Nad petavad oma lapsi

Kaarel Tarand

Kohe ülitähena taevavõlvile lennanud nädala uustulnuk kohalikul infoväljal oli kahtlemata Abikooli-Edith. Jah, seesama, kes koos oma kambajõmmi Martin Luther Kingiga (kes ühe ilusa kirikuukse roostetanud naelaga ära rikkus) Jan Husile 1914. aastal maailmasõtta mineku rongile üheotsapileti müüs. Ise pidasid peenikest naeru, kui loll otsejoones tuleriidale sõitis. Või kuidas see nüüd täpselt oligi.

Kõik varasemad 377 aastat on kõnealust  õppe- ja teadusasutust siiski üli-, mitte abikooliks peetud. Suure kella külge läinud lool kõlbmatu bakalaureusetöö kaitsmisest ja positiivsest hindamisest oli viimane aeg ilmuda. On terve rida vankumatuid fakte, mis osutavad ülikooli taseme paratamatule allakäigule, kui püütakse majanduslikel põhjustel kinni pidada varasemast „tootmismahust”. Aegajalt tuletavad neid fakte, eeskätt demograafilisi, avalikkusele meelde ka ülikoolide juhid  ise. Kuid vaid selleks, et juba järgmisel päeval jälle söösta uuele ringile võidujooksus pearaha tootvate hingede pärast.

Oleks ebaõiglane panna kogu süü tekkinud olukorra eest ülikoolidele, mis sest, et need naudivad maailmas harvaesinevalt suurt iseseisvust ja otsustusvabadust. Sealhulgas õigust koguda raha ja kirjutada selle eest välja haridustunnistusi. Ülikool töötab siiski juba tema jaoks varem ette valmistatud materjaliga,  mis on tellija oma, sest peaaegu täies ulatuses on varasemates kooliastmetes toimuv ju riiklik. Ja jällegi ei saa öelda, et põhikool ja gümnaasium töötaksid halvasti, neile on lihtsalt seatud imelik ülesanne vedada lõputunnistuseni ja riigieksamitest läbi kõik, kes vastavasse aastakäiku sündinud. Inimeste keskmine võimekus ei ole paari inimpõlve vältel hüppelist arengut läbi teinud. Umbes sama protsent on endistviisi neid, kes  sobivad tegelikult ainult lihttööle, neid, kes suurivaevu omandavad õigekirja ja elementaarse arvutamisoskuse. Teisal, tööturul on aga tekkinud täiesti uus olukord, nimelt neid lihttöid, mida vähese hariduse pealt on võimalik teha, jääb inimkonna üldise leidlikkuse ning tehnoloogiasõltuvuse tõttu aina vähemaks. Pole meil, pole mujal suudetud mõistlikult vastata küsimusele, mida õieti peale hakata arenenud ühiskonna „üleliigsete” inimestega. 

Nendega, kelle mõistus keerulisemate asjade õppimist ei võta, kelle jaoks aga lihtsaid töid enam ei jätku. Tobudega. Eesti oludes peaks ligikaudu kolmveerand kõigist põhikooli lõpetajatest olema võimeline jõudma bakalaureuse kraadini. Kuidas nii? Kohti põhikoolijärgsetes kutsekoolides on piiratud hulk, sest seal määravad õppurite hulga ettevõtete vajadused. Need, kes ei pääse kutsekooli, peavad paratamatult minema edasi  õppima gümnaasiumi, sest töökohti neile ju pole. Aga ka gümnaasiumihariduse omandanud inimestega ei oska tööandjad midagi peale hakata, sest nad ei oska tööd.

Lapsevanemad pannakse seega valiku ette, kas oma 19aastast hea isuga lapsukest töötuna kodus pidada, anda tuhandete kaupa taskuraha kuus ning soosida sellega parasiitlike eluviiside väljakujunemist, või siis maksta hoopis ära kõrgkooli tasulise õppe õppemaks  ja loota, et ka lollile jääb sealt midagi külge. Edasi tekib küsimus, miks lapsevanemate (ja vähesel määral muude isikute-asutuste) kui hariduse rahastajate erialane eelistus nii fantaasiavaene on. Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel (arvud ainult ülikoolide, mitte rakenduskõrgharidust pakkuvate koolide kohta) õppis lõppeval õppeaastal ülikoolides (seisuga 10. 11. 2009) 50 347 üliõpilast. Kaheksa põhivaldkonna seas on suurim õppesuund  „sotsiaalteadused, ärindus ja õigus”. Riigitellimus ses valdkonnas on tagasihoidlik, kõigest 2975 õppekohta ehk 12,2% riigitellimusest. Oma raha eest õpib selles valdkonnas aga avalikes ülikoolides 12 557 ja eraülikoolides 2556 noort ja just nende panus teeb sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse osakaaluks ülikoolides kokku 36%, tasulises õppes aga koguni 58%. Raha kulub ära, armas tobuke perepoeg või -tütar saab diplomi kätte, aga  lapsevanem on ikka samas lõksus. Neile kümnetele tuhandetele, kes end sotsiaalalal harinud, on ühiskonnas täpselt sama vähe töökohti kui neile, kes kõrgkoolist puutumata jäänud. Lapsevanemal on õigus olla rumal ja asjatundmatu, aga aus ühiskond ei tohiks ta jaoks seda liiga lihtsaks teha. Edith oleks pidanud siiski koju jääma, mitte ülikooli minema.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming