Niklas Luhmanni vastuoluline sotsioloogia

Ero Liivik

Süsteem ise määratleb operatsioonid, mis sinna kuuluvad, ehk poliitika ütleb, mis on poliitika.

Ei saa öelda, et Niklas Luhmanni käsitlust Eesti kultuuriruumis väga tuntaks. Meil on süsteemide ja süsteemiteooriaga enamasti tegelnud loodus- ja reaalteadlased, ka  juhtimisteoreetikud, kuid seda kõike mitte Luhmanni „võtmes”. Eestis on kindlasti tänapäeva mõtlejatest Bourdieu või Habermas palju tuttavamad. Samas on Luhmanni teooria puhul tegemist ainesega, mille reflekteerimine võiks olla igati viljakas, kuna Luhmann on tõesti „ära teinud” ühe suurema paradigmamuutuse sotsiaalteoorias, kusjuures see teooriaga on omakorda intrigeerivalt vastuoluline. 

 

Maailm kui keskmeta kaos

Luhmanni teoorias jaguneb sotsiaalne süsteem järgmisteks allsüsteemideks: majandus, poliitika, õigus, religioon, teadus, kunstid, massimeedia, haridus, tervishoid, sport, perekond ja intiimsfäär. Suhted allsüsteemide vahel ei ole hierarhilised, s.t üks ei allu teisele, vaid igal neist on „oma asi ajada”. Luhmann postuleerib ka kolm moodsat „polükontekstuaalset” ühiskonda iseloomustavat tõde(must): 1)  see ühiskond ei ole kapitalistlik, sest majandus ei moodusta mitte ühiskonna tuuma, vaid on üks allsüsteem teiste hulgas, 2) moraaliväärtused ei tulene mingist kõigi allsüsteemide koode murdvast „tsiviilreligioonist” (mingist universaalsest väärtuste süsteemist) ja 3) poliitiline allsüsteem ei juhi sugugi ühiskonda (poliitikute mõju on pigem näiline), eelkõige on selle funktsioon teha kollektiivselt tunnustatud otsuseid, mida kasutavad teised allsüsteemid. Kõlab väga postmodernselt. Võiks seega öelda, et maailmanägemise keskne ja kõikehõlmav „Archimedese punkt” on kadunud.

Kindlasti ongi üheks vastuoludest selline  allsüsteemide funktsionaalne defineerimine horisontaalsena, pigem võiks öelda, et allsüsteemide suhe on ebasümmeetriline rivaliteet ning mõningatel allsüsteemidel on siiski tähtsam roll kui teistel. Raske on nõustuda sellega, et majandus minetab oma keskse rolli. On ju viimastel aastakümnetel apoteoosini jõudnud liberaalne majandusmudel jätkuvalt väge täis ja ekspansiivne, poliitiline süsteem on selle kõrval ilmselgelt marginaalne (fantaasiad „õhukesest riigist”); majandussüsteem surub peale „ressursisõjad”, keerulisematel juhtudel põimuvad konfliktides majanduslikud ja poliitilised tegurid,  sõltuvus naftast ja teistest energiakandjatest (kui sisenditest) mõjutab tervet planeeti. Suur hulk inimkonnast elab üha kasvavas viletsuses, ilma nii haridusest kui kõigist muudest võimalustest, igapäevane on võlastumine, majanduskriisid, geopoliitiline agressioon, permanentne sõjaseisukord („War on Terror”), kus sõjast ongi saanud ühiskonna peamine organiseeriv printsiip, nagu kirjutavad Antonio Negri ja Michael Hardt. Konflikte tuleb aga üha juurde, nagu nägime taas kord augustis. Sotsioküberneetikute tõdemustest stiilis „maailm on dünaamiline, interaktiivne, mittelineaarne, tasakaalustamatu kompleks, kus ka tühised sisendi muutused võivad esile kutsuda mastaapseid tagajärgi, bifurkatsioone; kuna olukorrad pole õieti determineeritud, ei ole võimalik sündmuste arengut (täielikult) prognoosida: võimalik on nii kaose vallandumine kui „spontaanne” arendus suurema korrastatuse poole ehk iseorganiseerumine”, on meil vähe abi, isegi kui öeldu on õige. Tautoloogilised sedastused ja filigraansed selektsioonid ei lahenda relvakonflikte.

 

Poliitiline allsüsteem ja avalikkuse mõju kadumine

Ka allsüsteem jaguneb. Luhmann jaotab poliitilise allsüsteemi omakorda kolmeks: avalik administratsioon, parteipoliitika ja avalikkus. Nendevaheline koordineeritud tegutsemine loobki ametliku  võimutsükli.  Viimase kõrval eksisteerib omakorda mõjukas mitteametlik võimutsükkel. Viimastel kümnenditel on parteid järjest vähem osanud esitada programme, mis vastaksid üha heterogeensema avalikkuse „poliitilisele maitsele”, mistõttu väheneb parteide tähtsus,  sest avalikkus suhtleb administratsiooniga otse, „vahetult”. Administratsioon töötab välja oma lahendused, mis vastanduvad valitsustele ja parlamentidele. Tekib mõneti paradoksaalne olukord: parteid on sunnitud pöörduma avalikkuse poole, et viimane toetaks ühte või teist poliitilist otsust (mis on juba administratsiooni ja mingi organiseeritud avalikkusegrupi vahel kokku lepitud). Kogu selle jada loogiliseks tulemiks on, et poliitiline süsteem kaotab oma autonoomia (mis eristab teda keskkonnast). „Kurja juur” peitub arvukates organiseeritud kodanike gruppides, mis esitavad poliitilisele süsteemile kindlaid nõudmisi. Kõigi nende soovide tulemuseks on interventsionistlik heaoluriik. Luhmanni käsitluses on poliitiline allsüsteem ennast vaatlev (enesereferents) ja suletud, s.t süsteem ise määratleb operatsioonid, mis sinna kuuluvad, ehk poliitika ütleb, mis on poliitika. Peajoones on poliitika kommunikatsioon. Moodsa ühiskonna poliitiline süsteem sarnaneb pigem närvivõrgustiku kui täidesaatva hierarhiaga. Samas ei ole asi siiski nii lihtne, kui esmapilgul paistab: Luhmann räägib palju ka keerukusest, sattumuslikkusest (kontingentsus), süsteemi ja keskkonna suhete paljutahulisusest jms. Luhmann eristub väga teravalt näiteks Carl Schmittist, kelle käsitluses on poliitikal ehk „poliitilisel” (politische) tõeliselt keskne ja suunav tähendus. Schmittil ei haju poliitika mingiks umbmääraseks sfääriks teiste hulgas, vaid on ja jääb peamiseks teljeks. „Vaenlase” ja „sõbra” dihhotoomia on eksistentsiaalne, tegelik. Ilma poliitilisuseta ei saa ka mingisugust olemasolemist olla. Allsüsteemi allelemendid modifitseeruvad Luhmannil niisamuti nagu igasugused muudki protsessid, nt avalikkuse mõju ja tähendus on aastakümnetega peaaegu täielikult teisenenud. Kui Habermas on veendunud, et kollektiivne sotsiaalne kommunikatsioon on võimalik, siis Luhmanni arvates midagi sellist olla ei saa ning industriaalühiskonnas võib kommunikatsioon toimuda üksnes teatud kindlates valdkondades. Avalikkuse mõistet ei iseloomusta enam üleüldisus, ratsionaalsus ja konsensuse saavutamise võimalikkus, universaalne kommunikatsioon asendub poliitilise kommunikatsiooni pakutud (institutsionaliseeritud) teemadega. Avalik arvamus reageerib poliitika tõstatatud teemadele ning diskursus jääb neid pidevalt reflekteerima; mingist probleemide lahendamisest tuginevalt üldisele konsensusele ei ole juttugi. XVIII sajandil tekkinud avalikkuse sfäär on „lagunenud” arvukateks erisüsteemideks, mis omakorda vähendab üldise arvamussfääri toimet ja mõjukust. Avalik arvamus sõltub institutsionaliseeritud organisatsioonide nagu parteid, bürokraatia, huvigrupid jms autoriteedist. Avaliku arvamuse teemade loomise, kasutamise ja edasiarendamise õigus kuulub olemuslikult professionaalsete poliitikakujundajate tööülesannete hulka. Avaliku arvamuse funktsioon on luua eristused poliitika ja mitte-poliitika (teemade) vahele, siduda poliitiline süsteem teiste spetsialiseeritud ühiskondlike süsteemidega ja seejuures „varjata” poliitilise otsusetegemise protsessi. 

 

Kas Luhmannist on praktilist kasu?

Praktikuid on alati huvitanud küsimus, kui suur on ühe või teise teooria rakenduslik väärtus. Eriti teravalt tõuseb see küsimus esile just Luhmanni puhul, põhjuseks just tema loodud teooria eriti kõrge abstraktsuse tase. Teine probleem on veel: eetika. Luhmann nimelt ei tegele eriti aksioloogia ehk väärtuste leidmise ja omistamisega mingist koordinaadistikust lähtudes. Moraalile läheneb Luhmann „sotsioloogilisest aspektist”, arvates, et moraal varieerub vastavalt sotsiaalse süsteemi tüpoloogiale koos sotsiokultuurilise evolutsiooniga (nii on ta öelnud teoses „Sotsiaalsed süsteemid”).  Sotsiaalteadusel on keeruline, vahest isegi võimatu omaks võtta aksioloogilist neutraalsust: on siiski nii, et inimene kujutab endast „aksioloogilist olendit”, kes hindab asju ja nähtusi alati mingil eetilis-moraalsel skaalal, pidades ühtesid praktikaid paremaks ja õiglasemaks kui teisi. Eksisteerib terve rida käsitlusi, kus lähtutakse eetikast, et leida lahendusi maailma ees seisvatele probleemidele, nimetagem siinkohal nt Habermasi kommunikatiivse tegevuse teooriat või Rawlsi „õigluse teooriat”. Selles osas eristub Luhmann selgelt ka Pierre Bourdieu’st. Bourdieu oli veendunud, et teaduse ja õpetlaste saavutused tuleks iga hinna eest lülitada avalikku debatti, mille senine traagika on seisnenud selles, et need on sealt puudunud.  Bourdieu’l oli väga selge seisukoht paljude ühiskonna protsesside kohta, ta julges olla radikaal või „vasakpoolne” ega kartnud sellelt pinnalt tekkivaid konflikte. Luhmann on Bourdieu’ kõrval rohkem „õpetlane elevandiluutornis”, kes üritab asjadest rääkida sub specie aeternitatis. Selline aspekteeritus on kindlasti tuletatav tema teoreetilisest konsistentsist, ent – kui teooria on liialt abstraktne, tekib tõsiseid probleeme selle kasutamisel ühiskondlike nähtuste hindamisel ja probleemide lahendamisel.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming