Neli aastat sisepoliitikas – kus me oleme?

Allar Jõks

Peaministripartei piiritu enesekindlus ja ignorantsus teistsuguse vaatenurga osas on suretanud sisulise diskussiooni Eesti tuleviku üle.        Küsides kõrgest riigiametnikust sõbralt, mis on Eesti sisepoliitikas olulist toimunud viimase nelja aasta jooksul, sain vastuseks: „Mitte midagi”. Nimetatu sundiski mind nädalapäevad enne aastakümne lõppu endalt küsima, mis iseloomustab viimast valimistsüklit ehk aastaid 2007–2011. 

Vaieldamatult on Eestil hästi läinud. Möödunud suvi oli enneolematult soe ja valgetele jõuludele järgneb uuest aastast euro. Vaatamata sellele painab paljusid eestimaalasi küsimus, kuidas mitte muutuda perifeeriaks ja mis on Eesti riigi mõte? Eesti riigi mõtte otsimisel on oluline, et valitavad ja valijad jagaksid ühiseid huve ja väärtusi. Paraku pole ükski erakond valimistel seni suutnud usutavalt sõnastada väärtusi, mille taha valijaid koondada. 

Ühiseid huvisid on hoopis kergem sõnastada ja vajadusel ümber sõnastada, olgu selleks siis vaenlase kuju loomine või rahaliselt mõõdetavad hüved. Kui valijad lähtuvad ühistest huvidest, mitte aga väärtustest, jäämegi pidevalt küsima, et kas sellist Eestit me tahtsime. Seni kuni juhtivad poliitikud pole suutnud sõnastada ühiseid väärtusi ja eestimaalasi selle taha mobiliseerida, ei saa rääkida ka poliitilise eliidi olemasolust.       

Tagasivaadet võib alustada märksõnaga „poliitiline stabiilsus”. Meil on esimene valitsus, mis püsinud võimul valimistest valimisteni. Olukorda, kus koalitsioonipartnerid on  pidanud iga hinna eest võimulpüsimise nimel tegema kahtlase väärtusega kompromisse ja vältima ebapopulaarsete reformide läbiviimist, võib nimetada ka stagnatsiooniks. Olen mitmeid kordi välismaal tundnud kimbatust, kui on tulnud nimetada Eesti viimase aja suurimaid saavutusi ja reforme. Kahjuks on need jäänud eelmisse sajandisse. Vaieldamatult tuleb tunnustada valitsust tasakaalus eelarve pärast. Kuid tasakaalus eelarve pidamine suurimaks  saavutuseks on enesepettus, täpselt nagu kaalu peal olles kõhu sissetõmbamine.       

Poliitika on professionaliseerunud       

Kui üle-eelmises riigikogus enamik liikmeid mõtles ja julges oma mõtteid ka väljendada, siis eelmise riigikogu liikmetest enamik ainult mõtles. Praeguse riigikogu koosseisus on enamuses aga nupulevajutajad. Nii paradoksaalne, kui see ka ei paista, on poliitikute taseme langemisega poliitika läinud siiski professionaalsemaks. Tõhusa ja professionaalse poliitikamasina tunnuseks on tagatoas vastuvõetud otsuste kiire ja diskussioonivaba elluviimine. 

Näiteid, kus seadusi on vastu võetud kolme nädalaga läbipaistmatult ja avalikkuse vastuseisu eirates, on piisavalt.       

Vaikiv ajastu koputab uksele? 

Mööduvat nelja aastat jääb iseloomustama ka suundumus suletuma ühiskonna poole. Siinkohal ei pea ma silmas mitte seadusandja algatusi vaba mõttevahetust õiguslikesse raamidesse surumiseks. Õiguskantslerina riigikogus 2006. aasta septembris esinedes juhtisin lähenevate 2007. aasta riigikogu valimiste kontekstis tähelepanu, et tunda on vaikiva ajastu  karmi hingust. „Viimase aja diskussioonid ühiskonnas on näidanud, et poliitilise eliidi poolt sotsiaalsete sanktsioonidega ähvardamine, halvustamine, naeruvääristamine, hirmuõhkkonna loomine on kujunemas avaliku debati lahutamatuks osaks. Ühiskond muutub järjest suletumaks. Ühiskond, kus parteistumine on võtmas hirmuäratavaid mõõtmeid, erahuvi eelistamine avalikule huvile on saamas reegliks, vajab ent vastupidi, enam avatust ja läbipaistvust.  Eelnevate arengute valguses polegi ehk üllatav, et ühiskonna seisukohalt olulised diskussioonid kas suretatakse välja või need lihtsalt hääbuvad.”1       

Neli aastat tagasi ei võetud hoiatust tõsiselt. Täna on samale ohule juhtinud tähelepanu minu hea sõber riigikontrolör Mihkel Oviir, märkides: „Olen kurb, et ühiskonnas ja poliitilistes ringkondades on üha enam tunda sättumust tõrjuda alateadlikult ükskõik millised  mõtteavaldused, mis ei lähe kokku teatud dogmadega”.2       

Peaministripartei piiritu enesekindlusega kaasnev ignorantsus teistsuguse vaatenurga osas on suretanud sisulise diskussiooni Eesti tuleviku üle. Ehk nagu riigikogu ees on tabavalt maininud Mihkel  Oviir: „Eesti ühiskond ei saa lähtuda oma tuleviku arengu aruteludes mõttepuuslikest või parteipoliitilistest dogmadest. Ideid tuleb analüüsida ja nende üle otsustades lähtuda kõigekülgsest mõjuanalüüsist  ja oma võimalustest. Suhtumine, et ei, seda või teist asja me ei kavatse küll arutada, ei vii edasi. Meil tuleks rahulikult, ilma hüsteeriata arutleda hariduse, meditsiini, maksude, sisserännu, sotsiaalhoolekande, riikluse korralduse ja paljude teiste küsimuste üle.”3

Ühiskondlikku debatti ei saa pidada ainult arvamusliidrid ja eriala asjatundjad omavahel, sest alati peab olema ka teine pool. Need, kes  on kutsutud ja seatud. Aga kui valitseva koalitsiooni seisukohad on paindumatud ja pole läbiräägitavad? Seetõttu näemegi seriaalis „Õnne 13” rohkem ühiskonna valupunktide analüüsi kui Toompeal. Vaba mõttevahetuse kasinust sobib kokku võtma ühe kultuuritegelase nending, et „dialoogiks Eestis kohta pole ja kahelda võib, kas poliitiline süsteem ongi üldse reformitav”.     

Poliitiline kombelõtvus       

Koalitsioonipoliitikute enesekindluse, opositsiooni nõrkuse ja vabasektori haprusega võib selgitada ka võimulolijate üleolevat suhtumist, mille saab kokku võtta ütlusega „me võime teha ükskõik mida, sest vaid meie teame, mis  on õige”. Selle väite kinnituseks sobib novembri lõpus vastu võetud erakonnaseaduse muudatused, millega erakonnad välistasid enda karistamise seaduserikkumise eest.       

Õigusloome kitsaskohad       

Rasked ajad majanduses panid Eesti õigussüsteemi proovile. Öeldakse, et erakorraline aeg nõuab erakorralisi meetmeid. Meie õiguskorra tüviteksti, Eesti Vabariigi põhiseaduse printsiipide eiramine sai eelarvepositsioonide parandamise ettekäändel tavapäraseks. Kui kõik toimuski heas usus, siis ei maksa unustada, et valesse kohta sisse tallatud rajal on edaspidigi mugav sammuda. Paraku  näitab kriisijärgne õigusloome, et lisaks tulubaasile kujundati masu ajal ümber ka põhiseaduses fikseeritud väärtushinnangud.     

Seaduste vastuvõtmisest on kohati saanud eesmärk omaette. Õigusakti  võimalikke mõjusid ei suudeta või ei soovita analüüsida. Õigusaktide jõustamiseks jäetud ebapiisav aeg ei võimalda normiadressaatidel kohaneda uue õigusliku olustikuga. Õigusloome ei ole etteaimatav, õiguskindlus tuuakse ohvriks erakondlikele (jäätmemajandus, energiasektor) või populistlikele kaalutlustele (võlakaitse, allikakaitse  ja monopolide ohjeldamine). Nimetatud eelnõud muutuvad riigikogus menetluses pahatihti üleöö tundmatuseni. Muudatuse põhjendused piirduvad viitega „poliitilisele tahtele”. Moraal on õiguse rakendamisel kõrvale tõrjutud, eesmärgipärase tõlgendamise asemel on ülekaalus otstarbepärane tõlgendamine. Tähtis pole, mis on õige ja õiglane, vaid, mis on kasulik. Vaatenurk on seejuures kitsas, ulatudes tihti isiklikust huvist  erakonna huvini. Kõige ilmekamalt esindab sellist suhtumist ühe seaduslooja avameelne tunnistus, et „see ei ole õige, mis me teeme, aga koalitsioonileping kohustab”. Eelnevat silmas pidades ei oleks imekspandav, kui mõni praegune niiditõmbaja maandub suurest poliitikast kõrvale astudes pehmelt just jäätme- või energiasektoris. Kas me ei vajaks mitte hea õigusloome tava, millega kõik valimistel kandideerivad erakonnad saavad end seotuks pidada?  Põhiõiguste kaitse seisukohalt teeb muret trend, kus riigisektori avalike suhete poliitikas on toimunud põhimõtteline muutus. Jõumonopoli omavad järelevalve-ametkonnad (prokuratuur, konkurentsiamet, finantsinspektsioon) tegelevad väärtushinnangute ja hoiakute kujundamisega, poliitikat kujundavad ministeeriumid piirduvad aga vaid teavitamisega. Järelevalve-asutuste, sh sõltumatute regulaatorite politiseerimine ja nende rakendamine  valimisvankri ette on kaasa toonud rahvavaenlastest ettevõtete avalikud läbiotsimised ja „näidispoomised”.   

 Seega pole ka imestada, miks Eesti ettevõtluskeskkond ei tundu investoritele enam nii sõbralik ja veetlev. Riikide konkurentsivõimet kajastavates edetabelites Eesti tõusutrendi ei näe. Konkurentsivõime ja demokraatia edetabelit4 võrreldes selgub õigusriiklike põhimõtete järgimise ja konkurentsivõime põhjuslik  seos. Halbade seaduste ja kallutatud järelevalvega ei ole võimalik luua head ettevõtluskliimat. Kui välisinvestori arvates pole poliitiline otsustusprotsess enam läbipaistev, siis ta siia ei investeeri.   

Vabasektoril napib järjepidevust poliitika mõjutamiseks     

Vabasektor on nelja aastaga näidanud oma sisukust ja võimet innustada neid, kes muidu sooviksid poliitikast distantseeruda. Prügitalgud ja Ühtne Eesti kinnitasid, et eestimaalasi ärapanemise asemel ärategemisele innustav jõud asub väljaspool poliitilist maastikku. Järelikult on Eestis veel neid, kes suudaksid sõnastada  ühiskonna ootused. Kahjuks ei võimalda projektipõhisus kodanikuühiskonnal järjepidevalt poliitikat mõjutada. Sotsiaalse osalusega seotud väärtused jäävad Eestis materiaalsetele väärtustele paraku alla. Kui jätta kõrvale viidatud näited, on ühine tegutsemine eestlastele siiski võõras. See teeb keeruliseks toimiva osalusdemokraatia ülesehitamise.     

Lauluväljakutäis rahvast „Märkamisajal”, kümned tuhanded prügitalgulised ja Ühtset Eestit saatnud vastukaja annavad lootust, et kunagi tulevad valimiskasti juurde oma riigi kaitseks ka senini hääletamisest loobunud.  Vaid siis saame nentida, et me väärime paremat riiki, kui meil on aastal 2010. Allar Jõks on Soraineni Advokaadibüroo nõunik, Teenusmajanduse Koja juhatuse liige ja EMSLi nõukogu liige.     

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.       

1 http://web.riigikogu.ee/ems/stenograms/2006/09/ m06092803.html

2 http://www.e24.ee/?id=333913

3 http://www.e24.ee/?id=333913

4 http://graphics.eiu.com/PDF/Democracy%20 Index%202008.pdf  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming