Õnnelikkus – teaduse proovikivi

Markku Ojanen

Miks õnnelikkusest räägitakse? Miks on õnnelikkust hakatud uurima alles viimasel kahekümnel aastal? Õnne üle on küll arutletud, kuid negatiivsete tunnete ja probleemide uurimise kõrval on positiivseid tundeid uuritud väga vähe.

Läänemaailmas on juurdunud indiviidist lähtuv käsitlus. Mida rohkem inimene silma paistab, seda enam on põhjust juurelda tema õnne üle. Esimesed selged tähelepanekud isikupära kohta tehti XIX sajandi teise poole Ameerika kirjanduses ja teoloogias. Seal rõhutati üksikisiku tugevust ja tema eneseteostamise võimalust: õnne ja edu osaliseks saavad need, kes usuvad endasse ja natuke ka jumalasse. Seda laadi käsitluste puhul on inimese tahe vaba.

XX sajandi esimest poolt iseloomustas poliitiliste organisatsioonide usk ühisesse õnne, mida oli võimalik saavutada vastase löömisega ja ohvreid valimata. Miljoneid inimesi kiusati taga, pandi vangi ja tapeti. Suurushullustust ja julmust ei saatnud aga edu, sest inimesi ei ole võimalik sõidutada kuhugi ideoloogiliselt ette kujutatud paradiisi. Pärast üle elatud sõjakoledusi piisas tavalisele inimesele tööst ja leivast, õnnest rääkimine  teda ei liigutanud.

Humanitaarses psühholoogias räägiti vabast tahtest, inimese potentsiaalist ja eneseteostusest. Viktor Frankl kasutas sõna „kõrguspsühholoogia” inimese võimaluste kirjeldamisel. Inimene ei ole üksnes hävitav olend, vaid ta suudab ka armastada, hoolitseda ja aidata. Inimene püstitab enesele eesmärgid, mida püüab teadlikult täita. Siiski ei uskunud Frankl, et teadlikult õnne otsiv inimene ka selle osaliseks saab. Õnn kaasneb hea eluga.

1950ndatel tugevneb populaarpsühholoogia. Ajajärku kirjeldab Dale Carnegie’ teos „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”. Tollal räägiti palju eneseusaldusest. Kui inimene usub endasse, siis läheb kõik hästi. Vähehaaval hakkas raamatutes vilksatama ka sõna „õnn”, kuid peamiselt räägiti veel sellest, kuidas ennast teostada ja muredest jagu saada. Aastal 1930 kirjutas Bertrand Russell raamatu „Conquest of Happiness”, kus ta kirjeldab õnne argipäeva filosoofia vaatenurgast.

Akadeemiline psühholoogia uuris ängistust, masendust, agressiivsust ja inimeluga kaasnevaid probleeme. Psühholoogia õpikutes polnud kohta lootusele, armastusele, õnnele, rõõmule, arukusele, tänulikkusele ja andeksandmisele. Vähehaaval tekkis psühhoteraapia alal suundumusi, mis võtsid teraapia lähtekohaks tugevuse. Taastusravis hakati rääkima sotsiaalsete ja argiste oskuste õppimisest. Esimesed positiivse psühholoogia uurimused ilmusid 1980ndatel, käsitletavateks teemadeks olid aitamine ja armastus. Uuele uurimissuunale panid aluse Martin Seligman (optimism), Albert Bandura (kogetud hakkamasaamine), Mihaly Csikszentmihályi (flow) ja C. R. Snyder (lootus). Neist mõistetest ei olnud enam pikk tee õnnelikkuseni. Esimesed teaduslikud õnnekäsitlused kirjutasid Norman Brandburn („Psühholoogilise heaolu struktuur”, 1967), J. L. Freedman („Õnnelikud inimesed”, 1978), Michael Argyle („Õnnelikkuse psühholoogia”, 1987), Michael Eysenck („Õnnelikkus. Faktid ja müüdid”, 1990), Mihaly Csikszentmihályi („Flow. Õnnelikkuse psühholoogia”, 1992) ja David Myers („Õnnelikuse tagaajamine”, 1992). Soomes tegeldi õnnelikkuse uurimisega juba 1970ndatel sotsioloog  Erik Allardti juhtimisel.

Kui Aristoteles mõtiskles õnne üle juba 2500 aastat tagasi, miks siis teadlased alles nüüd on hakanud teemat uurima? Ühelt poolt seletab seda asjaolu, et psühholoogia kui teadus on väga noor, ning teiselt poolt on arusaadav, et kõigepealt tuleb lahendada inimeste probleemid.

 

Kuidas õnnelikkust uuritakse?

Kas õnnelikkust, heaolu või üldse positiivseid tundeid on mõtet uurida? Õnn on raskesti määratlev ja muutuv tunne. Halba enesetunnet, eriti masendust ja ängistust on uuritud viimased sada aastat. Uurijad on koostanud küsitlusankeete, millega selgitatakse välja vastaja masenduse või ängistuse tase. Neis uurimistulemustes ei ole üldiselt kaheldud, kuigi ka negatiivsed tunded muutuvad ja on subjektiivsed.

Uurijate eesmärk ei ole leida arvulist väärtust, mille abil saaks pidevalt kindlaks määrata inimese masenduse või õnnetunde suurust. Kuigi õnnelikkust ei ole kunagi päris täpselt määratletud, on meil kõigil sellest siiski mingisugune teadmine. Igaühel on oma nägemus sellest, mis on õnn. Kuna tegemist on subjektiivse kogemusega, ei ole võimalik anda ühest õnne määratlust: ühe jaoks seostub õnn armastusega, teise jaoks saavutustega.

Võttes arvesse seniseid uurimusi ja igapäevaseid tähelepanekuid, saab rääkida neutraalsest punktist, mingisugusest nulltasemest, kus inimene ei ole eriliselt õnnelik ega ka eriliselt kurb. Selles punktis oskame vahet teha halval ja heal enesetundel. Olen uurinud inimeste õnnetunnet ja kasutanud selleks skaalat ühest sajani, kus arv 1 on eriti õnnetu ja arv 100 eriti õnnelik. Arvu 100 kirjeldatakse nii: „Olen nii õnnelik, et enam õnnelikum ei saakski olla. Olen õnne tipul, nagu on kombeks öelda. Miski ei saa hetkel minu õnnetunnet segada”. Seevastu skaala allotsas olevat väärtust 0 kirjeldatakse nii: „Olen nii õnnetu, et enam halvem ei saakski minu olukord olla. Elu on täiesti sünge. Enam hullemaks minna ei saa”.

Arv 50 skaala keskel iseloomustab vahepeal olemist: vastaja võib sama palju või sama vähe olla õnnelik või õnnetu. Vastaja võib valida ükskõik millise numbri ühest sajani. Tulemuste põhjal võib öelda, et soomlaste rahulolu ja õnnelikkus jäävad skaalal 68 ja 72 vahele.

Uurimustes mõõdetakse õnnetunnet ja rahulolu mitmeti. Enamasti käib see lihtsalt, pakutakse vaid mõnda vastusevarianti, kuid õnnelikkuse mõõtmiseks on ka keerulisemaid viise. Üks selline on näiteks Oxfordi õnneskaala, mille puhul esitatakse 29 küsimust. Selle uuringu protsentuaalsed tulemused on võrreldavad minu uuringute tulemustega. Soome paigutub Euroopas ja kogu maailmas õnnelikkuse poolest koos teiste Põhjamaadega pingerea etteotsa. Näiteks Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia on jätkuvalt Soomest tagapool. Endistest sotsialismimaadest saadud arvud on tavaliselt 50 või vähem, Eesti keskmine väärtus skaalal 1–100 on umbes 60.

Kas inimene saab tõeliselt õnnelik olla?Kord küsis minu käest üks üliõpilane loengus: „Kuidas soomlased saavad olla õnnelikud, kui Soomes tehakse kõige rohkem enesetappe maailmas?” Maadevaheline võrdlus pakub huvitavaid tulemusi: riigi jõukus, haridustase, kohtusüsteem, võrdõiguslikkus ja demokraatia on seotud nii õnnelikkuse kui enesetappude hulgaga. Lääne ühiskond tekitab nii häid kui halbu tundeid. Kui inimene, kel enda arvates läheb halvasti, näeb, et kõigil teistel tema ümber läheb hästi, tunneb ta end veelgi halvemini, satub masendusse ja võib käituda enesehävituslikult. Kui teistelgi läheb halvasti või keskmiselt, ei tekita välised pained inimeses nii palju ängi.

Uuringute vastustesse võib suhtuda ka kriitiliselt. Räägitud on õnnemüürist, mis takistab inimesel tunnistada, et ta on õnnetu. Samuti on väidetud, et inimene ei teadvusta oma tegelikku seisundit ja elab teatud illusioonis. Igaüks peaks kogema eksistentsiaalset ängistust, sest ängistus, vastuolud ja arutus käivad eluga kaasas, ning lõpuks lõpeb kõik surmaga. Inimene on aga optimist ega taha läbi elada eksistentsiaalset ängi.

Kas on võimalik saada objektiivset informatsiooni inimese õnne määra kohta? Tegelikult mitte, sest me räägime ikkagi kogemusest. Uuringud tõestavad, et inimese elu on siiski eelkõige seotud positiivsete tunnetega, kuigi individuaalsed erinevused on suured. Selge on see, et positiivseid ja neutraalseid tundeid on meis rohkem kui negatiivseid. Sageli on ka lähedaste inimeste hinnangud üsna sarnased. Võib-olla elatakse sel juhul koos ühises illusoorses maailmas?

Nii uuringutulemused kui ka igapäevane elu on näidanud, et inimese meeleolu on väga kõikuv. Mõnikord oskame öelda ka põhjuse, miks meil on hea või halb tuju, teinekord jääb aga põhjus teadmata. Positiivseid tundeid peame me enesestmõistetavaks ega juurdle eriti nende üle. Seevastu halvale tujule, rääkimata masendusest, otsime me põhjust.

Uurijad räägivad muutumatust õnnetundest. Igaühel on oma põhitase (set point), mille ümber toimuvad muutused ja mis arvatakse olevat isegi geneetiline. Õnnetunne langeb pärast õnnestumisi ja kaotusi üsna kiiresti sellele põhitasemele tagasi. Ahvatlus on rääkida õnnegeenist, mille määratud õnnetunde taset mõjutavad elumuutused ja ümbrus vaid natukene.

Set point’i ideed on hakatud kritiseerima, sest on mitmeid tegureid, mis mõjutavad heaolu ja õnnetunnet väga tugevasti ja pikalt. Näiteks töötus või oma väikese lapse kaotus on olukorrad, millega kohaneda on väga raske. Samuti mõjutavad inimese elu pikaajaliselt rasked traumad. Samal ajal võib elu pakkuda väga positiivseid sündmusi, mis tõstavad õnnetunde taset püsivalt. Näiteks heal abielul või elustiili muutmisel võib olla püsiv positiivne mõju.

Mitmed uurijad on rõhutanud geneetilisi tegureid. On isegi väidetud, et õnnetunne on 80 protsenti geneetiline. Kui kolida Bulgaariast Taani või Soome, peaksid õnnelikkuse punktid tõusma 45-lt üle 70. Kultuuril on  väga oluline tähtsus õnnelikkuses ja heaolus, kuigi teaduslikku tõestust sellele ei ole. Õnn ei tähenda kindlasti sama Hiinas, Puerto Ricos ja Islandil.

 

„Õnnevargad”

Uurisime hiljuti 3486 inimese käest, kuivõrd turvaliselt ja õnnelikuna nad end tunnevad. Vastama pidi skaalal 0–100. Õnnetunde keskmine väärtus oli 68 ja turvalisusel 75. Selgus, et nii mehed kui naised, eri vanuses ja piirkondades tundsid end ühtemoodi õnnelikuna. Üksielamine vähendas õnnetunnet, samuti üksi laste kasvatamine. Paarisuhtes elavate keskmine väärtus oli u 70. Tulurühmi võrreldes ilmnes, et need, kes teenivad kõige vähem, on ka teistest natuke õnnetumad (64).

Töötute keskmine õnnetunde väärtus oli 64,5, mis jääb kogu rühma keskmisest allapoole. Töölkäijate rühmas oli keskmine väärtus kõrgeim (72). Ka haridusel on suhe õnnetundega: hea haridus lisab õnnetunnet.

Küsitluses uurisime ka „õnnevargaid” ehk neid tegureid, mis on negatiivselt mõjutanud vastajate elu (vt tabel, kus iga vastusevariandi puhul on näidatud positiivselt vastanute osakaal ja õnnetunde väärtus skaalal 1-100).

Kõige tugevamad tegurid, mis mõjutavad inimese õnnetunnet, on isiklik alkoholiprobleem ja täiskasvanuna kogetud väärkohtlemine. Isegi rasked kaotused ja haigused ei vähendanud õnnetunnet. Tulemused räägivad inimeste suurest hakkamasaamisvõimest. Keskmiselt nimetati 3,1 „õnnevarast”. Viis protsenti vastas, et nad on hoidnud end „õnnevaraste” eest ja nende keskmine väärtus oli 78. Üks õnnelikkuse tegureid ongi raskuste eest hoidumine. Eriti õnnelike hulgas oli rohkem mehi ja neil oli keskmisest kõrgem haridus.

Kui võrrelda mehi ja naisi, tõid naised välja veidi rohkem negatiivseid tegureid. Vanuserühmiti oli märgatavalt rohkem probleeme noortel. 18–24 aastaste probleemide keskmine arv oli 3,40 ja 55–64aastastel 2,64. On märgata, et probleemide hulk väheneb vanemas eas. Samasugune tendents on märgatav ka hariduse puhul: mida haritum inimene, seda vähem probleeme välja toodi. Kõrgharidusega vastajate keskmine probleemide hulk oli 2,47, põhikooli- või keskharidusega vastajatel 3,49.

Samasuguseid erinevusi on märgata ka tööelus. Kõige rohkem „õnnevargaid” on töötutel (3,46) ja üliõpilastel (3,52), kõige vähem aga juhtivatel kohtadel töötajatel (2,13). Selgelt vähem probleeme oli paarisuhtes elavatel, võrreldes nendega, kes elavad üksi või vanemate juures. Sissetulekuid hinnates on märgata, et need mõjutavad probleemide hulka: sissetulekute kasvades probleemide arv alguses väheneb, kuid hästi ja väga hästi teenivate rühmade vahel ei ole enam erinevusi näha. Väikese sissetulekuga inimestel on selgelt rohkem probleeme. Elukoht seevastu ei avalda mõju probleemide hulgale.

„Õnnevaraste” hulgal on selge seos õnne- ja turvatunde kogemisega. Kui probleeme on juba rohkem kui kuus, ei kerki seos enam nii selgelt esile.

 

Kuidas olla õnnelikum?

Juba Aristoteles ja Platon kirjutasid õnnest. Õnnest räägitakse ka piiblis. Aristoteles pani tähele, et inimesed ihaldavad tunnustust, võimu, raha ja sõpru, selleks et saada õnnelikuks, kuid tegelik õnn saabub tema arvates vooruslikult elades. Ta nimetas headust, õiglust, julgust ja tõde – neid järgides saab inimene õnnelikuks. Iga kultuur loob aegade jooksul oma käsituse sellest, mis on õnn ja kas inimene võib saada õnnelikus. Õnne kohta on Soomes käibel mitmeid vanasõnu, mille sõnum on tihtipeale, et õnne heaks ei saa inimene ise palju ära teha, tuleb vaid rahul olla sellega, mida elu pakub. Pealegi on õnn väga juhuslik: ühele antakse kamaluga, teine ei saa lusikatäitki. Vanarahva arvamus õnnest on seega üsna pessimistlik. Mida mõtleb aga tänapäeva inimene õnnest? „Näita mulle mõnda rahulolevat inimest ja ma näitan sulle lobotoomia armi,” kõlab Sean Connery (James Bond) väga küüniline inimese tõlgendus. Filosoof Bertrand Russell on veendunud, et inimene on oma loomult õnnetu. Inimesed arvavad siiski sageli, et teised inimesed on õnnetud, nemad ise aga üsna õnnelikud. Õnne seisukohalt mängivad suhteliselt väikest rolli varakus, maine, võim ja muud välised tegurid. Oluline on suhe lähedastega ja ellusuhtumine. Teaduslikult on tõestatud, et inimesed, kes tegelevad vabatahtliku tööga, tunnevad end õnnelikumana. Teise suurema rühma moodustavad inimesed, kes oskavad elus näha asju, mille eest tänulik olla. Inimesel ei ole vaja seega abitult oodata, mida elul on talle pakkuda.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming