Narva kultuur püsib ainult entusiastide missioonitundel

Reet Varblane

Intervjuu Narva kunsti kauaaegse eestvedaja kunstiajaloolase, galeristi-kuraatori Karin Taidrega  

Karin Taidre ja Reet Varblane 2006. aasta

16. mail Toila Saksa vennaskalmistul. Piia Ruber

 

Kuidas võiks iseloomustada Narva kunsti? Kas võib rääkida spetsiifilisest Narva koolkonnast?

Narva koolkonnast on veel täiel määral vara rääkida. Koolkond eeldab traditsiooni, kuid rääkida võib omaette suundumusest, rühmitusest Eesti kaasaegses kunstis. Enamik Narva kunstnikke on saanud kunstihariduse Vene kunstikoolides, kuid kuna ka vene kunstiharidus ei ole üks tervik, siis võib rääkida Moskva, Peterburi, Jaroslavli, Kostroma suundumusest. Needki ei ilmne Narvas puhtal kujul, vaid segatuna. Ei tohi ära unustada, et Narva vene kunstnike rühmitus on kujunenud välja Eestis eesti kunsti mõjusfääris.

 

Mis ajast saab rääkida Narva rühmitusest praeguses kunstis?

Teine maailmasõda hävitas Narva hästi toimiva kunstielu. Uuesti suutsime normaalse kunstielu taastada alles 1980ndate alguseks. Nõukogude ajal oli Balti liiduvabariikidel eriline külgetõmme. Algul tulid Narva üksikud “mittemõistetud, mittetunnustatud, mittenõutud” kunstnikud, näiteks väga andekas Boriss Kalakin, kes elas ja töötas Narvas 1960ndatel ja 70ndate algul. Siis lahkus, sest ei leidnud ka siin pinnast, tuge, tunnustust. Narva tulid kunsti õpetama ka sellised kunstnikud nagu Boriss Strakovksi, hiljem Nikolai Slepokurov. Nad tegid väga palju, et Narvas kõlaks sõna “kunst” võimalikult tihti, et kunst saaks omaseks, et sellesse suhtutaks vääriliselt. Strakovski kulutas pidevalt parteikomitee, linnavalitsuse ja teiste asutuste uksi ning kõneles seal tüütuseni kunstist, kunstnikest, muuseumist. See oli äärmiselt vajalik, sest Narva oli (ja on) tööstuskeskus. Narva muudeti teadlikult üksnes tööstuslinnaks. Pärast sõda oli Narvas palju vange, eelkõige kriminaalkurjategijaid, mitte poliitvange, linna sotsiaalne tasand oli nii madal, et sõna “kunst” kõlas ebaloomulikult. Ivangorodis töötas noor kunstnik Vladimir Titov, kes töötas vene cezanne’ismi vaimus. Ta oli meie regioonis esimene abstraktses laadis töötav kunstis.

Järgmine etapp algas, kui Ivangorodi  tuli selline entusiast nagu Kliment Siritsius, kes suutis organiseerida Ivangorodi lastekunstikooli, kus õppisid peamiselt Narva lapsed. Paljud praegu tegutsevad keskeas kunstnikud on selle kooli kasvandikud. 1980ndatel saabki rääkida Narva kunsti fenomenist. Narva naasis Vitali Kuznetsov, vaieldamatu liider, karismaatiline isiksus. Ta oli juht, organisaator, läbisuruja, ühendaja. Alguses oli agressiivne poliitika, käitumisviis ainumõeldav, et selles linnas ellu jääda ja saavutada Eestis mingitki kõlapinda. Juri Nikiforov tõi kaasa Leningradi kooli professionaalsuse, vaimsuse. Nikiforov orienteerus suurepäraselt rahvusvahelises modernistlikus kunstis, tundis hästi Picassot, Kandinskit. Ta tõi Narva kunsti meditatsiooni, aktsiooni kui kunstižesti mõiste ning kunstist kõnelemise. Samal ajal elasid ja töötasid Narvas ka Luule Dmitrijeva, Boriss Uvarov jt. Dmitrijeva teeneks tuleb lugeda plastilise mõtlemise ja mitmesuguste materjalide kasutamise vabadust, nii-öelda arte povera traditsiooni. Ta tegeles(b) palju kollaažiga. Boriss Uvarov oli vene XX sajandi alguse modernismi järeltulija. Ta sai oma kunstihariduse Moskva tekstiiliinstituudis, kus tema õppejõududeks olid Bubnoi Valeti suundumuse järgijad. Tulid ka Nikolai Kobtsev, Vera Lantsova.

Loomulikult aitas kaasa Kreenholmi tehas, mis pakkus tööd paljudele kunstnikele. Järk-järgult kujunes seal välja tugev oma ala professionaalide koolkond. Narva olid pöördunud tagasi Moskva  tekstiiliinstituudi lõpetanud kunstnikud.  Oma maailmanägemise tõid kaasa Jaan Ummelas, kes oli mõni aeg ka Narva peakunstnik, siis tegutses Narva linnuses näitusekujundajana, ja ka Anne Pärtel.

Kokkuvõttes oli Narvas kujunemas välja omapärane kunstnike rühmitus, kuid kõiki neid ühendas huvi kaasaegse kunsti vastu, mida nad said realiseerida ainult Eestis. Juba siis said nad aru, et eesti kunst on euroopa kunsti orgaaniline osa. Ka kunstielus ning -poliitikas valitses Eestis loomevabadus: aktsepteeriti individuaalset väljendust.

Mida oli vaja, et kunstielu saaks normaalselt areneda?

Selleks, et kunstielu hakkaks normaalselt toimima, on vaja oma kunstikooli ja ka galeriid või muuseumi, kus saaks kunsti järjepidevalt näidata. Esimest korda esinesid Narva kunstnikud Kingissepas 1980. aastal ja see ei olnud juhuslik, sest seal nad said seda teha. Narva muuseum eksponeeris sama näitust ja see oli Narva näitusetegevuse, kaasaja kunstiga tegelemise ning kunstnike koostöö algus. Kuni kindluse avamiseni muuseumina 1986. aastal otsis muuseum koos kunstnikega võimalusi, kus kunsti näidata. Narva ja Ivangorodi kunstnike ühendus loodi 1980ndate lõpul. Kindluses tegutses kaks suurt ja mitu väiksemat saali tornis. Kunstnikel oli võimalus esineda nii personaal- kui grupinäitustel. 1991. aastal avati muuseumi filiaalina kunstigalerii restaureeritud XVIII sajandi kasarmuhoones. Kunstigalerii kui kaasaegne kunstimuuseum ei huvitunud mitte ainult kunstipärandist, vaid osales ka praeguse kunsti protsessis. Kuni meie järjepideva tegevuseni telliti Narva kunst väljastpoolt – kas Leningradist või Tallinnast, meie oma kunstnikud olid kõrvale jäetud. Kuid me alustasime ka selle poliitika murdmist.

 

Kas teid mõjutas ka Narva kui piirilinna eriline situatsioon?

Narva spetsiifiline geograafiline asend, Narva kui piirilinn oli ka kunstnikele kasulik. Meie, nii muuseum kui kunstnikud, hakkasime seda aktiivselt ära kasutama: ühelt poolt oli suur vene kultuur, teiselt poolt eesti kunsti näol euroopa kultuur. Me sõlmisime sidemed nii Leningradi kui Tallinnaga. Muuseumis näidati kaasaegset Leningradi ja Moskva kunsti, aga ka Tallinna ja Tartu kunsti. Püüdsime eksponeerida kõige uuemat, aktiivsemat, põnevamat. Näiteks Peeter Pere ja Urmas Muru esinesid meil 1987. aasta kunstipeol suures saalis. Meie tugev külg oli, et oskasime leida neid inimesi, kes tahtsid meid aidata ja tundsid kohalikke olusid.  Tallinnas oli see kunstnike liit, Leningradis Tovarištšestvo Eksperimentalnogo Izobrazitelnogo Iskusstva (Eksperimentaalse Kujutava Kunsti Vennaskond).

See oli  tark kunstipoliitiline mäng. Meie kunstnikud külastasid Tallinna ja Tartu näitusi, kunstnike tööd olid mõnikord väljas Leningradis ja Tallinnas näitustel. Esimene tõsine esinemine Eesti kunstiareenil oli 1984. aasta kunstidekaadi raames, kus Narva kunstnike tööd olid välja pandud kõrvuti Tallinna ja Tartu kunstnike omadega. Siis kirjutati ka esimest korda, et Narvas töötab tugev professionaalide rühmitus. 1988. aastal nimetas Enn Põldroos Narvat Eesti kolmandaks kunstikeskuseks Tallinna ja Tartu kõrval. Olime selle üle äärmiselt uhked. Kunstis ja kunstielus väljendus see põneva seguna: kunstnikel oli algul tunne, et neid ei taheta, et nad pole omad, kuigi tagantjärele saame aru, et selleks, et kellegi tööd näitusele võetaks, tuleb tasemel olla. Narva kunstnikesse suhtuti ühtviisi hästi nii Leningradis kui Tallinnas. 1989. aastal registreerisime ennast ametlikult Eesti Kunstnike Liidu juures kui kollektiivliige, enne seda oli meie esimene näitus Tallinnas. Näituse aruteludele Narva kutsusime külalisi mujalt Eestist ja ka Venemaalt: tihti käisid Leo Gens, Nikolai Kormašov, temast sai isegi meie mitteametlik kuraator.

Venemaal ei pidanud mitte keegi Narva kunstnikke vene kunstnikeks, sest mentaliteet oli teine. Vene Muuseumi kolleegid on ikka kinnitanud, et Ivangorodist üle silla tulles muutus kõik.

 

Milles võib näha mentaliteedi erinevust?

Kõik linnas oli teistsugune: tänavad, heakord, interjöörid, olmekultuur, eluhoiak. Ka mina tunnetasin seda,  olen ikka ennast narvalaseks pidanud ja olen selle üle uhke.

 

Aga näiteks Tallinnaga võrreldes?

Tallinnaga võrreldes on Narva kaheldamatult vene linn. Ka Tallinnas tundsime ennast narvalastena. Kui päriti minu rahvuse järele, siis ütlesin alati, et Narvas on oma rahvus, narvalane: minu esivanemate seas on venelasi, poolakaid, sakslasi, eestlasi. Olen üles kasvanud küll vene kultuuri keskkonnas, kuid mitte kuskil Venemaal ei peeta mind venelaseks. Minu käitumises, mõtlemises, rääkimismaneeris on midagi teistsugust, kuid mitte kunagi pole keegi mind ka eestlaseks nimetanud, ikka olen olnud narvalane.

 

Kuidas Narva publik kunsti vastu võttis?

1980ndate keskel hakkasime mõtlema ka publiku peale: vaatamata sellele, et “kunst” ja “kunstnik” ei olnud enam võõrad mõisted, käis näitustel vähe rahvast. Ja siis otsustasimegi ise tänavale minna, et kunst rahva juurde viia. Esimene kunstipidu toimuski vabas õhus ja sellest võtsid osa kõik 40 Narva kunstnikku. Esimest korda nägin Narvas järjekorda, et näha kunsti. See oli muinasjutt. Ka Tallinnast oli külalisi. Adusime ka ise, kui palju meid on ja kui erinevad me oleme. Tollal panime välja kõigi, ka iseõppinute tööd. Tollal tegutses Narvas suurepärane naivist Nikolai Mihhailov. Kunstipeol on kaks olulist väärtust: kõik Narva kunstnikud said esinemise võimaluse ja igal peol üritasime näidata midagi ekstra põnevat, uudset, taas nii Peterburist kui ka Tallinnast. Nagu olid Pere-Muru või Peeter Linnap oma õpilastega.

Ka muuseum hakkas järjepidevalt kunsti ostma, nii oma kui ka laiemalt Eesti kunstnike töid. Linnavalitsusele oli hea öelda, et Lavretsovide loodud muuseum ostis omal ajal ju eesti kunsti, vaat kui hea kogu muuseumil praegu on. Olen õnnelik, et muuseumikogus on Malle Leisi, Jüri Arraku, Enn Põldroosi, Nikolai Kormašovi jt töid. Kahjuks pole praegu enam nii palju raha, et kunsti osta. Võib-olla on ka muuseumipoliitika muutunud?

 

Kas võib rääkida ka Narva kunstielu traditsioonidest?

Traditsioone on meil palju: jõulunäitus, “Kodumaja aknad”, “Narva kunstnike pilgu läbi”, Narva kunstnike kalendri väljaandmine, nende seas kõige olulisem on kunstipidu. Kunstipidusid oleme teinud 20 aastat, 1985. aastast tänaseni. Meie kunstipidu on Eesti kõige pikema traditsiooniga kunstiüritus.

1988. aastaks olime juba nii tugevad, et korraldasime mitteformaalse kunsti festivali, ühe esimese Nõukogude Liidus. Keskustes kestis kontroll edasi, Narvas oli selline festival aga võimalik. Meid aitasid heade sidemetega Peterburi kunstnikud. Narva sõideti Gruusiast, Armeeniast, Siberist, enesestmõistetavalt Moskvast ja Peterburist, Valgevenest – Minskist ja Vitebskist. Maria Šaškina kirjutas sellest ajakirjas Iskusstvo. Leningradi kunstnikud hakkasid meie muuseumist rääkima juba kui kaasaegse kunsti muuseumist. Festivali idee ise oli kohutavalt huvitav.

 

1980ndate lõpul, kui oli veel säilinud Nõukogude Liit, kuid juba oli tunda, et midagi hakkas muutuma, oli Narva kunstielu laineharjal. Narva, nagu sa ka ise rõhutad, oli eripärases, piirisituatsiooni, -linna olukorras. Moskva, Leningradi, Minski, Tallinna kunstis hakkasid just siis ilmnema uued tuuled, uue situatsiooni kriitiline analüüs. Narvas oli võimalik ka sellist kunst näha, kuid Narva kunst jäi sellest kõrvale. Miks?

Moskva, Leningrad, Minsk, Tallinn on tõsised kultuurikeskused, Narva on siiski perifeerialinn. Narvat pole mõtet nende keskustega võrrelda. Narva on fenomen just tööstuslinna mõttes: unikaalne situatsioon, mis tekkis, sest Moskva oli kaugel, Tallinnas ei tuntud seal toimuva vastu eriti huvi. Olime suhteliselt iseseisvad, mõnes mõttes sõltumatumad kui oldi Tallinnas: ostsime ise töid oma kogudesse, mitte nii nagu see oli Tallinna või Tartu muuseumides, kus otsustasid kultuuriministeeriumi ja kunstifondi ostukomisjonid. Kui Eestist sai iseseisev riik, piirid suleti, siis lahkusid paljud Narva vene kunstnikud Venemaale, sest situatsioon oli tervikuna muutunud. Kui 1980ndatel oli Narvas 40, siis nüüd on umbes 20 kunstnikku. Ivangorodi tugev rühmitus langes ära.

Praegusel ajal mängib aga pearolli raha. Varem idealiseerisime läänemaailma, ei tulnud selle peale, et elasime kummalises “kommunistlikus” olukorras: läksin parteikomiteesse ja ütlesin, et see on tähtis kunstnik – ja mulle anti raha. Sain ise otsustada. Nüüd otsustab rahakas sponsor, mida toetada, mida mitte. Muuseumis on kunsti ostmiseks raha sama palju kui kümme aastat tagasi, aga praegu ei tee kümme tuhande krooniga enam mitte midagi. Eesti kunsti kogu täieneb ainult siis, kui kunstnik kingib oma töö.

Viljandi on vastupidine fenomen: nõukogude ajal oli tõeline provints, nüüd on seal kultuuriakadeemia, kunstikeskus jne; Narvas on seevastu praegu nii: selle asemel et ära kasutada piirilinna eripära, on Narvast saanud vaene provintsilinn. Idee järgi peaks Narva ju rikkamaks minema, aga reaalsus on lausa vastupidine: narkomaania, töötus… Vabakutselisena kunstnik enam ära ei ela, ka Tallinnas mitte, mis siis Narvast rääkida. Tööstuslinnas Narvas ei vaja keegi disainereid-sisekujundajaid, kõik kujundavad ise.

Mulle meeldib väga linna vaba arengu idee, kuid Narvas see ei toimi, seal oleks tulnud need küsimused teisiti lahendada. Kunstnik on praeguses Narvas täiesti mittevajalik tegelane.

 

Seda enam võiks ju sotsiaalkriitiline kunstimõte tekkida, olukord lausa nõuab seda. Kuigi on mõistetav, sest Narva kunstnikud kujunesid välja XX sajandi alguse avangardismi vaimus. Uue kunstimõtte arendamiseks on vaja värsket verd.

Sul ei ole õigus. Meie kunstnikud on kogu aeg püüdnud olla kursis, mis mujal kunstis toimub. Sellepärast me organiseerisimegi Nõukogude Liidus esimese mitteformaalse kunsti seminari, kõnelesime ühena esimestest nüüdiskunsti muuseumi loomisest. Teine asi on meie võimalused. Meie situatsioon on kujunenud selliseks, et isegi juured on läbi lõigatud. Paljud kunstnikud, kes määrasid Narva kunsti oma näo, on lahkunud, siia jäänud peavad ellujäämise nimel võitlema, nagu ütles Konrad Mägi: “Vähe süüa ja palju külmetada”. Kunstiõpetajaga (aga see on ju kunstnike vaat et ainuke töövõimalus) sõlmitakse praegu aastane leping. Inimesed on pandud hullu olukorda, vabadust on hoopis vähem, kui oli nõukogude ajal. Selge, et keegi ei hakka riskima. Hea, et tegutseb galerii, mis tagab eksponeerimise võimaluse. Fondid toetavad eelkõige Tallinna ja Tartu kunstnikke. Millal Narva kunstnikel oli viimati võimalik oma töid Tallinnas näidata?

 

Narva kunstnikud ei paku huvi, sest nad on nüüd nii-öelda vanamoodsad, dekoratiivsed, ebahuvitavad, nad ei ütle mitte midagi selle kohta, mis toimub praegu.

Tahan öelda, et Narva kunst kui Teine kunst ei tähenda vanamoodsust. Näiteks Boriss Uvarov tõlgendab oma suurtes töödes “rändaja” olukorda, poeetiliselt, kujundlikult, aga see on ju maalikunst.  Kas see ei ole siis sotsiaalse kunsti väljendus? Kas tema maalimisviis ei kuulu siis praeguse kunsti alla? Kas Luule Dmitrijeva kollaažide kosmismi ideed ei ole praeguse aja inimesele huvitavad?

Narva kunstis puudub noor põlvkond: paljud keskkooli lõpetanud on läinud kunstiakadeemiasse õppima, aga mitte ükski ei ole Narva tagasi tulnud.  Selleks, et nad tagasi tuleksid, tuleb Narvat kui linna põhimõtteliselt muuta, iluravi ei aita. Narva võib tasapisi kustuda, kui midagi ette ei võeta.  Tahan tänada kõiki neid, kes on meid toetanud: kunstnike liitu ja Jaan Elkenit, kunstiakadeemiat ja Mari Roosvalti, Kaido Olet, Marko Mäetamme. Tahaksin veel paljusid nimetada, kuid sa ei anna ju selleks ruumi.

Enne sõda oli Narva kultuurikeskus – kinod, teatrid, järjepidev näitusetegevus –,  pärast sõda hävitati see kõik, intelligents hoiti Narvast eemal. 1980ndatel suutsime  palju taas luua, nüüd kipub see lagunema. Ja see pole ainult kunsti probleem. Narva kultuurielu püsib ainult entusiastlike misjonäride õlgadel.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming