Naise Teise positsioonist

Mirjam Hinrikus

Kuivõrd feminism on häbenematult poliitiline, on ka Beauvoir’ teoretiseeringutel konkreetsed praktilised eesmärgid. Kuidas on alistatuil ja tõrjutuil võimalik oma olukorda parandada või kuidas on eksistentsialismi seisukohalt äärmiselt oluline vabaduse mõiste seesuguste praktiliste püüdlustega seotud? Vastuste otsimisel peame uurima, kuivõrd õnnestub Beauvoir’ tuua Hegeli ja Marxi soopimedatesse lähenemistesse sisse  sooline perspektiiv ehk kuidas rakendub tema eksistentsialismi, hegelianismi ning marxismi süntees feminismi teenistusse.

Beauvoir suudab end lahti rebida individualistlikust perspektiivist ja ahistorismist, mis iseloomustab Sartre’i „Olemist ja eimiskit” ja millele toetudes ei ole võimalik seletada naiste alistamist kui kollektiivset, ühiskondlikku ja ajaloolist nähtust. Selline lahtirebimine osutub võimalikuks tänu sellele, et Beauvoir selgitab naiste  alistamise algupära hegelianismist ja marxismist lähtuvalt. Beauvoir väidab, et suhetes naisega loodab mees vältida inimsuhetes (s.t meestevahelistes suhetes) paratamatult ja pidevalt esinevaid pingeid ja konflikte, sest vajadus teiste järele toob ühtlasi kaasa riski osutuda alistatuks. Pingete ja konfliktide vältimise vahendiks saabki naine. „Selle soovunelma kehastuseks on just naine. Naine on mehele võõra looduse igatsetud vahendaja ja omataoline, kes on temaga liialt  identne.

Naine ei suhtu mehesse looduse vaikse vaenulikkusega ega nõua ränga kohustusena vastastikust tunnustamist. Naise ainulaadne privileeg on olla teadvus, kuid sellegipoolest tundub võimalik omada naist lihalikult. Tänu naisele võib mees pääseda isanda ja orja vääramatust dialektikast, mille allikaks on mõlema vabaduse vastastikune tingitus” („Teine sugupool”, lk 135, tõlge muudetud – M. H.). Mees projitseerib naisesse kõik selle, mida  ta kardab, ihaldab, millest tunneb puudust. Selle tulemusel ilmneb naine ambivalentse, illusoorse ja müstilisena. Osaliselt just selliste projektsioonide tulemusel puudub naisel konkreetne identiteet ja ta on sunnitud tegutsema väljaspool ühiskondlikku elu. Ta ei saa end ise identifitseerida – selleks oleks vaja produktiivset tööd ja plaanide elluviimist, see pole aga naisele traditsiooniliselt sotsiaalses plaanis lubatud. Eksistentsialistina usub Beauvoir, et valikute tegemine, eesmärkide seadmine ja kavatsuste täideviimine on alus, millelt lähtudes subjekt oma olemasolule kinnitust ning õigustust saab nõuda.

Kui subjekt mingil põhjusel ei suuda ühiskondlikus elus oma valikuvabadust kasutada või kui eesmärgid, mille poole ta püüdleb, jäävad kättesaamatuks, satub inimese eksistents, iseäranis selle eksistentsi põhjendatus ohtu. Oma valikuvabaduse kasutamata ja seega ka oma eesmärkide saavutamata jätmine  tähendab, et me „ei õigusta oma eksistentsi positiivselt” .

Just selles näeb Beauvoir naiste peamist probleemi. Kuna Beauvoir ei pea naiste kodutöid ei ratsionaalseiks ega kreatiivseiks, siis on naine võimetu realiseerima end transtsendentse olendina, jäädes seotuks immanentsusega ning üksnes korrates oma tegevusi. „Kodused tööd, millele naine on pühendunud, sest ainult need sobivad emaduse kohustusega,  vangistavad naise kordumise ja immanentsuse maailma. Samad toimingud korduvad päevast päeva ja kestavad peaaegu muutusteta sajandist sajandisse. Ja sellest ei sünni midagi uut” („Teine sugupool”, lk 60). Hegeli ajaloofilosoofias esindab mees kõrgemat teadvuse tasandit kui naine. Beauvoir sellist essentsialistlikku naisolemuse määratlust muidugi ei tunnista, kuid tõdeb Hegelist inspireerituna, et naissoost inimolendid ei ole ajaloo  jooksul tunnustust otsinud: naine ei ole sidunud end võitlusega tunnustamise nimel ega kinni(s) tanud ka oma eneseteadvust.

Naine jäi animaalsemale tasandile, sellal kui mehed murdsid vastastikuse tunnustamise kaudu Loodusest Kultuuri. Naine jäi Teiseks, väljapoole isanda ja orja dialektikat.