Niguliste küsimus

Toomas Kiho

 

Äraütlemata palju on meisse ladestunud nõukogudeaegset taaka, mis on nagu raskemetall, millega on meie kui postsoveetide hing ja mõttemaailm reostunud. Ise seda ei adu, endale seestpoolt tundub kõik ikka nii õige. Aga katsugem end näha kõrvaltpilguga.

Ühe vana, sovetiaega näinud mehe „filosoofiast”.

Tallinna all-linnas seisab üks uhke hoone – Niguliste, mis on vastust oma sfinksilikule küsimusele nõudnud juba õige mitme valitsus- ja omavalitsuskoosseisu käest. Aeg-ajalt tuletatakse seda ka ajakirjanduses meelde, hiljuti EPLis ja Eesti Ekspressis näiteks. Vastust aga pole. Miks küll on sellele küsimusele nõnda keeruline vastata, et seda nii innukalt välditakse ja kõiki vahendeid kasutades sellest mööda vaadata eelistatakse? Mis küsimus see ülepea on?

Niguliste küsib: „Mis ma olen?” Karmiks teeb selle lihtsa küsilause tõik, et see kipub puudutama meie sovetijuuri. Sest mitte kusagil mujal Euroopa kultuuriruumis seesugust küsimust tekkida ei saaks.

Kes on Niguliste „vennad-õed” Euroopas? Tunneme kümneid ja sadu näiteid, kui ka Lübeckist-Riiast-Wismarist kaugemale vaadata: Kölni katedraal, Jumalaema kirik Pariisis, Milano toomkirik, Reimsi katedraal jne, kui nimetada vaid mõnesid uhkemaid. Need kõik on maailma kunstipärandi osa ning loomulikult on need ühtlasi kirikud. On ju isegi Moskva Punase väljaku pühakojad tänapäeval taas sakraalhooned. Millegipärast peab aga Tallinna kesklinnas seisma üks torniga muuseumihoone?! Mis sellest, et see väliselt väga kirikut meenutab: sale pikihoone, sellel basilikaalne kesklööv jne, ja tagatipuks – ohhoo – on sel majal ka kõrge torn võimsa barokse kiivriga. Pole kahtlust, kogu selle maja ehituslik vorm viitab kirikule, Niguliste on kõikide väliste tundemärkide järgi justkui kirik, seda näeb isegi pime. Aga see on petlik, tegu ei ole kirikuga, paluks seda tähele panna ja see meelde jätta, härrased.

Tehkem katse: leidkem mõni eurooplane, näidakem talle Nigulistet ning küsigem, mida ta näeb. Mitte ükski ei vastaks teisiti, kui: „See on kirik”. Ma ei räägi ametlikust diplomaatilisest korpusest, kes on asjad endale sügavuti selgeks teinud. Nii kutsub Ungari suursaadik oma rahvuspüha vastuvõtule käesoleval kuul korrektselt asutusse nimega „Niguliste Concert Hall” ning lisab orienteerumise hõlbustamiseks ka aadressi – Niguliste tn 3, ei sõnagi kirikust. Harilikku välismaalast-turisti peame aga parandama – eksite, monsieur, kirik see pole, see maja on hoopis muuseum-kontserdisaal. !? Kuidas, kas petavad kõrvad või silmad, ei saa monsieur aru.

Või miks rääkida monsieur’st – samasuguse eksliku vastuse annaks küllap enamik eestlasigi. See annab tunnistust, et ega me nii ajupestud olegi, euroopalikud mõttemustrid on siiski meilegi omased. Näiteid pole vaja kaugelt otsida, ka kultuurilehes Sirp eksivad kehtivate veidravõitu tõsiasjade vastu meie lugupeetud kultuurikandjad, näiteks Aivar Mäe, rääkides „kammermuusikast ja organistidest Niguliste kirikus” (Sirp 15. II), või Peeter Helme, kes mainib samuti Niguliste kirikut (Sirp 1. II).Tähelepanuväärne on ka Kaie Tanneri väide Niguliste akustika kohta: „Kiirete laulude nagu „Päkapikk Kustas Koolisson” paratamatu saatus Niguliste kirikus on, et neist saab heal juhul sotti esimeses kolmes reas istuja, akustika jooksutab kiired käigud kokku nagu klaveripedaal” (Sirp 29. II).

Seletame noile „rumalukestele”, kes aru ei ole saanud, et meil Eesti NSVs nagu kõikjal NSV Liidus oli kombeks kirikud kui religioossed igandid üle võtta igasuguseks muuks otstarbeks, – küll on kirikuhooneid kohandatud ladudeks ja võimlateks, küünideks ja silohoidlateks. See oli nõukogude korra ajal harilik tava. Tegelikult läks meil ju isegi hästi, et just muuseum kirikusse paigutati, nii pole Tallinna panoraamis muude tornide seas näiteks silotorni, vaid on üks muuseumitorn. Olgem siis palun ka järjekindlad, ärgem väsigem turistidele ja Tallinna panoraami imetlejatele ning omamaistele libastujatele kordamast: see, mida näete, ei ole kirik, vaid muuseum, muuseum-kontserdisaal, mis sellest, et sellel kirikutorni moodi torn otsas on.

Tunnistagem, see on veider. Põhjendada saabki seda üksnes viitega meie nõukogude ajale. Aga miks see ikka veel nii peab olema? Nõukogude võimu pole ju enam ammu. Räägitakse kunstipärandi hoidmise vajadusest, mis muuseumis olevat kindlalt tagatud, kirikus aga mitte. Kuidas aga saadakse muudes Euroopa riikides pühakodades maailmaklassiga kunstiteoseid hoida, neid eksponeerida ning turistidele näidati? Miks siis meil ei või see võimalik olla? Tegelikult ju ongi, näiteid pole vaja kaugelt otsida, alustagem Tallinna toomkirikust koos rikkalike vappepitaafide ja muu kunstiga. Aga millegipärast Niguliste ei saa oma küsimusele ikka õiget vastust.

Tõsi, siin on olemas ka teine, radikaalsotsialistlikum lahendustee: ka toomkirik natsionaliseerida-sekulariseerida, nagu keegi kusagil poolnaljatamisi juba on maininud.

Lõppkokkuvõttes pole kunstivarade seisukohast üldse tähtis, kellele kuulub üks või teine ehitis, kus taiesed paiknevad. Oluline on, et need oleksid n-ö rahva omad selles mõttes, et tagatud oleks ligipääs, säilimine, hooldus jne. Niguliste puhul olen kindel, et ka juhul, kui see maja kirikuks saab, ei kao juurdepääs kunstile. Kunsti esteetiline mõju võib kohases vaimses keskkonnas üksnes kasvatada; religioosse kunsti parim võimalik eksponeerimispaik on pühakojas, ruumi sakraalne aura annab kunstile lisamõõtme. On suur vahe, kas siseneme pühakotta, muuseumi, võimlasse või kaubamajja. Hoone funktsioonist tuletab aupaklik inimene oma käitumismustri: kus sobib joosta või vilistada, kus kisada või palvetada. Olen päris kindel, et kui Nigulistest taas kirik on saanud, ei saa seal paiknevad kunstivarad kuidagimoodi kahjustada. Vastupidi, sellest oleks kasu kogu Eesti kultuurilisele õhustikule.