Nad jalgupidi sügavas samblikus

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Poliitikahuvilise publiku rõõmuks parteilised artistid ei väsi. Iga kord pärast eesriide langemist ja marulist lõpuaplausi ilmub kardinate vahelt keegi teatega, et vahval näitetrupil on veel üks lisavaatus mahamängimiseks varus. Kui erakonnad oleksid üksikisikud, siis oleks neile lihtne määrata kõigepealt psühhiaatriline nõustamine ning juhul, kui see ei mõju, siis ka juba tugevam ravi. Organisatsioone ravida pole sama lihtne. Siiski pole üldse keeruline nende organisatsioonide elu- ja haiguslugudest välja lugeda probleemide algallikaid. Käimasolevas vaatuses on rohkem kui ühest valitud suust kuulda olnud, et erakonna juhtide valimist peaks korraldama mingi väline jõud, sest ise ei saadavat sohita eales hakkama. Demokraatias saab kõik hea ja halb alguse mängureeglitest. Alles teises järjekorras tuleb kõne alla organisatsiooni liikmete või üksuste võime või võimetus kehtestatud reegleid täpselt järgida. Valdkonna elementaaria on eestlastelegi hästi teada hiljemalt rahvusliku ärkamise ajast, mil vabad talupojad moodustasid usinasti kõikvõimalikke seltse, praeguses õiguskeeles mittetulundusühinguid. Kui ka korteriühistud kui MTÜde arvukaim liik kõrvale jätta, võib julgelt väita, et elanikkonna aktiivse osa enamus kuulub mingisse MTÜsse ja on seetõttu demokraatia protseduurides täiesti pädev. Eks alga iga ühing ju põhikirjast, mille lahutamatu osa on sisedemokraatia reeglistik, juhtide ja muude ametimeeste valimise ja vahetamise kord.

Kõlab täieliku vaimuhaigusena, kui liikmeskonna poolest riigi suurimate hulka kuuluva ühingu juhtfiguurid avalikult väidavad, et kuna nad ise oma protseduure ausalt läbi viia ei suuda, siis peaks keegi neile kõrvalist abi (teenust) pakkuma. Seejuures pole vähetähtis seik see, et maksumaksja end erakondadeks nimetavaid MTÜsid luksuslikult ülal peab. Näiteks Saksamaal võivad erakonnad summaarselt saada eelarvelist toetust umbes 1,7 eurot elaniku kohta, Eestis aga ülempiir üldse puudub ja praegu jaotavad erakonnad endale riigieelarvest üle 4 euro elaniku kohta aastas. Kui Saksamaal saab poliitilist kvaliteeti osta kolm korda Eesti hinnatasemest odavamalt, siis on siin kodanikel küll õigus nõuda kvaliteedi absoluutset tippu. Aga mida me tegelikult saame? Magedat tsirkust, seda küll. Põhiseaduses pole aga kuskil kirjas tsirkusepileti ostmise kohustust, mis meile on kuidagi iseeneslikult kaela langenud.

Praegu tegeleb avalikkus innukalt selle väljaselgitamisega, kas mingi marginaalne osa Reformierakonna sisevalimistel antud häältest oli sohikaup. Selsamal avalikkusel aga puudub võimalus lõpuni täpselt kindlaks teha, kas kogu valimisprotseduur oli õige või mitte. Erinevalt igast normaalsest MTÜst ei ole Reformierakonna põhikirjas täpset valimisprotseduuri fikseeritud, see peab eeldatavasti olema kirjas mõnes alamas parteilises aktis, mida erakond avalikult ei levita. Põhikirjas on küll öeldud, et kes pole tasunud kalendriaasta liikmemaksu, see valimistel osaleda ei saa (punkt 13.1). Eks see ole organisatsiooni siseasi, milliseid piiranguid hääleõigusele seada, aga praktika peegeldab ülihästi organisatsiooni sisemeeleolusid. Maksimaalselt tasub liikmemaksu 10% erakonna liikmetest. Kuna liikmemaks on summa poolest sümboolne (10 eurot aastas), siis ei tohiks selle tasumine liikmeskonna enamusele raske olla. k una enamik liikmemaksu siiski ei tasu, näitab, et neil on ka täiesti ükskõik, keda valitakse erakonna juhatusse ja esimeheks. Andrus Ansip sai erakonna esimehe valimistel (ainsa kandidaadina!) 1212 häält ehk kõigest 9% liikmete toetuse. Muud juhatuse liikmed opereerivad aga 3-4% liikmete toetusega.

Mis seltskond see küll on, kes on partei liikmed, aga selle tähtsaimast tegevusest ehk juhtide valimisest osa ei võta (NB! Erakondadesse kuulub väidetavasti poliitiliselt aktiivseim ja huvilisim osa ühiskonnast)? Kujutlegem, et kas riigikogu või omavalitsuse volikogu valimistel oleks osaluse määr alla 10%. Valimised loetaks siis küll toimunuks, aga millist legaalset või muud autoriteeti saaks olla nii kehva toetusmääraga parlamendil? Ega ei saakski, sisuliselt läbikukkunud demokraatiaks võib pidada ühiskonda, mille liikmetest tunneb üldvalimiste vastu huvi vähem kui pool (Läti kohalike valimiste näide on siin värskelt võtta). Niisiis pole vähemasti Reformierakond oma ajaloo jooksul osutatud demokraatia läbikukkumise tasemele altpoolt ligilähedalegi jõudnud.

Peab meenutama, et nn sisedemokraatiast hakati erakondades üldse rääkima alles siis, kui need muutusid massiorganisatsioonideks ja kui erakondade kaudu jaotatav võim ja muu hüve muutus märkimisväärseks ja ahvatlevaks. Jutuks kõlbas see küll, aga pole näha, et selle toimimist oleks ka täpsete ja selgete põhireeglite sätestamisega kindlustatud. Juhtkondadele, tagatubadele ja büroodele see sogases vees kalapüüdmine muidugi meeldib, kuid iga reaparteilane peaks endalt küll küsima, miks ta sellega lepib ja miks ta üldse sellisesse organisatsiooni kuulub (seejuures ei maksa liikmemaksu ega osale valimistel).

Janti jätkub kindlasti veel kauemaks, sest eduorientatsiooniga erakond ju läheb ikka lõpuni välja. Alati. Ühiskonnal tasub aga üldisemat arutelu pidada juba enne, kui lemmingud kaljuservani jõuavad. Esimene küsimus on, et miks ja kuidas üldse otsustusõigust usaldada (ning seda ka rahastada) organisatsioonile, mille käitumispraktika demonstreerib totaalset vastutusvõimetust ja mis lausa kisendab eestkoste järele. Teine ja kitsam on küsimus Reformierakonna koalitsioonipartnerile IRLile: kuidas nad üldse saavad selle sulijõuguga harmoonilises koostöös tegutseda ja samal ajal väita, et on põhimõtteliselt teistsuguse kultuuriga erakond. Milleks üldse oli IRLi eelkäijal Mart Laari juhtimisel vaja Eesti iseseisvust ning põhiseadust, kui ka NLKPga oleks saanud ju edukalt valitsuskoalitsioone moodustada?