Muuseumid buldooseri ees ja miini otsas

Peeter Olesk

Ligi veerand sajandit tagasi rääkisid mitmed välismaised eksperdid, kelle ülesandeks oli Eesti teadust valideerida, buldooseri-efektist, mille eest nad, muide, hoiatasid. Efekt seisnes otsuses, mida (1) tuleb tõusuga arengu ehk eksponentsiaali eest ära kokku lükata või mida (2) on arukam lihtsalt ümber kaevata. Eesti kultuuripärandi-korraldust rohujuure ehk kodu ja maailmakultuuri kõrgklassika (mis mõnel juhul võib viia Firenze-sündroomini) vahel pole kunagi valideeritud kahel põhjusel. Esiteks puudub selle töö jaoks välismaine sõltumatu kompetents ja teiseks on see töö äärmiselt mahukas. Kummagi tõttu jäävad meie pärandi saatuses peale enamasti kas puht­ärilised või puhtemotsionaalsed argumendid. Kuidas nii võib juhtuda, saab igaüks ise lugeda D. Ph. Krista Aru artiklist „Kus on meie rahvusmuuseum?” (Sirp 18. I). Kinnisidee vale lähtekoht Krista Aru artiklil on mitu eellugu, millest üks käib läbi minu. Kui Krista Aru valiti 2012. aasta kodanikuks, palus ajalehe Võrumaa Teataja peatoimetaja mult pikemat kommentaari. Pealkirja all „Kodanik kurvis” ilmus see 1. detsembril. Võtsin seal kõneks ka mitme paikkondliku muuseumi endise või praeguse juhi kujutelma, nagu oleks Krista Aru juhtinud vandenõu maakondlike keskmuuseumide ja nende filiaalide kui iseseisvate asutuste likvideerimiseks Eesti Rahva Muuseumi huvides. Näitasin ära, et niisugusel vandenõul puudub ratsionaalne alus, sest Eesti Rahva Muuseum seisuga kevadsuvi 1940 ei ole taastatav isegi mitte vägivallaga ja üleriigiliselt ühtset lahendust ei saa olla, kuna piirkondlikud erisused – lähtusin olukorrast Võrus – on väga suured. Lisasin aga, et ma ei kirjuta Krista Aru eest, ta võib seda vabalt teha ise. Ta on minu artiklit kindlasti lugenud, sest palus saata endale koopia käsikirjast. Saanud selle, on ta loomulike suhete kontakti seinast välja tõmmanud ja ma ei usu, et see taastuks: mul ei ole mingit põhjust teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud.

Artikkel „Kus on …” rajaneb kahel uskumisel. Nendeks on (1) kõigepealt aastal 1909 ERMi avakoosolekul dr Oskar Kallase sõnastatud põhimõtetele „rõhku panna ainelise vanavara korjamise pääle ja EÜS-i poolt asutatud Eesti keelse ja eestlastesse puutuva kesk-raamatukogu korras hoidmine ja jätkamine” niisuguse tähenduse andmine, nagu koosneksidki ERMi kogud algusest peale esemetest ning trükisõnast ja (2), nagu oleks 1940. aastal kehtestatud okupatsioonikord selle pärastpoole avardunud programmilise kokkukuuluvuse lõhkunud. Faktid ei ole nii eelarvamuslikud. 1909. aastal ei saanud ERMi asutajad fikseerida tema varadena dr Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kogusid, sest need olid erakogud, millest viimast tema omanik jätkas. Samal ajal olid Eesti-aineline trükisõna ning käsikirjaline pärand laiali mitme raamatukogu, seltsi ja kirjastuse valduses, rääkimata juba erakätest. Juriidiliselt sedavõrd haralise vara osaline koondamine ühe püsiva katuse alla sai teoks alles juulis 1924 aadressil praeguse nimega Vanemuise 42/44. Seal jätkas tööd ka Eesti Bibliograafia Asutis, mis sellal polnud veel ERMi osakond. Ta sai selleks alles 1931. aastal. Eesti Rahvaluule Arhiiv lisandus neile 1927. aasta 24. septembriks, 6. aprilliks 1929 tuli juurde Eesti Kultuurilooline Arhiiv. Neist oli Arhiivraamatukogu kui 1909. aasta otsuse üks punkte mõeldud algusest peale rahvusraamatukoguna. Raadil pole nüüdse Eesti Kirjandusmuuseumi eespool loetletud osakondadest asunud mitte ükski ja ma ei kujuta ka ette, kuidas saaks Tõnismäel töötava rahvusraamatukogu Raadile kolida. Küll on vaieldamatu, et kui rahvusraamatukogu otsustati ehitada just pealinna, siis protesteeris Tartus selle vastu kõigest kolm inimest: Tartu Ülikooli Raamatukogust Laine Peep ja Elsa Kudu ning kirjandusmuuseumist siinkirjutaja.

Mütse on alati mitu

On tõsi, et eesti ja sugulasrahvaste aineline vanavara, täpsemalt vana vallasvara, jääb ka edaspidi mitme muuseumi hallata ja kinnisvara ei olegi Raadile koondatav, sest normaal­ne inimene ei hakka sinna vedama Tooma talu Muhust või Jakobsoni muuseumi Kurgjalt või Mooste mõisa südant. Normaalne inimene näeb probleemi mujal, nimelt muuseumide haldamise mehhanismis, kusjuures see ei koosne ainult rahast, vaid sellele lisandub ka arendustegevus ja sotsiaalne rakendus. Arendustegevuse all mõtlen ma kogude läbitöötamist, tehnoloogilist innovatsiooni ning teaduslikku tööd, sotsiaalne rakendus seisneks ajaloolise kultuuri inkorporeerimises inimeste vaimsesse olemisse, alates sellest, kus saab inimene korralikult süüa ja kui palju on igaühes meist oma tänavat tundvat giidi.

 Kui maakondi jääb senisega võrreldes vähemaks, väheneb paratamatult ka maakondliku ekspositsiooni ulatusega muuseumide ja maakonna keskraamatukogude arv. Viimast ei saa säilitada, veel vähem suurendada sel teel, et täiendame põhiteenuste rida konverentside jne korraldamisega. Me ei saa ka muuseumide-raamatukogude ülalpidamist kanda tervenisti omavalitsuste kuludesse, sest esiteks sõltub nende tulubaas juhusest ja teiseks on needsamad muuseumid ja raamatukogud valdade jne kulutuste pingereas koolidest või hooldekodudest kindlasti tagapool. Keskvõimu dotatsioon n-ö kohtadel peab säilima, kuna omatulud ühestainsast keskmuuseumist ei kata neid kulusid, mida inimene peab tegema isiklikust taskust selleks, et sõita näiteks Vaivarast Läänemaale vaatama, kuidas näeb rehetare välja loomulikus keskkonnas. Miks peaksid kõik teised käima paljapäi ja müts tohiks olla vaid kujuteldava keskmuuseumi peas?

Töö tulevik

Tegelikult asub too „mujal”, millest eespool oli kõnet, muuseumitööl inimestele üsna lähedal, lausa nende keskel. Krista Aru ei tee küsimagi, millise enesetundega käivad tööl inimesed, kel pole selge, mis saab nende töökohast ja asutusest mõttelises homses. Miks ei ole? Osalt seepärast, et pole selge, mis töö see on, mida nad teevad, ja mis on selle töö viljaks? Olles läbi lugenud enamiku meie muuseumide aastaraamatutest, võin kinnitada, et kaitsmisele on jäänud esitamata vähemasti üks doktoritöö ja tosinkond sellist magistritööd, mis nõudliku juhendamise korral võiksid viia doktoriväitekirjani, kui täiendada nende teooriaosa ning avardada võrdlevat vaatekohta. Tõenäoliselt on mõlemad arvud suuremad kui siin näidatud. Kahju küll, aga nende väitekirjade puudumine vähendab suuresti muuseumile taotletava uurimistoetuse saamise võimalust. Õieti viib selle nulli.

Praegust Eesti Kirjandusmuuseumi ja endist Etnograafiamuuseumi liites me vana Eesti Rahva Muuseumi tagasi ei saa, tänapäeva Briti Muuseumi Inglismaal veel vähem. Me saame mingi segaverelise koerapeletise. Võrreldamatult targem on lasta Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsil ja Tõnis Lukasel alustada Raadil ERM-i ehitamist koduna mitme rahva ainelisele vallasvarale ning muretseda selle eest, et muuseumi teadustöö ehitamise ajal ära ei väsiks. Maakonnamuuseumide tuleviku seaksin ma sõltuvusse sellest, mida tahab maakond ise. Näiteks Harjumaa muuseumid ei jaksa ilmaski võistelda muuseumidega Tallinnas.