Neoliberalismiga on kadunud rahulolu ja ideaalid

Viive-Riina Ruus

Eesti jmt postkommunistlike riikide elanike subjektiivne heaolutunne on väiksem, kui lubaks eeldada riikide SKT. Paljudel oli oma riiki taastama asudes silme ees ennesõjaaegne EW. Sinna me ent küll tagasi pole läinud. Eestist on saanud üks globaliseerunumaid ühiskondi maailmas. Paigutusime globaliseerumisindeksi alusel, mille väljatöötamisel on arvesse võetud riigi poliitilist lõimitust, tehnoloogiliste ühenduste olemasolu ja majanduslikku integratsiooni, samuti isiklike kontaktide rohkust muu maailmaga, ajakirja Foreign Affairs aastal 2007 esitatud nimekirjas 10. kohale. Kas leidub veel ühtki Eestimaa inimest, kelle vähemalt üks tuttav või sugulane, poeg või tütar, õde või vend jne ei õpiks või töötaks välismaal? On ootuspärane, et üleilmastumine on nõrgendanud Eesti inimeste koha- ja rahvusidentiteeti ja tugevdanud kosmopolitismi. Eestlaste identiteet on alati olnud rajatud kultuurile ja keelele. Nooremad on kosmopoliidid ega hooli eesti kultuurist kui inimestevahelise ühenduse ja identiteedi allikast. Tammemägi ja Ehala (Keel ja Kirjandus 2012, nr 4) uuring 732 10. ja 12. klassi õpilase hulgas üle Eesti tõi välja, et oma lapsele olid valmis andma ingliskeelse hariduse 41% vastajatest. Vastajate keelehoiakute alusel on neid, keda võib enam-vähem eestimeelseks pidada, vaid ligikaudu pool küsitletutest. Miks on nii paljud noored meie seni peaaegu et sakraalsetele identiteediallikatele selja pööranud? Hasso Krull kirjutab raamatus „Nullindate kultuur I”: „Isamaalised veendumused kaotasid Eestis oma vabastava iseloomu seetõttu, et nende ümbert kadus see sallivuse ja ühistegevuse aura, mis enne revolutsiooni „eesti asja” ajajatele omane oli. Lakkamatu püüd õigustada ebavõrdsust, põhjendada teravaid sotsiaalseid eristusi ja kujutada oligarhilist elitarismi üldise hüvena sai vanadele vabastusliikumistele saatuslikuks.” Kui meie kapitalimaailma sisse trügisime, oli seal teoksil enneolematu sotsiaalne eksperiment – neoliberaalse projekti ellurakendamine. Ühiskonna ümberkorraldamise käigus jäid rahvus ja kodanik tagaplaanile. Väärtustama hakati võistluslikku ettevõtjakultuuri, sotsiaalsfääri hakati aga pidama raha neelavaks auguks.

Eksperiment puudutas sügavalt ka haridust ja teadust, mida Steven C. Ward kirjeldab raamatus „Neoliberalism ja hariduse ning teaduse globaalne ümberstruktureerimine”. Ülikoolidele heideti ette, et need huvituvad teadmisest teadmise enda pärast ja on end turust ja ühiskonnast ära lõiganud. Kahtluse alla seati haridus kui avalik hüve ja asuti propageerima arusaama haridusest kui personaalsest investeeringust. Uusliberaalide vaim paistab üsna hästi kätte nende lemmiksõnavarast: tööturu nõuded, kutsehariduslikkus, töödistsipliin ja -moraal, innovatsioon, teadmiste ülekanne ettevõtlusse, kulude kokkuhoid. Jälle kord hakati hariduselt nõudma ühiskonna teenimist, ainult et ühiskond ei tähendanud enam inimkonna emantsipatsiooni, inimeste valgustamist, kodanikkonda ega avalikkust, vaid turgu.

Uusliberaalne tegelikkus ei kujune siiski lõpuni vabalt. Riik hööveldati õhukeseks ses mõttes, et talt võeti suuresti vastutus inimeste heaolu kindlustamise eest. Ent uusliberaalne riik juhib otseselt sekkumata distantsilt, korraldab hindamist, auditeerimist, akrediteerimist, seab sisse regulatsioone ja standardeid. Töötajate vahel luuakse konkurents töökoha säilimise nimel, lastakse käiku järelevalve- ja hindamistehnikad, kogutakse regulaarselt andmeid klientide/tarbijate rahulolu kohta. Jõuline juhtimismoodus on ka kõigile nähtavate edurivide ilmutamine.

Veel XX sajandi keskpaiku kandis vastutust oma töö eest professionaal, kel olid haridusega omandatud teadmised, kõrge kutse-eetika ja kes tajus oma kohust ühiskonna ees. Selline usaldus professionaali vastu on nüüd kadunud. Kui on eelduseks võetud, et inimene on omakasu taotlev olend, siis miks peaks teda usaldama? Selle asemel tuleb nüüd vastutada avalikkuse (maksumaksja) ja/või konkreetsete huvirühmade (tarbijad, tööandjad, lapsevanemad) ees. Kuivõrd liberalism ka ei väärtustaks isikuvabadust ja autonoomiat – aruandlus paneb sellele piirid. Töö intensiivistamine ning inimestevahelise usalduse ja solidaarsuse murenemine ja ühiskonna sidususe kahanemine ei jäta mahti pärida sellise eluviisi ainuvõimalikkuse üle, standardite järgimine ja pidev aruandlus pärsivad loomejõudude vallapääsemist ja ideaalidele mõtlemist.

Uusliberalism tõi kaasa teadmise kaubastamise, instrumentaliseerimise ja privatiseerimise. Teadmist nagu mis tahes muud kaupa hakati hindama turuväärtuse alusel. Suhtumine tõesse muutus utilitaristlikuks. Ülikoolides hakati nõudma, et teadus korraldaks end ümber tõhususe, majandusliku ratsionaalsuse, aruandluse ja maksumaksja raha säästmise nimel. Üha sagedamini müüdi ülikoolide teadusproduktsioon erasektorisse, millega teeniti ülikoolidele vahendeid edasielamiseks. Teadmise ja hariduse auditeerimis- ja hindamismehhanisme, mis olid riigi kontrolli all, kasutati nende tihedamaks sidumiseks turuga.

Nii hakati teadusprojektide koostamisel silmas pidama ennekõike seda, mis rahastajate juures läbi läheks. Suured probleemid, millega ülikoolid aegade algusest on tegelnud, vajusid unarusse. Teadmine muutus ümberkujundavast jõust iseennast esitlevaks ja kehtestavaks performatiivseks tegevuseks, tõe otsingute asemele tuli aruandluskohustus, tõhusus, orientatsioon väljundile. Toimus ühiskonna atomiseerimine, dekollektiviseerimine, rahvuse, etnose, kogukonna väljatõrjumine ühiskonna koestikust. Neoliberaalsesse haridusmudelisse on sisse programmeeritud hariduslik kihistumine ja liberaalselt kõlav „kooli valik” tähendab tegelikult, et tugevamad riisuvad koore ja tekivad tava- ning eliitkoolid.

Aastatel 1981–2007 on R. Inglehart ja C. Welzel (vt worldvaluessurvey.org) viinud läbi viis mastaapset väärtuste uuringut maailma riikides. Globaalne areng on toimunud ellujäämisväärtuste asemel eneseväljenduslike väärtuste suurenemise suunas. Eneseväljenduslikke väärtusi iseloomustab 1) demokraatlik orientatsioon (inimeste suurem sõnaõigus valitsuse otsuste kujundamisel, kogukonnas ja töökohal, sõnavabaduse austamine), 2) liberaalne orientatsioon (sallivus nonkonformsete elustiilivalikute suhtes), 3) aktivistlik orientatsioon (tava oma arvamust kuuldavaks teha, valmisolek vajadusel osaleda petitsioonide esitamises, demonstratsioonidel või boikottides), 4) orientatsioon enesetõhususele (veendumus, et ollakse oma valikutes vaba ja kujundatakse ise oma elu), 5) usalduslikkus (usk teiste inimeste usaldusväärsusse).

Eesti osas on andmed aastate 1990, 1995 ja 2000 kohta. Nende põhjal on Eesti väga kinni ellujäämisväärtustes: eneseväljenduslike väärtuste indeks Eestis on üks madalamaid maailmas. Mis aga eriti märkimisväärne – see näitaja oli meil aastal 1990 suurem kui 1995 ja 2000. (Pole ime, kui meenutada, kui suur oli meie vabadusjanu aastal 1990, hoolimata tollasest vaesusest.) Sama uuringu viie laine tulemused võimaldavad kõrvutada ka inimeste subjektiivse heaolu (eluga rahulolu + õnnelikkus) näitajat SKTga. Üldiselt tõuseb vaestes riikides majandusliku rikkuse suurenedes selgelt ka inimeste subjektiivse heaolu näitaja, kuid jõukuse kasvades teatud tasemeni hakkavad inimesed rahast suuremat tähelepanu pöörama eneseväljendusele ja rakendama selliseid elustrateegiaid, mis suurendaksid nende vaba valikut ja õnnelikkust. Eesti jt postkommunistlike riikide elanike subjektiivne heaolutunne on väiksem, kui lubaks eeldada nende (tõsi, suhteliselt tagasihoidlik) SKT. Mitmete Ladina-Ameerika riikide subjektiivse heaolu näitaja aga ületab tunduvalt selle taseme, mida võiks oodata nende SKT alusel. Seda seletatakse nende suurema religioossuse ja rahvusliku uhkusega. Vähest subjektiivset heaolu postkommunistlikes riikides seletab aga rahvusmüüdi kokkuvarisemine, mille tulemusel on tekkinud spirituaalne vaakum.

Mis takistab Eestis eneseväljenduslike väärtuste esiletõusu? Meie SKT lubaks ju rohkemat. Eestis on puudu efektiivsest demokraatiast, mis peegeldab, mil määral respekteerivad võimud ka tegelikult kodanikuõigusi ja mil määral on kodanikud osalised demokraatlikes otsustusprotsessides. Ent kõige rohkem tundub rehepaplikus Eestis olevat puudu emantsipatoorsetest ideaalidest. Oleme uhked selle üle, et „seisame kahe jalaga maa peal” ega „uju pilvedes” . Ideaalipuudust on võimendanud Eestis sügavaid juuri ajanud neoliberalism talle omase kultuuri ja hariduse kaubastamisega.

Kuid maailmas aset leidvad sündmused annavad ka märku, et see režiim on kõikuma löönud ja ähvardab arengule jalgu jääda. Postindustriaalne moderniseerimine vajab paradigmaatilisi haridusreforme. Selleks vajame värskeid poliitilisi jõude ja uusi ideid. Ehk oleks abiks need välismaal õppinud või töötanud noored inimesed, kel on globaalne vaade ja rahvusvaheline kogemus, kuid kes tunnevad ennast seotuna ka sünnimaaga, eesti keele ja kultuuriga. Ent ka Eesti sees tunduvad võrsuvat uued sotsiaalsed jõud. Näiteks asumiseltsid, vabatahtsi ühinenud inimeste kooslused, kes on oma hooleks võtnud kohaliku elu edendamise, lapsed ja koolid. On lootust, et nende toel hakkab Eestis taas juuri ajama kohaidentiteet, mis võimaldab tasakaalustada tänapäeva inimese kosmopoliitset eluviisi katkematute infovoogude eksterritoriaalses ruumis ja taastada konkurentsis kaotsi läinud vahetu usaldussuhte inimeste vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming