Nõukogude ja Vene julgeolekuorganid ajakirjanduslikust vaatevinklist

Olaf Mertelsmann

Leonid Mletšin. KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused. Tallinn, teine trükk, Varrak, 2007. 791 lk. Eesti lugeja tunneb kõnealuse raamatu autorit juba tänu tema mahukale Nõukogude ja Vene välisministreid käsitlevale teosele. Kirjastus Varrak tutvustab teda kui ühte populaarsematest Venemaa ajaloolastest ning nimetab tema KGB raamatut „põhjalikkusega kirjutatud uurimuseks”. Tegelikult ei ole Mletšin siiski ajaloolane, vaid ajakirjanik, kes on lisaks oma tööle ajakirjanduses ja televisioonis kirjutanud populaarseid raamatuid ajaloo kohta ja kriminaalromaane. Tänu sellele on ta olnud Venemaal küllaltki edukas ning mõningaid tekste on ka tõlgitud.

Selle raamatu puhul ei ole aga kindlasti tegemist teadusliku tööga, kuna puuduvad viited ja kasutatud kirjanduse loetelu. Lugejal ei ole võimalik aru saada, kust kohast on pärit esitatud väited, faktid ja tsitaadid. Ei ole aga tegu ka populaarteadusliku teosega. Viimase ülesandeks oleks nimelt tutvustada laiemale publikule mõistetaval viisil teaduses välja töötatud ja aktsepteeritud seisukohti. Mletšini jutustatud ajalugu ei vasta mitte alati teadusliku uurimistöö tunnustatud hetkeseisule. Autor on ajakirjanik ning ka retsenseeritav teos on tükike ajakirjandust ja seda ei tohiks liigitada ajalooteaduslike tööde alla.

Autor tunneb katkenditena venekeelset teaduskirjandust ja mõningaid avaldatud dokumendikogumikke antud teema kohta – sealt on pärit osa tema tsitaatidest. Lisaks on ta intervjueerinud üksikuid Vene ajaloolasi, kuid rahvusvahelise ajalooteaduse uurimisseis on talle tundmatu. Veel tugineb ta oma kirjutises kaasaegsete mälestustele ja intervjuudele nendega – nende usutavus on mitmelgi puhul rohkem kui küsitav. Kui täpselt suudab üks pensionieas salateenistuse ohvitser anda edasi pool sajandit tagasi toimunud dialoogi? Kõik, kes on vähegi tegelnud suulise ajalooga, teavad, et  paljusid väidetavaid dialooge, mida Mletšin kaasaegsete mälestustena edastab, ei ole nõnda võimalik mäletada. Autor on kindlasti piisavalt intelligentne, et seda teada, aga peab dialooge konstrueerima, et raamat paremini kaubaks läheks. Lisaks kõigele ei ole Mletšin nähtavasti ise arhiivimaterjalidega tööd teinud, vaid kasutanud juba leitud ja avaldatud dokumente. Teose pealkirjas seisev „Paljastatud saladused” on säärase materjali puhul kindlasti suur liialdus, kuid tundub retsensendile tükikesena ajakirjandusest veel kuidagi vastuvõetavana.

Mletšin kirjutab loetavalt: lühikesed, mõjuvad laused, just nagu hea ajakirjaniku puhul olema peabki. Lugemise tegi aga raskemaks autori faktoloogiline lähenemisviis, mis selgitab ja põhjendab vähe. Seega meeldib raamat kindlasti kõigile, kellele sobib kuupäevade ja faktide kogum, mida vürtsitavad tsitaadid avaldatud allikatest ning võimalik, et väljamõeldud dialoogidest. Lugeja ei saa aga kindel olla selles, kui usaldusväärne on täpselt ajakirjanik Mletšin. Raamat ei ole kohe kindlasti kohane kasutamiseks koolides või ülikoolides.

Autor on raamatu jaotanud 25 peatükiks, igas neist on käsitletud ühte riikliku julgeoleku esimeest. Kuna teos ilmus esimest korda juba 2001. aastal, siis on uute teadmiste saamise tõenäosus pigem väike. Problemaatiline tundub olevat ka ühele isikule (julgeolekuorgani vastavale esimehele) fikseerumine. Tegelikult eksisteerisid alati mitmed omavahel konkureerivad julgeolekuteenistused paralleelselt. Ühe esimehe esiletõstmisega personaliseerib autor liiga tugevalt ja vaikib seega maha ajaloolise reaalsuse komplekssuse – nõndaviisi alahindab ta partei ja hiljem valitsuse juhtivat rolli. Üksikisikutele keskendumise tõttu on autor sunnitud pidevalt ajas edasi ja tagasi hüplema, mis ajab lugeja tihti segadusse.

Kõige rohkem häirib aga kasutu faktoloogia ja madala tasemega abstraktsiooni kombinatsioon. Me saame küll teada, kui palju välismaise päritoluga sigarette, kui palju pornograafilisi fotosid ning kui palju välismaiseid kohvreid ja kirste oli 1937. aastal Genrihh Jagoda omanduses (lk 122 – kuid kes tahab seda nii täpselt teada?), kuid tõeliselt huvitavaid küsimusi raamatus peaaegu ei esitata. Kui mastaapsed olid repressioonid, mil määral said julgeolekuorganid ise otsustada ja eelkõige, miks toimusid need repressioonid Lenini ja Stalini valitsemisajal nii massiivselt? Kuidas sai Nõukogude Liit muutuda terroririigist autoritaarseks režiimiks? Nõukogude Liit oli Lenini ja Stalini ajal üks brutaalsemaid diktatuure maailma ajaloos, aga pärast destaliniseerimist oli see riik repressiivsuse poolest võrreldav tolleaegsete autoritaarsete režiimidega Lõuna-Euroopas või Lõuna-Ameerikas. Millel põhines Nõukogude välisspionaaži edu? Mil määral kontrolliti ja kontrollitakse ühiskonda? See, kes on läbi lugenud peaaegu 800 lehekülge Mletšini raamatut, ei saa märkimisväärselt targemaks tõesti tähtsate ja põnevate küsimuste osas. Lugeja teab pärast lektüüri mõnda fakti ja kuupäeva, millest mõnedes ei saa üldsegi kindel olla, on lugenud paljusid väljamõeldud dialooge, kuid Nõukogude ja Vene ajaloo mõistmisele see paks raamat kaasa ei aita.

Võib-olla on see ajaloolaste ametihaigus, et tahetakse ajalugu kujutada diferentseeritult selle eri tahkudega, kuid nii ühedimensiooniline ja primitiivne, nagu seda kirjeldab Mletšin, ei saa ajalugu olla kohe kindlasti mitte. Teiste sõnadega: ajakirjanduslike faktide kogumina ja ajaviiteks kõlbab raamat küll, aga tõsiselt ei saa ma retsensendina seda võtta.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht