Nihkes rahvuslus

Ahto Lobjakas

Läänes eeldatakse valitsuselt vastutust kogu riigi territooriumil elava rahvastiku eest, sõltumata selle keelelisest ja etnilisest liigendusest. Eesti rahvuslus, selle alusmõisted ja suunaseadmised on Euroopa peavooluga võrreldes liigestest lahti. Seda suurel määral Eestist sõltumata, meie ajaloo lahkujooksu tõttu Lääne-Euroopa omast viimase sajandi vältel. Sel olukorral on negatiivne mõju nii rahvuslusele kitsamalt kui ka Eestile laiemalt.

Kui tõlkida rahvusluse kesksed mõisted inglise keelde, näeme, et rahvusluse, rahvuse ja rahvusriigi vasted pole inglise keeles sisuliselt samased: nationalism, nation ja nation state kirjeldavad meie omast teistsugust reaalsust. Nationalism’i vaste on küll eesti keeles ka „natsionalism”, kuid tähenduses, nagu seda määratleti kadunud N Liidu filosoofilises aparatuuris. Sama negatiivse tähendusväljaga on see mõiste ka tänases Lääne-Euroopas, mille ideeajaloolised juured on samad, mis N Liidul.

Indoeuroopa sõna nation tähendus ei vasta eestikeelse sõna „rahvus” sisule. Nation märgib ühel territooriumil sündinud ja elavat, oma ühtekuuluvusest teadlikku ning suveräänsusele pretendeerivat rahvast. Keelelist või etnilist ühtsust nation’ina määratlemine ei eelda. Rahvus on piiratum mõiste, selle puhul on primaarne just keel ja etniline ühtekuuluvus, seos territooriumiga on juba teisene.

Ameeriklaste kohta võib inglise keeles öelda, et nad on the greatest nation in the world, võimsaim rahvas maailmas, kusjuures ameeriklaste seas on kõikvõimalikest rahvustest inimesi, kes räägivad peamiselt inglise keelt. Belgia nation jaotub kaheks eri nation’iks rahvustunnuse alusel. Jagada tahavad peamiselt flaami rahvuslased, kuid, nagu öeldud, on sel määratlusel Euroopas negatiivne alatoon. Tegemist on eesti mõistes natsionalistidega, kes lõhestavad riigi suveräänsust, püstitavad uusi barjääre ja kelle peatunnuseks on millelegi vastandumine.

Miks nii on, ei ole raske mõista. Natsionalism kerkis domineerivaks poliitilise legitiimsuse allikaks XIX sajandil (üks selle esimesi avaldusi oli kreeka ja serbia natsionalism Osmani Türgi ääremail) ning XX sajandi algul, lõhkudes Euroopa heterogeensed impeeriumid. Natsionalismi põhjustatud suure osa Euroopa killunemine lokaalse tähtsusega konkureerivateks etnilisteks ühikuteks lõi omakorda pinnase kommunismi ja fašismi tõusule. Sellest ka rahvusluse halb maine Euroopas.

 

Meie rahvuslus on Euroopas anakronistlik

Eesti ja Lääne-Euroopa ajalugu on siin ilmses ajalises nihkes. Natsionalismi ja selle raames ka meie rahvusluse kreedo on Euroopas tahes-tahtmata anakronistlik. See on reaktsioon Lääne-Euroopas saja aasta eest muutunud poliitilistele oludele, kollektiivne enesemääratlus, kontinendi arenenum osa on aga mitme põlvkonna vältel keskendunud individuaalsele eneseteostusele. Rahvuslus on oma poliitiliselt mõjult destabiliseeriv nähtus Euroopa Liidus, mille suurim saavutus viimase 60 aasta jooksul on olnud poliitiline stabiilsus ja rahu.

Rahvuslus on vähemuse doktriin, Lääne-Euroopas on see olemas, reljeefseimalt Hispaanias Baskimaa, Kataloonia ja Galiitsia probleemistikuna. Euroopa liberaalne demokraatia ei tunne selle vastu erilist sümpaatiat. Rahvusluse esilekerkimise ajaline nihe muu Euroopaga võrreldes toob kaasa kommunikatsioonihäired. Hispaania rahvusluse tekitatud häired on siiski teises suurusjärgus, kuna Hispaania ajalugu on osa Lääne-Euroopa ajaloost, Eesti oma mitte. Euroopa kõrvad jäävad meie palvetele kurdiks, sest ka parimal juhul on meie rahvuslus reeglit kinnitav erand.

Mõistelisele segadusele lisanduvad ideoloogilised ning institutsionaalsed nihked. Kui Eestis kaldutakse Euroopa asjadele vaatama läbi rahvusluse ehk end lääne pool ammu diskrediteerinud kollektiivi loogika, lähtutakse Euroopas liberaalse demokraatia ehk indiviidi loogikast. Kusagile nende kahe vahele jääb rahvusriigi loogika – ja reaalsus –, kuid Eestis ja Euroopas mõistetakse sedagi tasandit erinevalt. Võiks öelda, et tegemist on mõtteviisi konfliktiga, ning etteruttavalt lisada, et selles vastandumises Eesti võita ei saa.

Riigi loogikast lähtumine on Lääne normparadigma olnud juba sajandeid. Lääne riigiparadigmat kannab siiski nation’i mõiste, selle suveräänse riigi valitsuselt eeldatakse vastutust kogu territooriumi ja seal elava rahvastiku eest, sõltumata selle keelelisest ja etnilisest liigendusest.

