Neutraalsus usuküsimustes – müüt või tegelikkus?

Merilin Kiviorg, Oxfordi ülikooli õigusfilosoofia doktor

Kas riik peaks hoidma distantsi kõigi uskumuste ja veendumustega, mis pole tolerantsed ning seonduvad näiteks rassismi, homofoobia või naiste diskrimineerimisega? Äsja sai Eesti põhiseadus 20aastaseks. Kui põhiseadust 1990. aastate alguses koostati, siis polnud usuküsimusi reguleeriva paragrahvi üle vaidlusi. Muude küsimuste lahendamine oli palju tähtsam. Oligi hea, et palju usu ja selle viljelemise reguleerimisega seonduvat jäi lahtiseks, andes võimaluse asjadel n-ö evolutsiooniliselt areneda. Tänaseks oleme tõenäoliselt jõudnud ajahetke, kus ei ole võimalik oodata asjade iseeneslikku arengut. On üksjagu religiooniga seotud küsimusi, mis tuleb Eestis läbi vaielda ja lahendada. Eriti puudutab see religiooni kohta avalikus ruumis, sh avalikes institutsioonides nagu kaitsevägi, haiglad, hooldusasutused ja koolid. Lisaks on tõenäoline, et Eestis tuleb varem kui arvata oskame hakata tegelema probleemidega, mis on tõusetunud teistes Euroopa riikides seoses immigratsiooni ja religioosse mitmekesisusega. Olgu see siis tingitud viimasel rahvaloendusel taas kinnitust leidnud eestimaalaste ja seega ka töökäte arvukuse vähenemisest või kasvavast immigratsioonist (immigrantidest) Euroopas. Nende probleemide lahendus peitub ennetustöös, ent olen veendunud, et Eesti riik ja ka ühiskond ei ole valmis selliste probleemidega silmitsi seisma.

20 aastat proovisõitu liberaaldemokraatlikku maailma

Neutraalsus usuküsimustes on printiibi kujul Eesti õigusruumis praegu tegelikkus. Põhiseadusest ei leia otsesõnu viidet neutraalsusele usuküsimustes. See ei tähenda aga seda, et selline nõue Eesti õiguskorras puudub. Eesti põhiseaduses on sätestatud ju igaühe südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba ning Eestis riigikirikut ei ole. Seega sisaldub põhiseaduses riigi ja religiooni lahususe ning võrdse distantsi hoidmise reegel kõigi uskude (ja ka veendumuste) suhtes. Samuti toetub Eesti religiooniõigus (ilmalik religiooni reguleeriv õigus) peale põhiseaduse ka rahvusvahelistele normidele ja üldtunnustatud printsiipidele ning ELi õigusele. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et riigi kohustus on olla neutraalne ja erapooletu usuelu korraldaja. See roll on oluline avaliku korra, harmoonia ja tolerantsuse säilitamiseks demokraatlikus ühiskonnas. Neutraalsus usuküsimustes on eelduseks pluralismile, mis kuulsa Kokkinakise kaasuse kohaselt on demokraatliku ühiskonna alustala.

Neutraalsus ja erapooletus, nagu on mõistetud EIK praktikas, ei too endaga kaasa riigi ja religioossete organisatsioonide range lahutatuse või sekulaarsuse kohustust, nagu näiteks laïcité (sekulaarsuse) printsiip Prantsusmaal (ka Türgis) või riigi ja kiriku lahutatuse põhimõte Ameerika Ühendriikides (esimene oli algselt mõeldud selleks, et kaitsta riiki katoliku kiriku mõjuvõimu eest, ning teine selleks, et kaitsta usklikke ja usulisi ühendusi riigi sekkumise eest usuellu). EIK austab riikide kultuurilisi ja usulisi traditsioone. Euroopa inimõiguste konventsiooniga ühinenud riikide hulgas on mitmesuguseid, sh ka riigikiriku traditsiooniga riike. Igaühe usu- ja veendumusvabadus peab olema kaitstud ka neis riikides ning riigil ei ole õigust kedagi usku pöörata. EIK arvestab nii kollektiivse identiteedi (rahvusliku-riikliku identiteedi) kui ka üksikisikuga. Tulenevalt konventsiooni olemusest on rõhuasetus teoreetiliselt siiski üksikisikul, tema õiguste ja identiteedi kaitsel.

Mis puutub ELi, siis peab mainima, et inimõiguste, sh usuvabaduse kaitse ei ole alguses olnud tema prioriteetide hulgas. ELil ei ole ka praegu spetsiifilist poliitikat ega täpset pädevust religiooni vallas. EL tunnustab religiooni kultuurilist ja institutsionaalset rolli liikmesriikides, näiteks reguleeritakse töö- ja puhkeaega vastavalt religioossele/kultuurilisele traditsioonile. Samuti tunnustatakse religiooni rahvusliku identiteedi osana, kuigi Lissaboni lepingu väljatöötamise käigus tehtud ettepanekut lisada lepingusse viide kristlikule traditsioonile ei peetud kohaseks. ELi põhiväärtused ei toetu mitte ainult religioossele vaid ka kultuurilisele ja humanistlikule traditsioonile.

Kaitstavate väärtuste hulka kuuluvad üksikisiku autonoomia ja otsustusõigus usuküsimustes, mille algallikaks ei pruugi olla kristlik/religioosne traditsioon (kuigi ka seda on üksikud autorid püüdnud väita). Need väärtused piiravad (raamistavad) religiooni rolli ELis ja tema liikmesriikide avalikus ruumis. Tuleb rõhutada, et üksikisiku õiguste kõrval on oluline roll kollektiivsel usuvabadusel (religioossete ühenduste autonoomial), mis on oluline üksikisiku usuvabaduse kaitseks. EL tunnustab liikmesriikide religioosset traditsiooni, kuid rõhk on siiski üksikisiku õiguste kaitsel ja autonoomial. Ülaltoodud raamistik mõjutab spetsiifilisi valdkondi, mis mõjutavad otseselt usuvabaduse ulatust ning riigi ja religiooni suhet Eestis. Üheks selliseks on kindlasti diskrimineerimise vältimist käsitlevad õigusaktid töösuhete valdkonnas ja kaupade ning teenuste pakkumisel.

Mida neutraalsus ikkagi tähendab?

Mida ikkagi tähendab see, et riik peab olema neutraalne ja erapooletu usuelu korraldaja? Nagu eespool öeldud, sisaldab neutraalsuse printsiip teatud võrdsuse elementi. Näiteks üks viis neutraalsust mõtestada on järgmine: riik hoiab neutraalset positsiooni kõigi hea elu ideaalide suhtes (various ideals of the good life). Usuvabaduse kontekstis peaks see siis tähendama, et riik ei soosi üht uskumust või veendumust teisele ega rakenda poliitikat, mis soosib ühtede üksikisikute ideaale teiste arvelt. Täpsustuseks tuleb rõhutada, et Eesti ja ka rahvusvaheline õiguskord kaitseb nii usulisi kui ka mitteusulisi veendumusi ja õigust mitte uskuda. Metodoloogiliselt tõusetub siin vähemalt kolm küsimust. Esiteks: kas tõesti peaks riik hoidma võrdset distantsi kõigi uskumuste ja veendumuste suhtes? Kas tõesti kõikide ja näiteks ka selliste suhtes, mis pole tolerantsed ning seonduvad näiteks rassismi, homofoobia või naiste diskrimineerimisega?

Esimese hooga tundub, et selliste uskumuste puhul küll ei tahaks erapooletu olla. Ka näiteks Euroopa inimõiguste konventsioon sisaldab artiklit, mis sisuliselt välistab konventsiooni kasutamise juhtudel, kui see läheb vastuollu konventsioonis sisalduvate väärtustega. Lahmida muidugi ei tohi. Lähemal uurimisel võib selguda, et tegemist ei ole rassismi vms ning sisuliselt puudub õiguslik konflikt. Suur­britannia ülemkohus näiteks leidis, et ortodoksi juudi kool diskrimineeris rassilisel alusel, kui keeldus vastu võtmast õpilast, kelle ema polnud juut ortodoksi reeglite kohaselt. Nimelt oli poisi ema Itaaliast pärit endine katoliiklane, kes pöördus juudi usku Masorti koolkonna järgi. Suurbritannias on lubatud koolidel diskrimineerida usulisel, mitte rassilisel alusel. See kahetsusväärne lahend tekitas laialdast vastukaja.

Parema lahendini jõudis näiteks Hollandi kohus, kus analoogilises kaasuses jõudis kohus arusaamisele, et tal ei ole pädevust kooli otsusesse sekkuda. Üldiselt on religioossetel koolidel Euroopas õigus õpilaste vastuvõtul seada lisakriteeriume. Loomulikult ei ole nad vabastatud rassilise diskrimineerimise keelust. Eelnimetatud kaasuste puhul oli vaieldav, kas tegemist on rassilise diskrimineerimisega. Pigem oli tegemist siiski usulise diskrimineerimisega ja vaidlusega uskkonna enda eri fraktsioonide vahel juutluse kindlaksmääramise üle. Sellesse sisuliselt usulisse, religioonisisesesse vaidlusse ei oleks tohtinud riik EIK praktika kohaselt sekkuda. Kindlasti ei sarnane need juhtumid kunagi Lõuna-Aafrikas aset leidnud kohtuvaidlusega, kus Hollandi reformitud kirik keeldus mustanahalisi oma liikmeks võtmast, või USAs kunagi aset leidnud kaasusega, kus mormooni kirik ei lubanud teatud rassilise päritoluga isikuid preestriametisse.

Teiseks tuleb küsida, kuidas n-ö tehniliselt võrdset distantsi hoida?  Kas neutraalsus tähendab seda, et avalik ruum tuleb usust ja tema märkidest puhtaks lüüa? Kas usust ja tema sümbolitest tühi ruum on neutraalne või kannab see siiski mingit sõnumit (nt usuvaenulikkus)? Või tuleb neutraalsuseks pidada seda, et usulistel ja maailmavaatelistel veendumustel lubatakse avalikus ruumis koos eksisteerida ja tegutseda. Religioossete sümbolite kandmine Eesti avalikus ruumis ei ole veel aktuaalne, kuid on tõenäoline, et ka see teema kord Eestisse jõuab. Religioossetel sümbolitel on avalikus ruumis erinev tähendus ja mõju. Mitte kõik sümbolid ei tekita probleeme ja kõigil sümbolitel pole üksikisikutele nende õigusi puudutavat tähendust.

Võimalik, et Eestis on vaja sümbolite kandmist reguleerida seadus(t)ega (nt avaliku teenistuse seaduses, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses jne). Kontekst võib nõuda erinevat regulatsiooni ning erinevate õiguste ja kohustustega arvestamist. Näiteks õpilase religioossete sümbolite kandmine riigi- või munitsipaalkoolis ei pruugi olla samaväärne sellega, kui õpetaja kannab samu sümboleid. Seejuures olen veendunud, et usuliselt steriilses keskkonnas kasvamine ei tee mitte midagi head silmaringi laiendamise ja teiste inimeste ja nende kultuuride mõistmise ja stereotüüpide murdmise koha pealt. Mitte sümbol ei kanna inimest, vaid inimene kannab sümbolit. Ideaalis tuleks austusega suhtuda üksikisiku soovi religioosseid sümboleid kanda, olgu need siis vähemusreligioonide või enamusreligiooni sümbolid.

Hoiduda tuleks rahvusvaheliselt palju kritiseeritud Prantsusmaa regulatsioonist, millega 2004. aastal keelustati liiga silmatorkavate religioossete sümbolite kandmise koolides. Ei ole põhjendatud omistada religioonile (või siis teatud religioonidele) ja religioossetele sümbolitele vaid negatiivset tähendust ning karta, et need sümbolid iseenesest kedagi ohustavad. Selles võtmes tuleks väga kriitiliselt suhtuda palju kuuldud argumenti, et nt  pearättide keelustamine on vajalik soolise võrdõiguslikkuse kaitseks. Samuti tuleb suhtuda kriitiliselt julgeoleku tagamise argumenti. Sümbolid tuleks keelata ainult väga põhjendatud juhtudel.

Mis puutub kartusesse, et sümbolid võivad kohalikku kultuuri ohustada (vrd nt mošee ehitamine Tallinna), siis sõltub kohaliku kultuuri püsimine ehk ka kultuurrahvast endast. Enamgi veel, parimal juhul sisaldab kultuurrahva mõiste austust teiste kultuuride ja religioonide vastu. Kollektiivne identiteet ja kokkukuulumine on väga tähtsad, kuid väärtus on ka üksikisik ja tema identiteedi austamine (nt nagu kätketud Eesti põhiseadusesse). Ühel hiljutisel projekti „Religare” konverentsil Leuvenis jäi kõlama mõte: selle asemel et ideoloogilisel tasandil usuküsimusi ülepolitiseerida ja üleproblematiseerida tuleks otsida praktilisi inimlikke lahendusi, kuidas lasta mõistlikes piires igaühel oma usuvabadust realiseeerida. Viimane eeldab ka pidevat dialoogi. Samal konverentsil pakuti välja termin „inclusive even handedness”, mis võiks eesti keeles kõlada „kaasav võrdsus”. Sellest ideest ja terminist võiks olla abi neutraalsuse printsiibi lahtimõtestamisel ka Eestis.

Kolmandaks tuleb küsida, mida tähendab neutraalsus sisuliselt? Näiteks, kas siis, kui kõiki usulisi veendumusi kohelda täpselt ühtemoodi, on neutraalsuse nõue täidetud? Riik ei sekku, laseb kõigil usulistel veendumustel vabalt eksisteerida, kõigi suhtes kehtivad ühesugused seadused. Või on see täidetud siis, kui riik ka sisuliselt võrdse kohtlemise garanteerib, nt kehtivate seaduste erandite kehtestamise näol, nt lubades loomade rituaalset tapmist või vabastades kirikud soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamisest vaimuliku ameti korral. Väliselt neutraalsed seadused ei pruugi olla sisuliselt neutraalsed. Ka Eesti õigusruum on ajaloolis-kultuuriliselt mõjutatud (vrd kas või töö ja puhkepäevade jaotust), kas me endale seda teadvustame või mitte. Selge on see, et kristliku maailmavaate esindajatel on selle õigusruumiga ühildumine kergem kui teistel. Seetõttu ongi vahel vaja õigusruumi kohendada, et ka teistel oleks võimalus oma usku järgida.

Religioon ja rahvuslik identiteet on meil nõrgalt seotud

Võrreldes lähimate naabritega on Eesti usuline maastik veel suhteliselt rahulik. Siiski on aeg-ajalt kerkinud üles küsimus kristluse soosimisest riigi poolt, olgu siis hariduse, rahalise toetamise või avalike institutsioonide kaudu (nt kaplaniteenistuses). Nagu eespool mainitud, austab Euroopa Inimõiguste Kohus riikide kultuurilisi ja usulisi traditsioone ning  EL tunnustab religiooni kultuurilist ja institutsionaalset rolli liikmesriikides. Eesti puhul on traditsiooni ja identiteedi üheselt määratlemine problemaatiline, vastasel juhul poleks vaidlusi. Võib ka väita, et religioon ja rahvuslik identiteet on meil nõrgalt seotud. Siit ka üllatavalt palju tele- ja raadisosaateid, mis keerlevad sisuliselt identiteedi ümber.

See eneseotsimine resoneerub ka mujal Euroopas aset leidvate protsessidega. Majanduslik ebastabiilsus ning immigratsioonist põhjustatud kultuuriline ja religioosne mitmekesisus Euroopas on ajendanud mitmesuguse maailmavaatega inimesi, sh uskmatuid küsima omaenda kuulumise ja väärtuste järele. Religiooni teema on muutunud hellaks. On toimunud ka teatud nihe, mis lubab religiooni vaadelda pigem kultuurifenomenina kui olulise, kaitset vajava komponendina üksiksiku identiteedis (vt kas või Lautsi kohtuasja EIKs, kus krutsifiks öeldi olevat kultuuri-, mitte religioonisümbol). Selles nihkes peitub oht tähtsustada üle riigi rolli usuküsimustes üksikisiku ja ka usuliste ühenduste arvelt. Tulemina võib riik võtta endale kohustuse suunata või seista vaieldava kultuurilise identiteedi eest, märkamata mitmekesisust, unustades inimese ning lörtsides religiooni kui sellise tähtsuse paljude elus.

Kokkuvõtteks: täielik igasuguse ideoloogia vaba neutraalsus on müüt. Põhiseaduslik rõhuasetus üksikisiku õiguste kaitsele ei ole ideoloogiliselt neutraalne kokkulepe, vaid kannab endas üsna selget sõnumit. Kui soovitakse kokku leppida milleski muus, siis tuleb põhiseadust muuta. Kuid sellisel juhul tuleb pidada 20 aastat kestnud proovisõitu liberaal­demokraatlikku maailma mõttetuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming