ERM100: Muuseumilt õppijale

Virve Tuubel, giid-metoodik

Lisaks kogumisele, säilitamisele ja teadustööle on muuseumidel tähtis roll ka haridusasutusena. Aja jooksul on täiendatud oma oskusi ja vahendeid, et seda võimalikult tulemuslikult teha. ERMi püsinäituse „Eesti. Maa, rahvas, kultuur” avamine 1994. aastal avardas märgatavalt muuseumi võimalusi suhelda oma külastajaga, jagada talle teadmisi ning saada paremini aru tema ootustest ja vajadustest. See oli aeg, kui Eesti muuseumid hakkasid arendama muuseumiõpet, selleks tutvuti  teiste maade kogemusega ning harjutati külastajaid uue suunaga. Aktiivsesse kasutusse tuli mõiste „muuseumipedagoogika”. ERMis võib selle perioodi jaotada kaheks.

Aastatel 1996–2002 mindi traditsiooniliselt ekskursioonivormilt üle temaatilise rõhuasetusega ekspositsioonitutvustustele ja koolide aineprogrammidest lähtuvale alternatiivõppele ning valmisid siiani kasutusel rahvakultuuri tutvustavad õppematerjalid. Sealt sai alguse tänaseni jätkuv  sisulisema töö periood. Toetudes saadud kogemustele ning valminud materjalidele, toimub pidev kommunikatsioon külastajatega: külastajatele pakutakse sellist teavet, mida neil parasjagu vaja läheb – kas näitustel, töötoas või programmides. Muuseumiõpe on jõudnud oma arengus etappi, kus me ei küsi enam, kellele ja milleks, sest olulisemaks on saanud, kuidas. 2002. aastast on võimalik kasutada püsinäituse avatud osi, rehetuba ja rehealust ning abimaterjale, et  tagada õppimine kõigi meeltega. ERMi peamised külastajad on kooliõpilased, järjest rohkem käib muuseumis erivajadusega õppijaid, lasteaialapsi ja peresid. Muuseum on õppe- ja praktikabaasiks mitmele kõrgkoolile.

Kõik programmid on pidevas arengus, neid täiendatakse emotsionaalse ja kogemusliku tegevusega ning seotakse aktuaalsete teemadega. Uus ülesanne pedagoogile on kindlasti väljumine oma rutiinsest töökeskkonnast, muuseumiõppe  läbiviimine ilma tavapärase toetava keskkonnata. ERMi Sõprade Seltsi korraldatud teabepäevadel koolides, kultuuriasutustes jt muuseumides osalevad alati muuseumipedagoogid ning peale programmide tutvustamise toimuvad võimalusel ka muuseumitunnid. Arendamisel on muuseumiõpe Raadil, kus saab kasutada mitmeid eriilmelisi ruume, püstkoda ja parki. Neid õppusi on katseliselt korraldatud peredele, lastelaagritele, lasteaialastele ja kooliõpilastele. 

Praegu on suurimaks puuduseks püsinäituse keskendatus traditsioonilisele talurahvakultuurile, mis ei anna võimalust külastajatele muuseumipäraselt seletada, kuidas on siin elatud maa asustamisest peale. Väga oodatakse, eriti välisturistid ja õpilased ootavad XX sajandi keeruliste probleemide lahtirääkimist, aga paraku kajastub lähiminevik näitusel vaid neljas interjööris ning fotostendidel. Samuti on ERMi rikkalikke soomeugri rahvaste kogusid saadud eksponeerida vaid  vähestel ajutistel näitustel. Eduka kommunikatsiooni külastajaga tagab muuseumisisene ning muuseumide ja õppijate koostöö. ERMi kogemused rahvakultuuri õpetamisel ja didaktiliste materjalide koostamisel on olulised ka teistele, eriti väikemuuseumidele. Muuseumiõppe edasine areng ei sõltu ainult ERMi võimalustest ja vajadustest. Oluline on kultuuriministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi koostöö ning kokkulepped, kuidas toetada  muuseumiõpiga riiklikku õppekava.

Koolid võiksid kasutada muuseumide haridusprogramme aktiivsemalt kuid probleemiks on aeg ja raha: ainetunni piires ei jõuta muuseumi külastada ja muuseumiteenused on tasulised, ka on kulukas muuseumisse tulek. Aineõpetajate soov on, et muuseumide formaalharidust toetavad programmid oleksid süstematiseeritud ning saadaval ühises andmebaasis. On märkimisväärne, et praegu õpetatakse muuseumipedagoogikat mitmes  kõrgkoolis, koostööd tehakse mitmete ainesektsioonide õpetajatega ning valdkonda uuritakse bakalaureuse- ja magistritööde raames. Sellega on tagatud muuseumide jaoks olulise valdkonna pidev areng.