Rahvuslus aga on vähemuse kreedo. End tõrjutuna tundva ja end kestvalt millegi välise suhtes kehtestada püüdva kogukonna kreedona vastandub see riiklusele, mis definitsiooni kohaselt ei saa olla millegi suhtes ei vähemuses ega enamuses oma territooriumil. Üks peamisi pronksiöö õhutajate eesmärke oli külvata lääne valitsuste ja diplomaatide arusaamisse kahtluseseeme: „Kas Eesti tuleb endaga ise toime?”.

Rahvusriigi prisma – Eesti mõistes – jätab ühel tasandil avatuks võimaluse, et Eesti avalik võim ei näe oma territooriumi ja siin elavat rahvastikku mitte riigina Euroopa mõttes, vaid mingi vaheastmena. Vaheastmena teel millegi suunas, mida on raske tõlgendada muuna kui üherahvuselise riigi ambitsioonina. Ning seda aktsepteerida on Euroopal mõistagi raske, kui mitte võimatu. Teisel tasandil on paratamatu järeldus, et Eesti võtab endale selektiivse, mittetäieliku vastutuse oma piires toimuva eest. Praegune asjade seis Eestis jätab mulje, et sajad tuhanded elanikud tema territooriumil ei kuulu n-ö riigi kiretu pilgu kompetentsi.

Euroopa on sunnitud oma kogemusele tuginedes järeldama, et Eesti kaldub isolatsiooni, õhutab siselõhesid selle asemel, et püüelda nende ületamise poole, ning õõnestab sellega kokkuvõttes nii enda kui kogu regiooni stabiilsust. Eesti endagi vaatepunktist oleks tegemist tuule tagaajamisega tühjal väljal, sest monoetnilist rahvusriiki ei tule ega saagi tulla. Vähemust on võimalik integreerida, kuid see nõuab aega, tööd ja kannatust.

 

Indiviid kollektiivist kõrgemal

Pidev piiramismentaliteet ei luba Eestil lõpuni hoomata mitte ainult Euroopa riigi loogikat, vaid liberaalse demokraatia kohta selles ning mõlemat omakorda hingestavaid üldisemaid Euroopa väärtusi. Need väärtused asetavad indiviidi ülemaks kollektiivist ning kuni Eesti on Euroopa väärtustega nihkes, on tal Euroopas kohanemisprobleeme ning Eestis endas säilib viljakas pinnas usaldamatuseks Euroopa suhtes. Distants Euroopaga soodustab „oma lahenduste” otsimist teoorias ja praktikas.

Üks variant – iseenesest intellektuaalselt tõsiseltvõetav – oleks minna Uku Masingu pakutud teed ja irduda indoeuroopa suurtest ettevõtmistest, millest tõesti meile midagi head pole sündinud, ning otsida oma väärtusi. See üldjoontes soomelik projekt nõuaks aga vaimset potentsiaali, mida tänases Eestis pole. Lisaks teevad poliitilised olud neutraalsuse Soome lahe lõunakaldal jätkuvalt võimatuks.

Euroopast irdumine viiks tõenäoliselt halbade lahendusteni, mille algeid võib Eestis juba täheldada. Katsed oma mõistusega toimetada on peaosas kantud ekslikust soovist õppida (tugevamalt) vaenlaselt. Sellele teguviisile on klassikaliselt tunnuslik, et vastased lähevad pikaajalises vastasseisus üha enam teineteise nägu. Esimene ja peamine oht siin on Eesti jaoks konformism: vaba mõtlemise piiramine otseselt või kaudselt arvestusega, et see lõhestab ja nõrgestab rahvust.

Kui ajalugu on meile midagi õpetanud, siis seda, kuivõrd oluline on jääda pöördepunktis õigele poole eraldusjoont. Selleks tuleb leida õiged liitlased ning selleks omakorda tuleb nihked välismaailmaga võimalikult koomale tõmmata. Ajalugu lubab ka järeldada, et raskuste kiuste püsima jäänud eestlastel on vaja rohkem eneseusku kui kombeks tunnistada. Pidev mobiliseerumine vaenlase vastu õõnestab rahva usku oma võimetesse ja juhib tähelepanu kõrvale sellelt, mis on ühiskonnale tegelikult oluline viimase 800 aasta jooksul unikaalsel vabaduseperioodil. Ka pärsib piiramismentaliteet ratsionaalset debatti ning õhutab meeleolusid, mida on lihtne ekspluateerida populistlikel poliitikutel.

Eestlusel saab olla oma positiivne programm. Selleks on selle aja ja ruumi, milles me täna elame Eesti riigi kodanikena, eetika määratlemine, põhitingimusega väärtustada eesti keelt ja kultuuri. Aga seal peab olema koht ka faktile, et veerand Eesti natsioonist, selle maa rahvast, ei räägi emakeelena eesti keelt.

Väärtustades eestlaste eesmärki püsima jääda, peab see eetika haakuma Euroopaga. Esiteks selleks, et maksimaalselt tagada maailma heasoovlikkus meie suhtes. Teiseks selleks, et harida Euroopat meie eripära osas. Eesti rahvuslikus pessimismis on aspekte, mis väärivad Euroopa kontekstis väljatoomist – keskne nende seas äng soomeugri maailma pärast, mis on oma olemuselt hoopis midagi muud kui näiteks serbia või albaania natsionalism, mis aga praegu osaliselt meie eneste süül Euroopas samasse patta pannakse.

 

 

Artikkel põhineb 12. jaanuaril konverentsil „Kuidas mõtestada meie kaasajal rahvuslust” peetud ettekandel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming