Neli hüpoteesi Iraagi asjus

J?Adams

 

Iraagis on rahvas tulnud poliitikasse

 

Iraagis on käesoleval aastal olnud kaks võimalust käia valimisurnide juures: aasta algul olid ajutise parlamendi valimised ja nüüd hiljuti uue põhiseaduse referendum. Mõlema puhul oli osavõtt (esimesel puhul ka boikoteerimisüritusest osavõtt) õige suur. Iraaklaste enamus kuulas tähelepanelikult oma kandidaate ja arvamusliidreid ning tegi kuuldu põhjal omad otsused, hääletamas käis ka palju naisi. Kuid ei tohi unustada, et Iraagi rahvastik on väga ebaühtlane. Kõrvuti haritud linlastega, kes vaimselt ja tehniliselt elavad XXI sajandis, on Iraagi keskosas ja piiriäärsetel kõrbealadel araablaste rändhõime, kelle sotsiaalne korraldus ei erine palju sellest, mis oli araabia maadel prohveti tegutsemisajal. Osa vähemusrahvusi on vaevalt lugema õppinud ja elab maal oma traditsioonilise põllunduse juures. Kui need inimesed ka üldse käisid hääletamas, siis võib arvata, et tegid seda vastavalt oma šeikide korraldustele. Kui rahvamassid tulevad poliitikasse, siis näitab maailma kogemus, et poliitika tase langeb, tõuseb sõjakas sallimatus ja agressiivsus teistsuguste keelte või uskude või naaberriikide suhtes, kasvab poolehoid sotsiaalsetele utoopiatele, aga ka häälte ostmise-müümise võimalus. Kuivõrd niisuguseid nähtusi tuleb ette Iraagis, näitab tulevik.

 

Kurdi rahvusriigi kujunemine

 

Rahvusriikide tekkimine aladel, kus on ajalooliselt olnud segarahvastik, on ikka tähendanud vägivaldseid piirimuutusi ja rahvastikuvahetusi. Kuid kui see faas on möödas, siis hiljemalt põlvkonna pärast hakkab paistma silma rahulolu. Pärast II maailmasõda ei olnud rahvusriikidest rääkimine hea toon. Nii ei oldud valmis kommunismi kokkuvarisemise järel rahvusriikide  tekkimiseks. Nägime hiljaaegu, kuidas peaaegu kogu Balkan kujunes ümber rahvusriikideks, kuigi see suundumus seal ei ole veel lõppenud: muu hulgas on päevakorras albaanlaste püüdlused ühtse suur-Albaania riigi poole. Kuid rahvusriigi idee oli juba enne seda hüpanud Euroopast ida poole, viies esialgu küll kunagise Türgi impeeriumi aladel kristlike ja muhameedlike rahvaste asualade etnilise puhastamiseni ja rahvastiku vahetamisteni, nagu kreeklaste ja türklaste puhul pärast I maailmasõda; veidi hiljem aga ka juutide rahvusriigi Iisraeli loomiseni. Ka varasemalt Kesk- ja Lähis-Idas domineerinud pärsia keeltest idapoolsemat, kurdi keelt kõneleva rahva riigi loomine on olnud kõne all juba sadakond aastat. Rahvusriigi idee paistab praegu kiiresti liikuvat üle läänepoolsema Aasia India ja Hiina suunas. Sellest ei ole jäänud puutumata ka praeguse Venemaa lõunapiiril elavad mägirahvad.

Kurdide rahvusriigi tekkimisele on vastu seisnud nii araablaste kui türklaste ja iraanlaste riigid. Väike kurdide de facto riik on eksisteerinud Iraagi sees Lahesõjast saadik. Sel ajal paistab olevat toimunud ka oluline muutus kurdide eneste hulgas. Peaaegu kogu XX sajandi oli kurdide iseseisvusliikumise domineerivaks vormiks, et seda teostasid oma privaatsõjaväe abil traditsioonilised hõimuliidrid, kes olid selleks puhuks ümber nimetatud mingi partei esimeheks. Selliseid sõjavägesid oli mitu, ükski neist ei suutnud olla teistest palju tugevam ja naaberriigid olid kogu aeg võimelised kallutama sündmusi enda huvides sel teel, et hakkasid varustama ja toetama endale kõige meelepärasemat kurdide parteid. Vahepeal aga on kurdide ühiskond moderniseerunud, on kasvanud peale noor ja kõrgesti haritud kiht, kellest paljud on saanud hariduse maailma parimates ülikoolides. Tundub, et uus põlvkond, kes on kurdi riigi loomise ürituse üle võtnud, on võimeline seda tegema tulemuslikult ja esitama oma maad ja rahvast muule maailmale kui tõsiseltvõetavat ja ühtset. Iraagi kurdide poliitilise eeskava järgmine samm on püüda ühendada Kurdistani autonoomiaga ka kolme naaberprovintsi kurdidest asustatud alad. Kurdistanis viimasel ajal käinud on kinnitanud, et seal ei olda nii intensiivselt religioosne nagu Iraagi araabiakeelsetes osades. Rahvusriigi tekkimise hüpoteesi poolt räägib ka see, et Kurdistani autonoomiasse püütakse kaasa haarata ka kurdide asuala lõunaserval jm kurdi keelt kõnelejad, kes ei ole islami usku, jeziide jt. Uue põhiseaduse järgi peaks uus Iraak olema praktiliselt araablaste ja kurdide kaksikriik. Kas kurdide de facto riik säilib Iraagi koosseisus või eraldub kunagi pärast okupatsioonivägede lahkumist sellest lõplikult, millised saavad olema kurdide rahvuslikud püüdlused naaberriikides Süürias, Türgis ja Iraanis, näitab tulevik.

 

Araablaste islamiriigi loomise katse tulemas? 

 

Valdav osa Iraagi elanikest on araablased, kelle usulisi tõekspidamisi ja mitmesuguseid traditsioone kutsutakse üldnimega šiia. Šiiitide ajalugu on tähendanud üle tuhande aasta vastutöötamist maailmale, mis nende vaatepunktist on läinud lootusetult valet teed. Neil puuduvad riigikorraldamise ja riigijuhtimise traditsioonid. Neil ei ole muud silmapaistvat juhtkonda kui nende islami autoriteedid mullad ja ajatollad.

Kuid šiiitidel on eeskuju, naabermaa Iraan, mis on juba 25 aastat islamiriik. Iraagi šiia-araablaste ühe osa teadvuses paistab olevat kindlustunud arusaam: kui iraanlased said sellega hakkama, siis saame meigi. Iraani-Iraagi sõjas võitles Iraani poolel palju iraaklasi, osa oli põgenenud Iraagist, osa aga sattunud sõjavangi. Pärast Saddam Husseini režiimi likvideerimist on neist paljud tulnud kodumaale tagasi, ehitatakse üles ka oma relvajõude – arvatavasti ka Iraani riiklikul toetusel.

Kuna Iraagi kodanike enamus on šiia-araablased ja kuna nende hulgas on tõusmas islamiriigi loomise idee, siis pole võimatu, et uue demokraatliku poliitilise süsteemi tulemusena võivad uues parlamendis saada enamuse just niisuguseid sihte üles seadvad nimekirjad, kes siis võivad üritada islamiriiki põhiseaduse alusel ja  demokraatlikul teel.

 

Sõda, mis Iraagis käib, on kodusõda.

 

Kuigi massiteabevahendid teatavad meile pidevalt okupatsioonivõimude tabavatest plahvatustest, ei paista, et okupatsioonivägede ründamine oleks ühelegi Iraagi kodusõja rühmale spetsiaalne eesmärk. Okupatsioonijõude rünnatakse pigem sellepärast, et nad jäävad ründajatele ette, et neile tehtud edukad rünnakud ületavad uudisekünnise ja annavad seeläbi propagandavõimaluse, või siis sellepärast, et okupatsioonijõud kaitsevad (või arvatakse, et nad kaitsevad) teisi iraaklasi, keda käsitletakse vaenlastena.

Iraagi kodusõda ei ole klassikalist tüüpi kodusõda, kus on kaks selgelt eristatavat võitlevat poolt ja nende vahel selge rindejoon. Traditsiooniliselt relvastatud rändhõimud püüavad kaitsta ja edendada oma huvisid. Vähemusrahvused, poliitilised organisatsioonid, usulahud või ka lihtsalt linnad ja külad on kutsunud ellu omakaitse relvastatud organisatsioonid, Kurdistani autonoomial aga on päris oma sõjavägi. Okupatsioonirežiimi poolt avalikust elust ja riigiametitest keelatud endise valitseva sotsialistliku partei (Baathi partei) tegelased ja endised sõjaväelased sõdivad selle eest, et säilitada uues Iraagis endale kohta päikese all. Terve rida revolutsioonilisi või usulis-revolutsioonilisi organisatsioone, mis näevad oma ideaalina kas suur-araabia või veelgi laialdasema islamiriigi loomist, peavad partisanisõda kõigi teiste vastu ja ka omavahel.

Praeguseks ei ole veel üldsegi selge, kas üldse õnnestub Iraagis luua uue valitsuse kontrolli all olevad relvajõud (politsei ja sõjavägi), mille liikmed peaksid ennast keskvalitsuse esindajateks, mitte aga mõne paikkonna või sõdiva poole toetajateks, ja suudaksid kodusõja lõpetada. Partisanisõja meetodeid kasutavate osaliste puhul aga on otsustav see, milline on nende toetus tsiviilelanikkonna hulgas. Praegusel hetkel, paraku, ei paista küll, et Iraagis ei leiaks äärmusliku eeskavaga  ja vägivaldseid vahendeid kasutavad rühmad rahva hulgas piisavalt toetajaid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming