Nahakaupleja Lillo ehk Värvime kaardi kollaseks

Kaarel Tarand

Sõdalasel Pontusel käis kummaline kihu,

langenute nahad nülgis, jättes paljaks lihu.

Nahkureil neid parkida ja pehmitada lasi:

inimnahast teha iga nahast tehtav asi.1

Ja ma küsin: kas sina, Ekspert, Ametnik või Ajakirjanik, kes sa kaasakiitmisega jätad avalikkusele mulje, justkui oleks minister Arto Aasa nimeline haldusreform midagi tõelist ja tõsist, oled ka püüdnud mõttega läbi lugeda need dokumendid, mida nn reformipaketina otsustamiseks ette pannakse? Ega vist. Reformi pühaks kolmainsuseks on kontseptsioon, seaduseelnõu ja selle seletuskiri, millest ükski ei läbiks vähegi viisakama trükiväljaande keeletoimetust.2Millisele küsimusele eeskätt vastab mõiste „omavalitsus“? Põhiseadus annab vastuse kohe XIV peatüki esimeses paragrahvis (§ 154): Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.“ Põhiseaduses tähendab omavalitsus eeskätt inimesi, nendevaheliste suhete korraldust ja otsustamise reegleid. Reformijad aga peavad oma töö eesmärgiks luua „tugevad omavalitsused, mis suudavad kohalikku elu terviklikult arendada ja kus inimestele on tagatud heal tasemel ja kättesaadavad avalikud teenused“. Seega on valitsuse käsituses omavalitsus pigem võimumasin ja territoorium.

Põhilises reformidokumendis, haldusreformi seaduse eelnõus, keskenduvad autorid omavalitsuse „haldusterritoriaalsele korraldusele“, poliitilises retoorikas hüsteeriani eitades, et tegu on järjekordse „kaardivärvimisega“, mida varasematele reformijatele süüks on pandud. Uue korralduse aluseks on „kriteeriumid“, tuntuim neist 5000 elaniku nõue. Selle õigustamiseks on kontseptsioonis kirjas: „reformi rakendamisel minimaalse indikatiivse elanike arvu põhise numbrilise näitaja kriteeriumiks seadmine on sobiv koos mõningate eranditega, kuivõrd elanike arv on otseses seoses KOV tulubaasi kujunemisega ning kliendibaasiga, kellele teenuste kättesaadavus tuleb tagada“.

Miks ei võiks „minimaalse“ ja „indikatiivse“ asemel öelda „vähim“ ja „kindel“? Mis imeloom on „arvu põhine numbriline näitaja“, kui seletavas sõnaraamatus peetakse numbrit arvu tähistavaks sümboliks ehk kirjamärgiks? 5000 on kahtlemata arv ise, aga mitte selle arvu seljas kirbuna elav kirjamärgiline näitaja.

Aga edasi läheb veel põnevamaks, sest tuvastatakse imeline seos omavalitsusüksuse elanike arvu ja kliendibaasi vahel. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 on sätestatud pika loendina omavalitsuse ülesanded avalike teenuste pakkumisel. Neist teenustest on suunatud nii mõnigi (ühistransport, veevarustus jms) absoluutselt kõigile elanikele. Niisiis, „otsene seos“ elanike arvu ja kliendibaasi vahel tähendab seda, et need kaks hulka on alati võrdsed, kuna ka kõige vägevam vallavanem ei seisa väljaspool omavalitsuse kliendibaasi, sest vajab nagu kõik teisedki joogiks puhast vett ning võib kunagi lõpetada hooldekodus. Mida õieti reformitakse tõdemuse najal, et valla elanike arvuks sobib just 5000, sest valla elanike arv on alati võrdne seal avalike teenuste kasutajate arvuga? See on midagi veel hullemat kui poliitikas tavaline ringargumentatsioon.

Väita samas lauses, et elanike arv on otseses seoses tulubaasiga, on aga täielik jama, mis kõlbaks kasutada vaid ühiskonnas, mille maksusüsteem koosneb ainult võrdsest pearahamaksust iga elaniku eest. Omavalitsuse eelarvesse aga ei tekita tulu mitte inimese olemasolu kui selline, vaid inimese töö ja sissetuleku maksustamine. Seega oleks korrektne öelda, et seos on omavalitsuse tulubaasi suuruse ja selle omavalitsusala töötavate inimeste hulga ja sissetuleku suuruse vahel. Valla hingekirja lisanduvad pensionärid, lapsed, töötud jt ei suurenda sendivõrragi eelarvesse laekuvat tulumaksuosa ega ka maamaksu, vaid paremal juhul ainult riigieelarve siirdesummasid. Haldusreformi dokumendid kubisevad eeltooduga sarnastest riigimõtte vigurlendudest, mistõttu ei piisa nende keelelisest analüüsist enne parlamendis arutamist. Haldusreformi dokumendid ja nende koostajad-esitajad vajavad kiiret, ent seejuures põhjalikku psühhiaatrilist ekspertiisi!

Nüüd peaks järgnema jutu konstruktiivne osa, ideed ja ettepanekud, kuidas tagada riigis kodanike huvidest lähtuv ja majanduslikult põhjendatud halduskorraldus, kuidas aidata mahajääjaid lootusetult hääbuvatel ääremaadel, kuidas soosida linnastumisprotsesse, mida mis tahes regionaalpoliitikaga väärata ei saa, millest aga üleilmselt kehtivate seaduspärasuste alusel võiks loota majanduse lisakasvu ning kodanike keskmise heaolu suurenemist. Oma naiivsuses olen seda varem teinudki,3 seekord aga jäin kõhklema: ei saa ju olla, et võimuaparaati on tabanud kollektiivne hullumeelsus! Järelikult peab algatatud haldusmanöövritest otsima mingit varjatud eesmärgipüstitust. Milline see on, sellele heitis ootamatut prožektorivalgust Reformierakonna teade sohitegemise vanameistri Kalev Lillo edutamise kohta erakonna piirkondade divisjoni juhiks.

Parteide maakondade ja suuremate linnade allorganisatsioonid on ülitähtsad selleks, et partei- ehk grupihuvi kontroll avalike vahendite üle oleks tagatud ka väljaspool Tallinna ja riigi keskvõimu süsteemi. Omavalitsustegelaste isepäisuse taltsutamiseks on aastate jooksul välja mõeldud mitmesuguseid vahendeid, sundparteistamine on neist vaid üks. Aga isegi „omad“ maastikul võivad saada asjast valesti aru, nagu ilmekalt nägime Keskerakonna hiljutistes mullistustes. Seepärast vajab iga erakonna keskkontor terassilmset, halastamatut ja kindlakäelist ehk poomis- ja laskmisvõimekusega komissari. Et maailmakord säiliks, peab iga präänikukoorma tasakaalustama piitsahoopidega.

Põhilised präänikud leiame haldusreformi seaduse eelnõu 20. §-st. Kes vähegi mustkunstist teab, võib vabalt eelnõu kogu eelneva osa lugemata jätta, sest selle ülesanne on tähelepanu kõrvalejuhtimine oluliselt ehk esiplaani tagaplaanile nihutamine. Ja olulised on „kohaliku omavalitsuse üksuste juhtide sotsiaalsed garantiid“. Valla- või linnajuht, kes jääb omavalitsuste vabatahtlikul liitumisel tööta, saab lohutuseks kuue kuu palga, kui on ametis olnud alla aasta, ja kaheteistkümne kuu palga, kui on olnud ametis vähemasti aasta. Sama taksi järgi makstakse volikogu esimeestele. Tingimuseks on, et nad ei tohi pärast valimisi kohe ametisse edasi jääda.

Selle skeemiga on loodud kõik eeldused korruptiivseks või vähemasti ebaausaks käitumiseks. Aastapalk, mis ka väikevaldades ulatub kenasti riigi keskmiseni, tähendab preemiat keskklassi kuni luksusauto hinnatasemel. Mida suurema palgaga omavalitsusjuht, seda suurem ka tema motivatsioon see preemiaraha sisse kasseerida ametisse mittejäämisega. See tähendab, et liitunud omavalitsuses leitakse nii volikogu esimeheks kui ka vallavanemaks või linnapeaks senise asemele mingi ajutine „keha“, ja kui preemia käes, siis toimub väike „võimuvahetus“ ja asjad ning inimesed paigutuvad taas oma õigetele kohtadele. Pole raske arvata, et sellist skeemi toetab parlamendis enamik saadikuid, sest eks igal parteil ole ju oma premeeritavaid omavalitsuse ametites. Kui möödunud suvel ilmus selle premeerimiskorra kohta esimene uudis, ei kostnud ka opositsioonierakondadest kuskilt häälekat vastuseisu järjekordsele pillamisplaanile.

On aga ka selge, et ei keskvõim ega partei pillu seda raha midagi vastu tahtmata. Täpsemalt, soove on koguni kaks. Esmalt ja ühekordse lojaalsuse aktina peavad vallavanemad end tõestama presidendi valimisel valijameeste kogus, kui parlament järgmise presidendi isikut kokku leppida ei peaks suutma. Valesti hääletaja teab, et riskib oma aastapalgaga, sest valitsusel pole keeruline ühtki vabatahtlikku ühinemiskatset väikese intrigeerimise abil nurjata. Pool aastat hiljem sundühendab valitsus siis needsamad ühinejad ja seda juba preemiarahata.

Teine ja suurem plaan näeb ette midagi, millega kaudselt üritatakse Eestisse püstitada omapärast monumenti USA Massachusettsi osariigi kubernerile Elbridge Gerryle, kelle tegevus kaks sajandit tagasi lõi veel sündimata poliitikateaduse jaoks mõiste gerrymandering, mis tähendab valimisringkondade piiridega manipuleerimist endale soodsama tulemuse saavutamiseks. Ma oleksin väga üllatunud, kui me suuremates erakonnakontorites nn haldusreformi just läbi sellise prisma ei vaadeldaks. Kus võimul ollakse, seal tuleb võimule jääda ka pärast liitumisi, kus veel ei olda, seal aga peab ühinejad valima nii, et suureneks võimuvõtmise tõenäosus liitumise järel. Pole teab kui keeruline seniste valimistulemuste ja -kogemuste alusel joonistada õigeid, see on, Reformierakonnale soodsaid haldus- ja valimispiire, mille abil saab oma võimunatukest aina toota ja taastoota kuni praeguste noorstagnantide kõrge vanaduseni. Mõni võib seda ju ka uuspõhjamaiseks omavalitsuse peenhäälestamiseks nimetada, asja õige nimi on müüdavate orjahingede haletsusväärne ülesostmine, mille eest ei ole karistus iial tulemata jäänud. Ei jää nüüdki.

enne mingil kombel sa ei pääse igavikku,

kui sa maha müünud pole kõik nood kallid nahad,

müügitingimused aga, need on veidi pahad:

ainult südaöösi pead sa kaubitsema Lasnamäel,

kuni koidupilul kostab esimene kukehääl.

1 Siin ja lõpus värsid Marie Underi ballaadist „Nahakaupleja Pontus“.

2 http://www.fin.ee/haldusreform/

3 Vt näiteks „Kullakülvajad“, Sirp 2012, nr 23, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kullakuelvajad/ ja „Planeerimise ebamugavad tõed“, Sirp 2011, nr 20, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/planeerimise-ebamugavad-toed/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar