi teise pooleni ning seejärel ristiusu­maailma kriis kuni Ameerika avastamiseni XV sajandi lõpul; viimase perioodi ühisnimetajaks on peatüki pealkiri „Pestis – katk”. Euroopa uuestisündi peal­kirjaga „Renatio” iseloomustab ta renessansside ja reformatsioonidega ning raamistab aastatesse 1450–1670. Järgneb valgustus­ajastu ja absolutism („Lumen”) kuni Prantsuse revolutsioonini, seejärel segadused ja keerised („Revolutio”) kuni 1815. aasta Viini kongressini. XIX sajandil kujunes Euroopast Daviese järgi maailma jõujaam („Dünamo”, aastad 1815–1914). Aastad 1914–1945 ühendab ta üheks sõdade perioodiks („Tenebrae”) ja raamatu lõpetab sõjajärgne ajastu kuni idabloki lõpliku lagunemiseni 1991. aastal („Divisa et indivisa. Lõhestatud ja ühtne Euroopa”).
Peatükkide, kaartide ja vahetekstide täienduseks on raamatus 120 lehekülge lisasid, mis tabelite, skeemide, diagrammide ja kaartide abil seletavad nii üksikut kui ka üldist asjades, kus pelgast tekstist jääb võib-olla väheks. Valitseja­dünastiate skeemide kõrval leiame Grand Opera repertuaari (1609–1969), Austria talumajapidamise elutsükli aastatel 1810–1842, Kaukaasia etnilise koosseisu ja venelaste ekspansiooni kaardi ning palju muud. „Suur-Albaania” kaart (lk 1206) annab aimu Kosovoga seotud probleemidest ja Trieste piirkonna kaart (lk 1209) näitab üht teist selle kandi probleemi XX sajandil, tänaseks on see küll unustatud. Sovetliku nomenklatuuri ja „parteiriigi” süsteem oli Daviesele ka 20 aasta eest täitsa selge (vt lk 1008 jj ning skeem lk 1217).
Ajaloos tegeldakse enamasti asjadega, mis tavapärases tähenduses on lõppenud. Davies lõpetab oma ajaloo enam-vähem 1991. aastaga, kuid siiski on raamatu viimane lisa (lk 1231) viie rahvusvahelise organisatsiooni (Euroopa Nõukogu, NATO, Lääne-Euroopa Liit, Euroopa Liit ja CSCE/OSCE) liikmete kohta Euroopas 1995. aastal. Sellest lisast oleks ehk 2014. aasta eestinduses võinud loobuda, sest see kajastab kiiresti muutuma hakanud asjade üsna juhuslikult valitud seisu ja seda väljaspool raamatu ajaraami.
Davies ei pelga kirjutada traditsioonilist ajalugu hulga sündmuste ja aastaarvudega. Tema ajalugu on üldajalugu selle mõiste kõige paremas sisus, mis katab poliitika, sõjanduse ja rahvus­vahelised suhted, kuid ei jäta kõrvale ka põllumajandust, kauneid kunste (nt tema seisukoht sotsialistlikust realismist: „mis esteetiline väärtus saab olla kunstil, kui selle peamine eesmärk on inimlikus ja moraalses mõttes petmine”, lk 933), ehituskunsti, teadust ja loomulikult mitte demograafilisi protsesse, hügieeni, seksuaalsuse ja arstiteaduse ajalugu. Pikas sissejuhatuses Euroopa käsitlustest ja kontseptsioonidest kirjutab Davies ka ajaloo kirjutamisest endast, tilgutades hulga tõrva veerand sajandit tagasi moes olnud postmodernistide ja dekonstruktsionistide meepottidesse – nende vaateid ta ei jaga. Samuti on tal vähe positiivset öelda ajalooõpetuse ja -käsitluse kohta USAs. Selle taustal võib küll olla kübe isiklikku seoses tema professuurikandidatuuri tagasilükkamise asjaoludega Stanfordi ülikooli ajalooteaduskonna nõukogus 1986. aastal. Mitukümmend aastat õppejõu ametit pidanuna on talle selge, mida peab ajaloost teadma, et ajaloost midagi teada. Sellest vaatepunktist leiab ta head isegi sovetlikus ajalooõpetuses: „Nõu­kogude bloki riikide tsentraalselt koostatud õppekavad ja õpikud olid mõnikord paremad kui lääne omad. Kuigi tegelik sisu kaldus olema õudselt šovinistlik ja ideoloogiline, oli kronoloogiline ja geograafiline raamistik sageli imetletavalt laiahaardeline. [—] NSV Liidu ajaloo kursuses anti prioriteet Venemaa ja venelaste juhtide ajaloolisele rollile. Samal ajal pühendati igas Nõukogude kooliõpikus isegi kõige hullemal stalinismiperioodil ruumi vanadele kreeklastele, sküütidele ja roomlastele, Kaukaasia ajaloole, Tšingis-khaani ja Timuri riigile ning Kaasani ja Krimmi islamiriikidele. Enamikust Euroopa üldajaloo käsi­raamatutest on selliseid asju asjatu otsida” (lk 53). Mäletame meiegi: dogmaatiline ja vääramatus paratamatuses õiges suunas kulgeva ajaloo skeem nägi ette marksistlik-leninliku töölisliikumise rõõmud ja mured isegi Kesk-Aafrika Keisririigis, kuid selleks pidi teadma, et niisugune riik on olemas.
Davies osutab dokumentidel põhineva ajalookirjutuse sünnitatud mõlemale äärmusele – „kui dokumente uurida ei saa, siis pole midagi juhtunud” ja „dokumendid ei oma mingit tähtsust” –
ja nendib, et mõlemad on ühtmoodi hukatuslikud ajaloouurimisele (lk 913). Iseenda ajaloolasena paigutab ta vaikimisi nende kahe seisukoha vahele, tuginedes dokumentidele, kuid tunnistades ka arvamusi. Üldajaloo koguteose põhimõtte sõnastab ta niiviisi: „Iga narratiiv, mis paneb kirja ajaloo käigu pikkadel perioodidel, peab olema korraldatud teisiti kui panoraam, mis kooskõlastab mõne staadiumi või momendi kõiki iseärasusi. Kronoloogiline lähenemine peab rõhutama uuenduslikke sündmusi ja liikumisi, mis on küll oma esmakordsel ilmumisel ebatüüpilised, kuid tõusevad hiljem esile. Sünkroonne lähenemine peab ühendama innovatiivse ja traditsioonilise ning nende vastastikuse mõju. Esimesel on oht langeda anakronismi, teisel tardumusse. [—] Kord domineerisid [uusaja Euroopas] ajaloolased, kes uurisid humanismi, protestantismi, kapitalismi, teaduse ja rahvusriigi juuri. Siis tõmbas see endale nende spetsialistide tähelepanu, kes näitasid üsna õigesti, et keskaegse ja paganliku maailma elemendid on säilinud ja õilmitsenud. Kõikehaarav ajaloolane peab nende kahe vahel kuidagimoodi tasakaalu hoidma. [—] Kõikehaarav ajalugu peab panema tähele spetsialistide diskussioone, kuid samas leidma tee, kuidas nende mööduvatest muredest üle olla” (lk 26).

Eestikeelne väljaanne
Ligi 20 aastat pärast esmatrükki on kindlasti liiga hilja. Kuid vaadakem ka asja positiivseid külgi. Esiteks, 1990. aastate teisel poolel poleks Eesti kirjastused arvatavasti saavutanud tõlke, toimetamise ja trüki niisugust kvaliteeti, nagu see aastal 2014 meie ees laual seisab. Teiseks, kui kogenud turumajanduslikel põhimõtetel tegutsev kirjastus on asja analüüsinud ning võtnud rohkem kui 1000 leheküljega raamatu tõlkida, toimetada ja trükkida, mis ei ole mitte odav, siis seda kindlasti selge plaaniga raamat ka eesti lugeja riiulile sokutada. See omakorda annab lootust, et Daviese raamat lugejaid leiab. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on ajalooüliõpilaste üldkursusi mõnevõrra kärbitud ja olen kohanud juba mõnda värsket magistritki, kes kümmekonda esimest Rooma keisrit enam peast ei mäleta … Kui praegune ja tulevane ajalooüliõpilane Euroopa ajaloo Norman Daviese mahus ja eesti keeles selgeks saab, ei olegi asi ehk väga paha. Siis võime juba samas mahus üldteadmist eeldada ka me ajalooõpetajailt ja sellest õpilasteni jõudva pisku kvaliteedi üle ainult rõõmustada. Nii mahuka raamatu tõlkimisel ja toimetamisel ei tule toime päris ilma vigadeta ja nii ka nüüd mitte. Kuid aastate­pikkuseks toimetamistsükliks pole tänapäeval enam kellelgi aega. Tõlkija Rein Turu ja toimetaja Leino Pahtma on teinud tubli töö. Ehkki kohati ei jõua Daviese nauditav väljendusviis veel samaväärsesse eesti keelde, on ajalooraamatute tõlked inglise keelest iga aastaga paranenud.
Norman Davies pani oma raamatule punkti 14. veebruaril 1992. Viimased paar lehekülge on ta pühendanud selle päeva asjadele. Osa sellest on ajalooks saanud, osa endiselt aktuaalne. „Põhja-Šotimaal on iseseisvusliikumine uuesti liikvele läinud. Sel nädalal avaldas šotlaste absoluutne enamus soovi muuta oma maa staatust. [—] Nad ehk teevad meist veel eurooplased.” „Prantsusmaad ahistavad Põhja-Aafrikast pärit muslimitest immigrandid, Jean-Marie Le Peni natsionalistlik vastureaktsioon ja sotsialistist president, kes ei ole enam populaarne.” „USA triivib eemale Euroopast, millega teda ei seo enam külma sõja lõpuaastate kütked.” „Kolm Balti riiki hulbivad hädade meres. Poola, Ungari ja Tšehhoslovakkia pürgivad kümnendi lõpuks Euroopa Liidu täisliikmeks. Tšehhide ja slovakkide tee läheb võib-olla lahku. Rumeenial, Bulgaarial ja Albaanial pole kuhugi minna. Jugoslaavia Föderatiivne Vabariik laguneb kindlasti peagi. Sloveenia ja Horvaatia, nagu ka Valgevene, Ukraina ja Moldova peaksid osutuma elu­jõulisteks, kui nad rahule jäetakse.” „Kui demokraatlik Venemaa majanduslikult ei kosu, hakkab ta uuesti lagunema. Sellisel juhul püüab autokraatlik Venemaa end raevukalt maksma panna.”