Nüüd võtame kirbule juhid

Kaarel Tarand

  Ideaalis sobib võimul erakondade plaanidesse kõige paremini olukord, kus riigieelarvest raha saajad on tingimusteta õnnelikud ja vait. Vaikust võiks murda ainult üle tammide tungiv tänutunne selle eest, et raha üldse jagatakse ja et just võimulolijad seda teevad.

Aga juhtus nii, et sel aastal tuli kevad teisiti. Võimalik, et kultuurivalla inimesed võtsid lõpuks sõnast Edgar Savisaart, kes lubab juba mitmendat aastat oma poliitilistes kõnedes teistsuguse kevade tulekut, ja tahavad, et kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve olekski täis naeru, linde, lilli. Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti.

Ma ei usu küll, et ükski terve mõistusega inimene võiks ette kujutada, et loomeliitude juhid saaksid aastal 2006 Eesti Vabariigis täita tingimusteta kultuuriministri tellimustööd. Protesteerida on põhjust ministri isikust ja erakondlikust kuuluvusest sõltumata. Sedasama oleks tulnud teha eelmisel ja üle-eelmiselgi aastal, mil kultuuri rahastamise osakaal läks eelarves langusesse. Praeguse trendi jätkudes seisab kümne aasta pärast kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarvereal ümmargune null, sest kolme aastaga on kultuur oma rahalisest kaalust kaotanud peaaegu veerandi.

Ent asja juurde. Iga kodaniku kohus on kritiseerida valitsuse kavatsusi ja tegevust, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui valitsus kavandab midagi, mis seab ohtu “eesti kultuuri säilimise läbi aegade” kui Eesti Vabariigi olemasolu ülima mõtte, siis näeb seesama põhiseadus ette ka äärmuslikud vahendid põhiseadusliku korra kaitseks. Nimelt on põhiseaduse 54. paragrahvis kirjas: “Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.” Olgu tähendatud, et see ei ole üleskutse vägivallale, vaid lihtsalt tõdemus. Praegu pole asi kaugeltki sealmaal, et kultuuriminister Palmaru ja rahandusminister Sõerdi omavahelise mõõduvõtmise tulemusest sõltuks rahvuskultuuri elu või surm. Valitsuse liikmed on lihtsalt sattunud valele kursile ja avalikult sellele osutamine võib aidata neil oma adrad õigemini seada. Mida vaevarikkamalt see neil välja tuleb, seda tõsisemad kasvatuslikud abinõud järjekorras kasutusele võetakse.

Nimelt ei sõltu ju kultuuri eelarve lõplik suurus sugugi kahe ministri omavahelisest sobingust, sest ministrid valitsuses ei ole sugugi pelgalt oma ametkonna huve esindavad üksikvõitlejad. Veel vähem on rahandusminister pooja ja laskja rollis, tema on ainult üldiste kokkulepete tehniline vormistaja. Üldisema kokkuleppe alus on koalitsioonileping. Kultuuri peatükis ei ole seal lauset “Valitsusliit vähendab kultuuri rahastamise osakaalu riigieelarves”. Kui see nüüd plaani on võetud, siis järelikult on tegemist kokkulepitule vastupidise käitumisega, kavatsusega murda lepingut.

Koalitsioonilepingu sõlmijad ei ole üksikisikud ega ministrid, vaid erakonnad. Eks igas erakonnas käib otsustamine isemoodi. Aga vähegi avalike vastuolude puhul kehtib reegel, et tugevamad kaitsevad oma nõrgemaid. Selge see, et oma erakondade esimeestega võrreldes on nii Sõerd Rahvaliidus kui ka Palmaru Keskerakonnas poliitilised kärbeskaallased. Kui kumbki pealik pole oma sõdurit kaitsma tõtanud, siis tuleb järeldada, et kultuuril rahaliselt kõri kokkutõmbamine on kõrgemal sündinud kokkulepe. Eriti puudutab see Keskerakonda, kust ei ole oma ministri kaitseks piuksugi kostnud. Liigpalavas kultuurihuvis pole kunagi olnud põhjust kahtlustada ei Villu Reiljanit ega Edgar Savisaart. Aga miks Keskerakond kultuuriministri portfelli üldse endale võttis, kui teema erakonda tegelikult ei huvita ja juba enne tõsisema võitluse algust oma minister üksi vihma kätte jäetakse? Kas tõesti ainult selleks, et oleks allikas, millest oma muid janusid kustutada? Neid ju on, eriti politseilises maailmaosas.

Kui kultuur piisavalt raha ei saa, siis mitte seetõttu, et Sõerd “ei leia raha” või et Palmaru ei oska veenvalt küsida, vaid ikka seetõttu, et esimees Savisaar ei pea kultuuri rahastamist vajalikuks ega viitsi selle eelarverea pärast pingutada. Teine ja tõenäoliselt kõigile keskerakondlastele uskumatuna tunduv võimalus on see, et nende esimees ei olegi kõigeväeline ja tema võim praeguses koalitsioonis on piiratud või sootuks ammendunud. Tähendab, Savisaar ei saagi enam kolleegide Ansipi ja Reiljani käest midagi küsida, sest kõik, mis tal saada oli, on juba saadud. Esimesel juhul pole kultuurirahval mõtet raisata aega Palmaru või Sõerdi peale, vaid nõuda Savisaarelt ja Reiljanilt uut avalikku eelarvekokkulepet, kui vaja, siis peaministri vahendatuna. Teisel juhul pole muud teed kui koondada kogu oma õigustatud nõudmiste turmtuli peaministrile ning riigikogule, kus eesti kultuuri sõpradel on käes absoluutne enamus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht