Näiliku demokraatia pidupäev

Ero Liivik

Erakonnad on käimasolevate riigikogu valimiste kampaanias keskendunud kiire edu nimel eelkõige lubadustele ja turundusele. Toimijad ise vahepeal käidud teed ei analüüsi. Selle perioodi juhtmotiiviks sobivad praeguse kaitseministri Sven Mikseri poolteist aastat pärast eelmisi valimisi öeldud sõnad: „Neljast erakonnast koosnev riigikogu ja selle enamuse poolt ametisse nimetatud valitsus on muutnud Eesti poliitilise juhtimise suletud klanniliseks süsteemiks“1. Prantsuse filosoof Baudrillard on toonud kasutusele simulaakrumi mõiste tähistamaks olukorda, kui inimeste käitumist ja valikuid juhivad hiliskapitalismis mitmesugused mudelid, millega valik on juba nende eest ette ära tehtud – inimene jääb passiivseks pealtvaatajaks. Kahe poolusega süsteem summutab igasuguse radikaalse muutuse. Alternatiive ei näi olevat. Kas perioodi lõpuks on midagi muutunud, muutub ehk tulevikus või markeerivad need valimised hoopis tegeliku poliitika puudumist Eestis?

2011. aastal kokku astunud riigikogus parteide arv langes, valituks osutus neli erakonda. Reformierakond (RE) sai mugava positsiooni, kus koalitsiooniks piisas liidust ükskõik millise teise temast väiksema erakonnaga. Perioodi jooksul nägimegi kahte kombinatsiooni: esmalt jätkukoalitsioon Isamaa ja Res Publica Liiduga (IRL) ja kevadest 2014 liitu sotsiaaldemokraatidega (SDE). 2012. aastal nägime seevastu Eesti mõistes tormilist kodanikuaktiivsust, kui kevade hakul tuli tänavale internetikogukonna juhitud meeleavaldus ACTA vastu, sügisel toimus aga protestimarss, mille ajendiks oli RE „hüljatud poja“ Silver Meikari oma endiste kamraadide paljastamine. Otseselt tõukus viimasest ka grupi ühiskonnategelaste petitsioon „Harta 12“. Protsessi semantiliseks seniidiks võime pidada kirjanik Rein Raua väljahüüet, et ühiskonda valitsevad „moraalsed värdjad“. Samal sügisel aktiveerusid ka opositsioonilised sotsid: mitmed erakonna käilakujud olid „Harta 12” koostajateks, juhatus nõudis riigis erakorralisi valimisi jms.

Presidendi jääkeldrist sai alguse rahvakogu-nimeline poliitsimulaator – internetileht, kuhu kõigil huvilistel oli võimalik sisestada oma mõtteid ja visioone riigi juhtimise kohta. Hiljem tuldi ka laululava ruumides korraks kokku, kohitseti radikaalsemad ideed (näiteks presidendi otsevalimine) ning kirjutati riigikogule palvekiri. Hartalane Ahto Lobjakas ülistas seal saadud tulemust lausa mõtetega, et rahvakogu olevat näidanud kesk- ja reformierakondliku poliitika ajastu lõppemist Eestis ning olevat antud lausa „uus kammertoon“ Eesti poliitikale – teatud harjumused, ideed ja inimesed on nüüd oma aja ära elanud. Kui mitte varem, siis hiljemalt järgmistel valimistel.2

Ometi ei läinudki palju aega, kui selgus, et see on soovmõtlemine. Juba pool aastat hiljem, 2013. aasta kohalikel valimistel, põlistas KE taas neljaks aastaks ainuvõimu Tallinnas ning toetuse madalseisus olnud RE hakkas uue strateegiana looma üle maa aktiivselt kohalikke koalitsioone „roosa erakonnaga“ (laen J. Ligilt), senise paariaga. Kuulsusetu lõpp tabas ka heauskselt rahvalt korjatud ideesid (kui rahvakogu ettevõtmine oleks film, siis oleks see kindlasti „Seenelkäik“). Kui sarkastiline olla, polnud ometi kõik vale, mida Ahto Lobjakas kirjutas. Näiteks on osutunud täitsa tõeseks järgmine rida: „Eesti juhid, kelle öörahu on rikkunud visioonid odavate jalavarjude rütmikast liikumisest lossiväravate taga, on asjatult und kaotanud“. Silvergate osutus tormiks veeklaasis ning rahvakogu tappis embrüonaalse protestiliikumise, mis oleks võib-olla midagi loonud.

Insener Mikseri hüperboloid

Perioodi 2011–2015 on üle elanud kõik neli riigikogus esindatud parteid. Kõige täbaramalt on käinud KE käsi: valimistel saadi 26 kohta ja moodustati suuruselt teine fraktsioon, kuid nende nimekirjast parlamenti valitud deputaadid hakkasid tegelema oma valimisprogrammi ja lubaduste elluviimise asemel hoopis „maailmavaateliste ümberhulkumistega“, mistõttu Keskerakond hoopis kaotas kuus kohta. Ent ainuvõim Tallinna üle tagab juurdepääsu ressurssidele ning nagu elu on näidanud, leidub alati neid, kellega laialijooksvat organisatsiooni paigata.

Kindlasti tuleb pidada tsükli üheks võitjaks aga SDEd: veel 2010. aastal oli sotside reiting enam-vähem samal pulgal sisetülidest lõhestunud rohelistega, kuid terve valimistevahelise aja on see püsinud väga kõrge ning kevadeks 2014 jõudsid sotsid ka valitsusse. Edu on toonud ülipragmaatiline lähenemine asjadele. Erakond lubab kõigile kõike: sotsiaalse suunitlusega ideed, kohalikele venelastele rahvusliku uhkuse turgutust, tegudes on aga toetatud ka liberaalide ihaldatud tulumaksulangetust ja puuetega inimeste tööreformi ning võetud koalitsioonipartnerile sobiv tehnokraatlik „no problems“ joon juhtimises. Kuigi SDE on kokku pandud kõikvõimalikest erinevatest rühmitustest (konservatiividest kuni endiste keskerakondlaste ja rahvaliitlasteni, lisandväärtuseks allaneelatud Vene Erakond Eestis), ei jää muljetki, et kuskil eksisteeriksid peajoonega ristuvad ideelised erisuunad. Riigieelarve ja heade metseenide abiga on loodud tõeliselt polüfunktsionaalne toode, mis meenutab oma ideoloogilises laialivalguvuses kaheksajalga.

Koalitsioonist opositsiooni oli sunnitud kolima aga IRL, kelle kohalt võeti RE helde isakäsi. Hakatuseks lasid oravad nagu mõisapoiste parve põhja IRLi tehtud, kuid juba meelehaiguse kuju võtnud haldusreformi kava. Seekordseid valimisi iseloomustab IRLi osas, aga ka üldse ajakirjanike, eriti aga meelelahutajatest teleajakirjanike eksponeerimine erakondade valimisnimekirjades. Paraku tuleb tõdeda, et tegemist pole mitte ajakirjanike üleöö tekkinud eneseteostusliku tungiga – seda on raske uskuda, kuna paljud neist on meie poliitsüsteemi kaua ja põhjalikult piitsutanud. Eelkõige on see erakondade kutse, poliittehnoloogia, teadlikkus televisiooni väest. Nagu on öelnud sotsioloog Pierre Bourdieu, siis väga oluline osa rahvast ei loe ühtegi ajalehte, vaid on ihu ja hingega pühendunud televisioonile kui ainsale teabekanalile, millel on seetõttu monopol rahvastiku olulise osa ajude vormimisel. Bourdieu ise peab selliseid ajakirjanikke, kes on hakanud viisil või teisel võimu kaastöölisteks, hoopis kollaborantideks – need, kes peaksid olema erapooletud vahendajad, ei saa olla samaaegselt propaganda teenistuses.

Kuna SDE on osutunud edukaks, siis on nende kõnepruuki hakanud laenama ka teised riigikogus esindatud kodanlikud parteid. Mõni suhtekorraldaja on seda pidanud suisa „sotsiaaldemokraatlikuks pöördeks“.3 Muidugi pole see vasakpoolsuse võidukäik, vaid ikkagi turundusedu. Erinevalt Silvergate’ist oli sotsiaaldemokraatide otsus minna REga valitsusse tõeline perioodi mängumuutja, sest andis oravatele hea võimaluse skandaalidest räsitud ridu koondada ning värskendada tulevateks valimisteks erakonna kuvandit. Vaatamata kergetele segadustele ja persoonide ümbermängimistele on RE säilitanud liidripositsiooni Eesti poliitika tantsujuhina. Mis saab sotsidest edasi? Oravad ei salli konkurentsi ning on tavapäraselt oma heategijad kõrvaldanud. Sotside saatus selgub pärast valimisi.

Kui aastaid on õhatud, et poliitlavale soovitakse uusi erakondi, siis nendeks valimisteks on see ootus kuhjaga täitunud. Paraku ei tähenda uute poliitkehandite tulek midagi revolutsioonilist, kõik see on justkui juba olnud; iseäranis EKRE valimisprogrammist vaatavad valijale vastu vanad narratiivid, mille korrutamisest on teised ammu loobunud. Tundub, et siin proovitakse kopeerida mõnel pool mujal Euroopas edukaks osutunud nn uusparempoolsete nagu Jobbik või Põlissoomlased võtteid. Olukorras, kus meil loetakse osa Eesti inimesi eos sisserändajateks ning paljud on sunnitud hakkama hoopis väljarändajateks ning Eestis on hulgaliselt lahendamist ootavaid sotsiaalprobleeme, on enam kui üllatav, et ideoloogiliselt peavad uued erakonnad ennast konservatiivideks ja parempoolseteks.

Demokraatia mannekeenid

Nii tähendab ka osalemine valimiste protsessis võimalust mängida valikut, samal ajal kui tegelikult mingit valikut ei olegi – asjad on sarnased. Üks riigikogu liige rääkis hiljuti Eesti demokraatia köögipoolest nii: „See, mis toimub Toompeal, ei ole kaugeltki sama, mida soovitakse väljapoole näidata. Me viljeleme seal n-ö näilikku demokraatiat. Selle taustal käib kogu aeg veel ka positsioonivõitlus. Riigimehi, kellel on riigi huvid isiklikest kõrgemal, ei ole Riigikogus just palju. Teatud erakonnad on omavahel kokku leppinud, et võitlusega ei minda liiale ja hoitakse oma kohti takistamaks uute tegijate tulekut. Erakondade omavahelist konkurentsi nimetatakse maailmavaateliseks. Mina ei oska sageli küll mingeid erilisi maailmavaatelisi lahknevusi eristada, pigem on see silt, mille taustal on hea tappa arutelu mingites sisulistes küsimustes, kui need ei ole koalitsioonile meelepärased.“4

Simulaakrum on säilinud kujutis millestki, mida ei ole enam. Baudrillard räägib märkidest, mis varjavad, et nende taga pole midagi. Mida võimsamad kulissid, seda vähem tegelikku sisu. Teine riigikogu liige Barbi Pilvre on kirjutanud aga sellest, kuidas poliitikud praegu meie ees „mängivad“: valimiskampaania ajaks grupeeruvad poliitilised jõud selgelt vastasleeridesse ja kujundavad oponentidest vaenlase kuju. Erinevused, mis argipoliitikas marginaalsed, mõeldakse suureks, et läbi viia võitlus valimisvõidu nimel. Mängu ajal vastane „tapetakse“, enne seda ollakse enamasti head tuttavad ja pärast surutakse kätt.5 Lisaks peame arvestama ka sellega, et meie esindusdemokraatia põhimõtete kohaselt ei olegi see ainult valija otsustada, kas kandidaat või partei, kelle poolt ta hääletab, üldse sinna kogusse pääseb. Kandidaatide ringi ja järjekorra otsustab riigieelarvest kinni makstud parteide ladvik. Nii näitavad ka valimised meile, et mingit sisulist poliitikat ei ole. Troonil istuvad võimu mannekeenid. Baudrillard’i arvates tähendab pidevas informatsiooni manipulatsiooniringis olemine aga lõpuks tüdimust ja ükskõiksust ümbritseva suhtes ning inimestest saavad osakesed „vaikivas enamuses“.

1 http://www.ohtuleht.ee/498596/sotsid-erakorralised-valimised-paastaksid-eesti-sugavast-poliitilisest-kriisist

2 http://arvamus.postimees.ee/1193832/ahto-lobjakas-rahvakogu-naitas-eesti-otsedemokraatia-kupsust

3 http://uudised.err.ee/v/eesti/0aa734aa-a5b2-4aa3-bfb1-7a49a6568fcb

4 Aare Heinvee, Me oleme oma valitsemissüsteemi vangid. – Raplamaa Sõnumid 10. XII 2014.

5 http://poliitika.postimees.ee/3045303/barbi-pilvre-kampaanianadal-mangu-ajal-toimub-tapmine-parast-surutakse-katt

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming