Muutumatuna saab traditsiooni hoida ainult muuseumis

 

Ülikoolid ja ühiskond võiksid rohkem hinnata üldhumanitaarseid distsipliine, mis tutvustavad maailma kultuuripärandit ja õpetavad küsima, milleks kogu seda edumeelset askeldamist ja saavutamist on vaja.

Riigi Ferdinand Johann Wiedemanni 

2007. aasta keeleauhind määrati

Kristiina Rossile.  piia ruber

 

TOOMAS PAUL: Teile määrati tänavune riigi F. J. Wiedemanni keeleauhind austust vääriva töö eest eesti keele grammatika, kirjakeele arengu ja emakeelse piibli tõlkeloo uurimisel, keeleteadustöö asjaliku juhtimise ning maailma kirjavara meisterlike tõlgete eest. Õnnitlen teid kõrge tunnustuse puhul!

Teie rohkete huvide hulgas on tähelepanuväärsel kohal tegelemine piibli tekstiga. See on täiesti erandlik. Olete ainus eesti tänastest juhtivatest keeleteadlastest, keda piibel paelub. Kui tohib, küsiksin teilt: mis on selle huvi põhjus?

 

KRISTIINA ROSS: Kui eesti kirjakeele arengut uurida, siis samm-sammult tagasi liikudes ja püüdes mõista, millest ja kuidas tänapäevane keel on tekkinud, jõuame üht liini pidi nii või teisiti 1739. aasta piiblitekstini välja. Ja sealt veel tahapoole kaevudes mõistmiseni, et peaaegu kõik, mis kuni selle ajani rohkem kui kahesaja aasta jooksul eesti keeles kirja oli pandud, oli ainult ettevalmistus piiblitõlkeks, eesti keele proovilepanek ja kohandamine piibli mõtete väljendamiseks. Piiblitõlke tähendus ei piirdu ainult keele vormilise ülesehituse ja üksikute väljenditega. Kogu eestikeelne maailmapilt, see, kuidas eestlane ümbritsevat kategoriseerib, on suuresti mõjutatud piibli maailmapildist. Nii et keele kaudu on piibel tänapäeva eestlasele olulisimaid alustekste, mille abil end ümbritsevast üldse mõelda ja selle kohta küsimusi esitada. Ka neile, kes piiblit iialgi lugenud pole ja enda arust sellest midagi ei tea. Muidugi on eestikeelset mõtlemisruumi viimase kahe sajandi jooksul oluliselt mõjutanud ja avardanud ka loodusteaduslike ja uuemate ning veel vanemate humanitaarsete mõttekäikude sisseimbumine. Ja päris kindlasti on eesti keele jaoks oluline see soomeugriline ja läänemeresoomeline komponent, mis teeb eesti keelest ainulaadse keele ja eristab meie mõtlemisruumi teiste rahvaste omast. Ent seda kõike eitamata võib mõnevõrra tinglikult siiski väita, et kui eestlane tahab mõelda ja rääkida millestki muust peale otseste ihuliste vajaduste, siis mõtleb ta paratamatult piiblimaailmast mõjutatud kategooriates ja räägib piiblitõlkest sündinud keeles. Aja- ja kohalooliselt on nii kujunenud, ükskõik kas see kellelegi meeldib või mitte.

 

T. P.: Üleeile oli emakeelepäev. See on ühtpidi kena, et emakeelele on pühendatud eraldi pidupäev ning isegi riigilipud lehvivad. Aga teiselt poolt tundub nukrana. Nagu emadepäev. Muidugi on tore, et ema tuletatakse meelde. Aga vaid kord aastas. Kas teile ei tundu, et paljude suhtumine oma emakeelde sarnaneb suureks kasvanud laste suhtumisega emasse?

 

K. R.: Selle metafooriga seoses meenuvad ennekõike küll need ajad, kui ema maha salata üritati ja oma päritolu otseselt häbenedes esimesel võimalusel vigasele saksa keelele üle mindi. Praegu näib olevat nii-öelda poliitiliselt korrektne rääkida ka väljaspool pidupäevi ilusaid sõnu armsast emakeelest. Lihtsalt igapäevane elu on väga pragmaatiline, aga üha üleilmastuvas suhtluses kogu aeg emakeelega arvestada on tülikas ja kulukas. Kui ema-metafoori siiski rakendada, siis võiks öelda, et praeguste laste suhtumist iseloomustab rituaalse hoolitsuse taha varjatud tüdimus. Ema vastu tuleb üles näidata lugupidamist, aga parem oleks, kui saaks ta jalust ära kuskile korralikku vanadekodusse paigutada.

 

T. P.: Knicks-Marichenid püüdsid oma matslikku päritolu salata ja saksteks saada, ja mõnel see ka õnnestus. Ent emakeele interferents on probleemiks ka praegu. Tõsiteadlased arvavad, et ainult sellel on väärtus, mida neil õnnestub publitseerida inglise keeles. Kuid “2nd English” või “2L” reedab madala päritolu, sest kirjutades suudavad vaid väga vähesed, pikemat aega teises keskkonnas elanud ja töötanud inimesed, raputada end lahti oma emakeele loogikast. Mida teha, et saada valgeks inimeseks?

 

K. R.: Igas valdkonnas ei pruugigi eristamatult valgeks saamine olla siht ja väärtus omaette. Selle nurga alt vaadates oleks üldse väga lihtsustav rääkida mingist teadusest kui niisugusest või kunstist kui niisugusest. Erinevate uurimis- ja tegevusalade keele- ja kultuuriseotus võib olla väga erinev. Pigem võiks siin rääkida pidevast skaalast, mis ulatub valdkondadest, mis ei ole üldse keele- ega kultuurispetsiifilised (näiteks loodusteadused), kuni valdkondadeni, mis on täielikult keele- ja kultuurispetsiifilised (näiteks luule). Loodusteaduste puhul on ilmselt ükskõik, mis keeles neid tehakse, ja tulemusi levitada on siin loomulikult mõttekas kõige üldarusaadavamas keeles. Pealegi, kuivõrd valdkond tervikuna on keelest sõltumatu, siis ei nõua selle kirjeldamine ka kuigi sügavat keeleoskust: vaja on omandada erialaterminid ja mõned üldkäibivad väljendusvõtted. Kunagi kirjeldas üks praegusi juhtivaid Eesti teaduspoliitikuid vaimustunud õhinal, et õige teaduslik artikkel on niisugune, kus valmis tekstis tuleb ainult lüngad omapoolsete tulemustega täita (ja hea oleks, kui need tulemusedki ei vajaks sõnu, vaid oleksid väljendatavad arvudes). Skaala teises servas paiknev luule on aga nii keeleseotud nähtus, et selle ülekandmine teise keelde ja kultuuri on ülepea küsitav, igatahes saab see toimuda ainult väga suurte kadude ja teisenemistega. Humanitaarteadused jäävad kuskile nende kahe äärmuse vahele. Filoloogia on pigem teaduse ja luule hübriid, mille sees omakorda leidub üsna “kõvu” ja teaduslikult käsitletavaid lõike (näiteks foneetika), aga ka “pehmeid” ja keeletundlikke alasid, kus keel kui uurimisobjekt ja keel kui kirjeldamisvahend ei olegi päriselt teineteisest lahutatavad (näiteks kõik, mis on seotud sõnade tähendusega). Nendes pehmetes valdkondades saab vähegi originaalse mõttekäiguni jõuda ainult seestpoolt, keele enda kaudu sellele lähenedes. Kui võtame mingi inglise keele alusel sündinud teooria või mudeli ning pikemalt mõtlemata seda eesti keele uurimisel rakendame, siis ei ütle tulemused õieti midagi ei selle teooria ega eesti keele kohta. See oleks nagu linnupaeltega liblikaid püüda või liblikavõrguga linde. Loomulikult peab kursis olema kõigega, mis maailma keeleteaduses toimub. Aga selleks, et seal ise kaasa mängida ja midagi olulist öelda, tuleb enne siin kohapeal tohutult iseenda kallal eesti keeles pusida, et siis võib-olla heal juhul jõuda mingi tulemuseni, mida tasub üritada mõnes teises keeles tutvustada ja selgitada. See on eesti humanitaaria ainus arukas sisu ja õigustus. Pole ju mõtet näha tohutult vaeva, et võõras üldlevinud teaduskeel mingil enam-vähem talutaval viisil ära õppida ning selle loogikasse niipalju sisse elada, et mingitegi tulemusteni jõuda, samal ajal kui nii-öelda iga keskmine ameeriklane võiks nendesamade tulemusteni jõuda palju väiksema vaevaga.

 

T. P.: Väikerahvastel on põhjust karta, et suured keeled ja kultuurid neelavad nad alla. Aga kas eesti ühiskeelt ei murenda praegu pigem sektandid – vabandust võrdluse eest, aga teoloogi silmis on sarnasus väga suur –, s.t võro keele väljamõtlejad, kihnukeelne uudistesaade riigiraadios jms? Isegi Vana-Liivimaa kirjakeel, tartu keel, ei kõlba enam. Ja nii lansseeritakse tuttuusi “keeli”, mis likvideerivad lõplikult autentsed murdejäänused.

 

K. R.: Kohalike keelevariantide harrastamisel on vist esialgu veel siiski pigem positiivne ja eeskätt regionaalpoliitiline tähendus. Üldise linnastumise ja pealinnakesksuse kontekstis mõjuvad kõik paikkondlikku eripära rõhutavad ja väärtustavad püüdlused pigem sümpaatselt. Ei oska näha, et need katsetused kirjakeelt praegu tõsiselt ohustaksid. Mis puutub nende ebaautentsusse, siis päris muutumatuna saab vana traditsiooni hoida ainult muuseumis ja vana keelt ainult raamatus, nii et elushoidmiseks tulekski paikkondlikke keelevariante kuidagi kunstlikult turgutada. Tragikoomiliseks muutuks asi siis, kui neile entusiasmist sündinud keelekujudele hakataks andma kirjakeele õigusi ja üritataks luua näiteks võrokeelset ülikooli või kihnukeelset sõjaväge. Tõsi küll, võrokeelset teaduskirjandust on juba üritatud viljelda, nii et mingi oht siin võib-olla tõesti peitub. Aga kui ühelt poolt keelelise globaliseerimisega äärmustesse minnakse, siis on tasakaalustamiseks teisele poole mingeid äärmuslikke lokaliseerimise katseid võib-olla lausa vajagi.

 

T. P.: Te olete ääretult leebe ja mõistev keeleajaloolane. Püüate teisigi veenda, et meie emakeel on muutunud ja muutub ka edaspidi. Küllap mitte ainult üksikisiku vaid ka rahva keelele ja meelele hakkab külge vaid see, milleks on soodumus olemas. Olete oma uurimistöö tulemusi avaldanud rohketes artiklites erialaajakirjades ja kogumikes kodu- ja välismaal. Pärast teie vapustavalt vahvat XVII-XVIII sajandi kadunuks peetud piiblikäsikirjade leidu arhiivist oleks võimalik kirjutada täiesti uus ja allikmaterjalil põhinev eesti kirjakeele kujunemislugu. Kas tohime sellist teost peatselt loota?

 

K. R.: Eesti kirjakeele kujunemislugu vajab kindlasti värskemat käsitlust. Seni ainuke ülevaatlik monograafia eesti kirjakeele ajaloost, Arnold Kase 1970. aastal ilmunud rotaprintväljaanne, on paratamatult ajast maha jäänud. Paraku on allikmaterjalid, mille teaduslikku käibessevõttu olen püüdnud viimastel aastatel aktiveerida, seni siiski korralikult läbi uurimata. Pildi kokkupanemine võtab aega. Muidugi ei saa niisugusel alal kunagi jõuda mingi absoluutse tõeni, aga praegu tundub lahtisi otsi küll liiga palju olevat, et mingit suuremat üldistavat sünteesi üritada.

 

T. P.: Olete oma kirjutistes rõhutanud, et vähemalt leksikaalsest ja morfosüntaktilisest tasandist ei tohiks analüüs kapselduda eesti keele sisearengusse, vaid peaks hõlmama laiemaid taustsüsteeme, nõnda et keelenähtuste ajalise teisenemise kirjeldamine viiks loogilise edasiarendusena kirjakeele arengu uurimiseni keeletüpoloogilisest aspektist. See tähendab, et vana kirjakeele ehitust tuleks kõrvutada ühelt poolt eesti regivärsilise rahvalaulu grammatika ja leksikaga ning tänapäeva murde- ja sugulaskeelte andmetega, aga ka kontaktkeelte, eeskätt alam- ja ülemsaksa keele grammatilise ja leksikaalse süsteemiga. On selge, et niisuguse haardega käsitlus nõuab eruditsiooni, mida ei ole igal filoloogilgi, ja meeletut tööd. Kas on midagi, mida teised – riik, ühiskond, ülikoolid jne – saaksid teha või otse peaksid tegema, et kaasa aidata F. J. Wiedemanni 1875. aastal ilmunud ja tolle aja teaduse nõudmistele vastava “Grammatik der ehstnischen Sprache” 2005. aasta faksiimiletrüki kõrvale võrdväärse, tänapäevase tasemega teose valmimisele?

 

K. R.: Tellimuse peale ja üleöö niisugused teosed vist ei sünni. “Eesti piiblitõlke ajaloo” autorina oskate küllap ise kõige paremini hinnata, kui palju riik ja ühiskond seda laadi tegevuses kedagi toetada saavad. Võib-olla sünnivad need mõnikord hoopis just olude kiuste? Aga üldine soodus hoiak peaks suurteoste sünni tõenäosust vist siiski suurendama. Antud juhul tähendaks soodus hoiak seda, et eesti keelt ei hinnataks mitte lihtsalt kui sümboliväärtusega riigikeelt, mis ühel korralikul riigil peab olema ja mille kasutamist tuleb seetõttu nõuda, vaid kui huvitavat ja omapärast tunnetusvahendit, mida tasub uurida. Praegu on hinnas niisugused uurimissuunad, mis tõotavad kanda konkreetset ja asist vilja. Näiteks tunnistavad riik ja ühiskond juba üsna üksmeelselt, et eesti keele- ja kõnetehnoloogiat tuleb kõige kiiremas korras arendada, sest kui arvutipõhine kodu- ja argitehnika osutub ühel heal päeval olema umbselt ingliskeelne, on eesti keele väljavaated nii-öelda konkurentsis püsida üsna kehvad. Raskem on teadvustada seda, et kui eesti keel kõlbabki veel ainult kohvimasinale käskude jagamiseks, siis pole tema säilitamisel ja elektroonilisel töötlemisel enam mõtet ja siis võiks tõesti rahumeeli inglise keelele üle minna. Võib-olla olen vanamoeline ja ajast maha jäänud, aga arvan, et ülikoolid ja ühiskond võiksid rohkem väärtustada üldhumanitaarseid distsipliine, mis tutvustavad maailma kultuuripärandit ja õpetavad küsima, milleks kogu seda edumeelset askeldamist ja saavutamist on vaja. Selles kontekstis tuleks ka eestikeelse (või ükskõik mis teise pisikeelse) mõttemaailma võlu paremini esile ja sügavuti uurimise ahvatlus oleks siis kindlasti suurem.

 

T. P.: Tänan teid vastuste eest. Soovin jätkuvat jaksu meie kauni keele uurimiseks ja kaitsmiseks!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming