No mis sa (Pa)kostad!

Poliitiline hädatapp Ameerika moodi

Aro Velmet

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna otsus määrata avalikul konkursil kolmanda koha saanud erakonnakaaslane Liisa Pakosta uueks võrdõigusvolinikuks on masendav, aga mitte üllatav. See kinnitab vaid juba ammu selginenud tõsiasja, et parempoolsetele valitsusparteidele pole võrdne kohtlemine mitte poliitiline prioriteet, vaid tüütu eurokohustus, millega on formaalselt vaja tegeleda, aga mida praktikas marginaliseeritakse igal võimalusel. Voliniku ametikoht põhineb 2004. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse ja 2009. aastal vastu võetud võrdse kohtlemise seadusel, millega on üle võetud Euroopa Liidu vastavad direktiivid. Mis puudutab aga Eesti enda samme, siis on võrdse kohtlemise küsimuses marsitud pigem vastassuunas. Meenutagem, et ajal, kui isegi Norra ja Taani konservatiivsetes valitsuskabinettides töötavad eraldi võrdõiguslikkuse ministrid, kaotas Reformierakond meie lähima ekvivalendi, rahvastikuministri koha 2009. aastal ja võrdõiguslikkuse voliniku kantseleigi tegutseb meil ainult Norra toetuse armust. Meenutagem ka, et kooseluseaduse puhul on samuti IRLi kuuluv justiitsminister öelnud, et seaduse rakendussätteid tema välja töötama ei hakka, olgugi see talle seadusandja poolt antud tööülesanne.

Ka volinikukohta on riik alarahastamisega teadlikult nõrgendanud. Volinik ise on korduvalt nentinud, et kuigi kaebuste arv aasta-aastalt kasvab, siis ressurssi on nende menetlemiseks ikkagi liiga vähe. Siin ei ole tegu mingisuguse iseendale tööd loova bürokraatiaga: töökoormus lähtub sellest, et eestlased ise tajuvad diskrimineerimist paremini ja esitavad kaebusi sagedamini. Viimati tõstatas rahastamisküsimuse kodanikuühendusi koondav võrdse kohtlemise võrgustik nii valimiskampaania ajal kui ka koalitsiooniläbirääkimiste käigus – tulemuseta. Mis saab voliniku eelarvest siis, kui Norra toetused selle aastaga otsa saavad, pole teada, aga sotsiaalministeerium on andnud mõista, et vahendite suurenemist oodata ei ole. Taas: riik lihtsalt ei soovi endale võetud seaduslikke kohustusi täita.

Võrdse kohtlemise voliniku ülesanne on kaitsta neid, kes on ühiskonnas kõige nõrgemas positsioonis, kes on stigmatiseeritud, kes kannatavad põhjendamatu ebaõigluse all. See on samasugune ülesanne nagu arstidel ja õpetajatel, nõudes eeskätt empaatiat endast nõrgema suhtes. Seetõttu on jabur vaadata, kuidas vastvalitud voliniku puhul rõhutatakse, et tegu on aktsepteeritud arvamusliidriga, jättes küsimata, milline on uue voliniku usalduskrediit nende organisatsioonide ja inimeste hulgas, kelle õigusi ta oktoobrist alates kaitsma peaks. Vastus on: peaaegu olematu.

Tõsi, Pakosta on selgelt IRLi liberaalse tiiva esindaja: ta ei halvusta samasoolisi paare ega võrdle pagulasi loomadega. See, et soovolinik pole rassist, pole aga kvalifikatsiooni näitaja, see on eeldus, mis peaks olema iseenesestmõistetav. Pakosta, kes peaks nüüd muu hulgas kaitsma samasooliste paaride huve, hääletas korduvalt kooseluseaduse vastu. Veelgi enam, debati ajal sai selgeks, et Pakosta ei mõista, miks võiks riiklik tunnustus olla samasoolistele paaridele olulise sümboolse kaaluga akt. Toonane IRLi tipp-poliitik toetus oma vastuseisus põhiliselt argumendile, et kuna paarisuhteid saab ka seltsingulepinguga reguleerida, siis pole „üleliigset“ seadust kellelegi vaja – olgugi et need inimesed, keda kooseluseadus otseselt puudutab, arvasid teisiti. Teisisõnu näitas Pakosta selles debatis välja just sellist paternalismi, võimetust kuulata ja arvestada nõrgema positsiooniga, see peaks aga võrdse kohtlemise voliniku puhul olema välistatud.

Sama mulje on jäänud ka Pakosta sõnavõttudest feministlikus foorumis „Virgina Woolf sind ei karda!“ ja tema suhtlusest eestkosteorganisatsioonidega. Kui poliitiku hinnang olukorrale, kus samasoolisele paarile keeldutakse korterit üürimast, koosneb argumentidest stiilis „sellist asja ei saa juhtuda“, selmet uurida, kuidas selline olukord seaduslikult välistada, siis pole ime, et usaldus tema suhtes on väike. Pakosta huvitub neist küsimustest küll sisuliselt – seda ei saa kindlasti öelda kõigi poliitikute kohta –, aga volinik, kelle sümpaatiale diskrimineeritud loota ei saa ja kellele valdkonnaeksperdid peavad erialalisi põhidebatte tutvustama, marginaliseeriks oma ametikohta veelgi. See aga ongi IRLi eesmärk.

Valitsuse strateegia peaks olema tuttav kõigile USA keskkonnapoliitika huvilistele. Seda nimetatakse „koletise näljutamiseks“ (starving the beast). Kui sul on mõni tüütu asutus, näiteks keskkonnakaitseagentuur, mida sulgeda ei saa, siis vähenda kõigepealt selle rahastust ja nimeta juhiks mõni ebasobiv tüüp, näiteks endine naftamagnaat. Kui organisatsioon seetõttu oma tööga toime ei tule, kasuta seda argumendina, et kogu krempel üldse kokku pakkida. Kui mõelda, millise tooniga IRLi poliitikud võrdse kohtlemise volinikust räägivad (stiilinäide Siim Kiisleri Facebooki postitusest: „Tahaksime ju kõik, et volinikku mainides ei tuleks inimeste näole muie, nagu siis, kui kloun tsirkuses lavale astub“), tuleb nentida, et Ameerikalt suudame me jätkuvalt hästi õppida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming