MUUSEUMIAASTA. Sõjamuuseumil on piinlikult vähe ruumi

Kristjan Luts, Eesti Sõjamuuseumi – Kindral Laidoneri muuseumi direktor

2009. aastal täitus 90 aastat Eesti Vabariigi ühe mälupeegli, Eesti sõjamuuseumi rajamisest. 2001. aastal kaitseministeeriumi valitsemisalasse kuuluva riigimuuseumina taasloodud muuseum tegutseb praegu kindral Johan Laidoneri pikaaegses residentsis ajaloolises Viimsi mõisas, mille juured ulatuvad tagasi XVI sajandisse. Ent muuseumi vajadused ekspositsioonipinna osas on märksa suuremad ning plaanidki ambitsioonikamad.       

 

Ajaloost

Eesti sõjamuuseum (Eesti vabastamise sõja muuseum) loodi ametlikult sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri päevakäsuga nr. 5 1919. aasta 19. jaanuarist Rindel käisid tol ajal veel ägedad lahingud, alles mõne päeva eest (14. jaanuaril) oli vabastatud Tartu ja Eesti Vabariigi püsimine polnud veel kaugeltki otsustatud. Mõtte algatajaks oli tolleaegne operatiivstaabi ülem, tulevane kindralmajor Jaan Soots. 1919. aasta 18. veebruaril avaldas ta Postimehes artikli „Eesti Wabaduse Sõja Muuseum”, kus kutsus muu hulgas üles koguma sõjaväelaste kirjavahetust, lahingute kirjeldusi  jms tõetruu sõjaajaloo kirjutamiseks. Samuti pidas ta vajalikuks „kokku koguda, järjestada ja läbi töötada” kõik kasutusel olnud sõjariistad, lipud, dokumendid, ajalehed, raamatud ja muu sõjaga seotud materiaalne vara. Kõrvuti sõjaväelastega esitati üleskutse ka kohalikele võimudele, ajalehtede toimetajatele, fotograafidele ja üldse Eestimaa elanikele saata esemeid vastloodud muuseumi. Muuseumi korraldajaks ning hilisemaks  juhatajaks oli 6. jalaväepolgu reamees Taavet Poska. Vabadussõjas oli Poska olnud fotograaf, 1921. aasta novembris kutsuti ta sõjavägede staapi ja tehti talle ettepanek hakata muuseumi varahoidja kohusetäitjaks.

Juba sama aasta detsembris võeti Poska eraisikuna ohvitseri asetäitja kohale. Muuseum allus kuuendale, s.o õppeosakonnale. 1940. aastaks oli muuseumis ligikaudu 10 000 eksponaati, millest paar tuhat oli alaliselt  välja pandud: rohkesti oli relvi, punaarmee väeosadelt trofeedena saadud lipud, Vabadussõjaaegsetes mundrites mannekeenid, sõjakaardid ja ülemjuhataja sõjaaegse töökabineti sisustus. Eraldi ekspositsioon oli pühendatud Vabadussõja kangelastele Anton Irvele ja Julius Kuperjanovile. Näitusel olid nende omaste poolt annetatud isiklikud esemed ja teenetemärgid, sh postuumselt annetatud Vabadusristid. Edaspidi lisandusid muuseumi ka kindralmajor  Ernst Põdderi reliikviad. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist 1940. aasta suvel tuli sõjamuuseumil Vene 5 ruumidest välja kolida. Varad pakiti ja viidi esialgu Koplisse nn Punastesse kasarmutesse. Samasuguse usinusega, millega muuseum loodi, hakati seda okupatsiooni kinnistumisega ka lammutama. Eestlaste mälukaardilt ei soovitud ära pühkida mitte ainult muuseumi, vaid Vabadussõda ja meie iseseisvust üldse. 

Uus algus ja tänapäev

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ning Nõukogude vägede lahkumist kerkis päevakorda Vabadussõja-aegse väejuhi ja hilisema Eesti  kaitseväe juhataja kindral Johan Laidoneri suvekodu Viimsi mõisa saatus. Nõukogude okupatsiooni ajal oli hoones asunud mereväe raadioluure väeosa, mis oli jätnud hoonele „oma kihistuse”. Pärast mitme variandi kaalumist asutati Viimsi vallavolikogu otsusega 1993. aasta 15. septembrist mõisahoonesse Viimsi vallamuuseum, mis hakkas koguma eeskätt Laidoneri isikuga seonduvat. Järgmine oluline etapp riikliku sõjamuuseumi taassünnil oli Eesti Sõjamuuseumi – Kindral Laidoneri Muuseumi moodustamine kaitseminister Jüri Luige määrusega 2001. aasta 26. veebruarist Institutsioonina tuli sisuliselt alustada nullist, samuti asuda tõsiselt täiendama kogusid. Õnneks oli paljudel kaasmaalastel jätkunud julgust ja külma närvi hoida aastakümneid tänaseks väga väärtuslikke ajalootõendeid sõna otseses mõttes maa all ja ahjutruupides. 

Tänaseks on sõjamuuseumi roll Eesti kultuuripildis mitmekesine ja unikaalne. Muuseum täidab ainulaadset ülesannet Eesti sõjaajalooja kultuuripärandi koguja, säilitaja, uurija ning eksponeerijana, selle laiemaks ülesandeks on riigi ja rahvuse identiteedi kujunemisloo ning ajaloolise mälu edasikandmine. Kaheksaaastase taastegutsemisaja jooksul on muuseumist kujunenud sõjaajaloo uurimiskeskus, sõjanduskultuuripärandi kandja ja vahendaja,  kelle arsenali kuulub nii püsiekspositsioon kui ajutiste temaatiliste ülevaatenäituste korraldamine, avalike ürituste võõrustamine, temaatiliste trükiste ja videomaterjalide üllitamine, konsultatsioonide pakkumine jpm. Muuseum on kujunenud sõjaajaloo mineviku, oleviku ja tulevikuga seotud inimeste populaarseks kohtumispaigaks, samuti on loodud koostöösuhted paljude valdkondlike organisatsioonidega (Kaitseliidust ning Noortest Kotkastest ja Kodutütardest  tänase Eesti Kaitseväe ning riikide diplomaatiliste esindajateni). Head kontaktid on ka teiste erialamuuseumidega, kelle seast tuleb esile tõsta Soome Sõjamuuseumi. 2007. aastal saadeti „Soome sepa” varudest meile pea saja ühikuga relvasaadetis, käsirelvadest tankini. Ja lisa tuleb veelgi.   

Tulevikuplaanidest

Siiski on selge, et muuseumi praeguse asukoha Viimsi mõisa ümbrusesse ei ole sobiv paigutada sõjaväega seotud rasketehnikat nagu tankid, soomukid, lennukid, õhutõrjesuurtükid jms. Pealegi ei moodusta kompleksi omandireformi tulemusena ka enam kaugeltki endisaegne kinnistu, mis seab väga olulisi mahulisi piiranguid.  Kogude huvitav eksponeerimine ning põhjaliku ülevaate andmine eestlaste vabadusvõitlusest ja Eesti sõjaajaloost läbi aastasadade, nii et kaetud on kõik perioodid muinasajast tänapäevani, eeldab Viimsi mõisast kaugemale vaatamist. Ühe võimaliku lahendusena täiesti uue hoone ehitamise kõrval kerkib tänasel päeval esile mereäärne piirkond Põhja-Tallinnas. Heatahtliku kadedusega võib möönda, et meremuuseumi  arenguplaanid on Lennusadama väljaehitamisega realiseerumas. Sestap on sõjamuuseum sihikule võtnud Patarei merekindluse sealsamas kõrval, et koostöös meremuuseumi ja teiste asjast huvitatutega kujundada kogu territoorium maailmatasemel sõja-, mere- ja tehnikaajaloo teemapargiks. Ajaloolises plaanis mõjunuks nimetatud ettevõtmine Patarei osas vaid mõni aeg tagasi kindlasti küüniliselt.

Tänases päevas peab aga unikaalsele ajaloomälestisele andma uue hingamise, jättes ekspositsiooni ka möödunud raskeid aegu kajastava väljapaneku. Lennusadama ja Patarei territooriumi väljaarendamise osas on koostöölepe meremuuseumi direktori Urmas Dreseni ja minu eelkäija Indrek Tarandi vahel sõlmitud juba 2007. aastal. Seni tehtu pinnalt võib kindlusega väita, et viljakas koostöö jätkub ka tulevikus. Samuti on Rein Murula arhitektuuribüroo loonud suurepärase  eskiisprojekti, mis on hea nurgakivi edasiseks loovaks aruteluks. Paraku ei jätku aga ainult heast tahtest ja Andrus Villemist, kes siiamaani on üksi nagu kotermann laevas püüdnud hoida Patarei sajandivanuseid müüre merre langemast. On selge, et nii suure objekti puhul on vaja kaasata rohkem partnereid ja ühise jõuga edasi minna. Seetõttu kutsun üles looma hea tahte koalitsiooni, et kompaktselt välja arendada  Lennusadama ja Patarei merekindluse ala. Meie kindla veendumuse kohaselt jätkuks ruumi kõigile. Nii kaitse-, sise-, kultuuri- ja miks mitte ka haridusministeeriumi valitsemisala asutustele. Tallinna linn võidaks aga kogu ranna-ala terviklahenduse lõpuleviimisega. Kahtlemata on eelkirjeldatud plaan kallis ning aja- ja ressursimahukas. Ent just praegu on paras aeg seada kaugemaid sihte ning aastal 2020, mil NASA plaanib saata Marsile mehitatud  raketi, avada siinsamas Eestis midagi sama tähelepanuväärset.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht