MUUSEUMIAASTA. Muuseum veebis – veeb muuseumis

Liisi Toom, Eesti Rahva Muuseumi kommunikatsioonijuht

Oskus veebimaailmas suhelda ja leida infot ja teha tehinguid, on ülioluline, et tulla toime argieluga. Mida tähendab see aga muuseumidele, kelle põhitegevus on siiani enamasti olnud seotud reaalse maailmaga? Kuivõrd peaks muuseum lööma kaasa veebimaailma võimalustes ja mis eesmärkidel? 

Vaatlejast kaasalööjaks

Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et teave mingi asutuse kohta, vähemalt asutuse kontaktandmed, aga ka tegevuse kirjeldus ning seda illustreerivad pildid peavad jõudma avalikkuseni. Kui veebilehe eesmärk on tavaliselt (lisa)informatsiooni pakkumine, siis sotsiaalne meedia ehk  kõikvõimalikud võrgu suhtlusportaalid pakuvad kiiret võimalust jagada veebis leitud infot, anda edasi oma emotsioone ja kogemusi ning tekitada diskussioone. Portaalis suhtlejad kõnelevad sellest, kus nad on käinud, mida teinud, mis on neile meeldinud ja mis mitte. Varasema üksühele vestluse asemel käib nüüdne suhtlus ajaveebides, mikroblogis Twitteris ja sotsiaalvõrgustikes nagu Facebook, kus vestluse sisu jõuab ka nendeni, kellele see pole otseselt  määratud.

Kuna sellised meediumid on enamasti loodud tasuta kasutamiseks, on need väga populaarsed nii eraisikute kui ka organisatsioonide seas. 2004. aastal loodud Facebookis on üle 300 miljoni aktiivse kasutaja, Twitteris üle 7 miljoni, iga päev lisatakse keskmiselt 900 000 ajaveebi postitust. Eespool mainitu põhjal tuleb tõdeda, et asutuse, organisatsiooni tegevuse kajastamine suhtlusportaalides on uus võimalus  ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha. Eesti Rahva Muuseum on valinud ühismeedias osalemise just seetõttu, et järjest rohkem kaasata uusi sihtgruppe ja tugevdada sidemeid olemasolevatega, et side saja-aastase muuseumiga ei kaoks. Muuseumid panustavad tänapäeval lisaks põhifunktsioonidele järjest rohkem meelelahutusele, pakuvad võimalusi, kuidas oma vaba aega sisustada. Eks see too rohkem külastajaid, mis tähendab tulu suurenemist,  see aga lubab tõhusamalt põhitegevuse, s.o kogumise, säilitamise ja uurimise alal tegutseda, et külalistele meie kultuuriloost midagi uut pakkuda.   

Passiivsus versus aktiivsus

Asutus, organisatsioon võib olla sotsiaalses meedias ka passiivselt esindatud ja kasutada seda pelgalt info vahendamiseks. Aktiivselt ühismeedias ja veebilehtedel suheldes otsivad muuseumid teadlikult endale uusi aktiivseid külastajaid, et nende abil ja toel täiendada kogusid, küsida nõu, milliseid näitusi organiseerida,  kutsuda neid appi koristustalgutele ehk luua publikut huvitavat lisaväärtust. ERMi puhul võib seda juba näha ERMi Twitteri kontolt edastatud linkide kaudu ERMi veebilehele tulnud külastajate arvu järgi: see on juba ligilähedane kultuuriaken.tartu.ee-st tulnud külastajatega. Kuigi üldjuhul kasutavad Twitterit samad inimesed, kes kultuuriaken.tartu.ee-d. Kuid mida rohkem sisulist väärtust muuseum läbi ühismeedia pakub, seda paremini  see ka levib. Samas ei tohi unustada ka traditsioonilisi kanaleid (otsesuhtlus, plakatid, reklaamid ajalehes), mis on siiski arvestatav võimalus, et jõuda inimesteni, kes veebi aktiivselt ei kasuta. 

Hea näide

Juubeliaasta kampaania „Kingi muuseumile päev oma elust!” on väga hea näide, kuidas reklaamida kogumisaktsiooni, kuid kaasata ka inimesi, kes muidu muuseumiga end ei seosta. Kampaania peamised reklaamiväljundid olidki Interneti-põhised: sotsiaalsed võrgustikud, veebibännerid, MS N ja Skype, Interneti kaudu saadetud pressiteated jõudsid ka ajaveebidesse.  Muuseumi laekus üle neljasaja töö, mis andsid meile hulganisti materjali igas vanuses inimeste igapäevategevuse kohta. 

Oma tunne ja oma lugu

Muuseumis näeb sageli nii-öelda oma elu fragmente,  olgu selleks ekspositsiooni mummuline kuivainete karp või kunagise Tartu raekoja platsi purskkaevu pilt. Muuseumi huvitab lisaks esemetele ja fotodele ka nende juurde kuuluv lugu, mis on iga inimese puhul erinev. Tehnoloogia abil on märgatavalt kergem kaasata külastaja, koguda tema lugusid nii muuseumi näitusesaalis kui ka veebis. ERMile oli huvitav kogemus Johannes Pääsukese fotonäitus virtuaalkeskkonnas SecondLife Eesti saatkonna  „ruumides”. Uurisin ise virtuaalkeskkonna kasutajatelt, kuidas neile näitus meeldib ja mida nad arvavad sellest, et muuseum sellise asja ette on võtnud. Kiideti, et muuseum annab võimaluse ka neile, kes füüsiliselt ei saa muuseumisse tulla, näitust vaadata ning veel vähem koguga tutvuda. Selliste võimaluste pakkumise eelduseks on digiteerimise ja veebipõhiste andmebaaside arendamine ning pidev täiendamine. Nii võib loodetavasti varsti ka Eestis näha, et keegi on avastanud veebipõhises andmebaasis leiduva eseme ning saatnud lingina koos kommentaaridega edasi oma sõpradele, kes siis omakorda eset ja oma suhet sellega kommenteerivad, andes niimoodi uurijatele omajagu huvitavat uurimistööd. Nii tunnevad inimesed end ka muuseumidega rohkem seotud olevat, muuseum ise tuleb oma tavapärastest piiridest välja ja saab astuda laienevasse dialoogi.       

Virtuaalsed käpikud

SecondLife’i keskkonnas püstitas vestluskaaslane huvitava küsimuse: „Kas nüüd pean hakkama virtuaalseid käpikuid koguma?”. Miks ka mitte? Mitmetes veebikeskkondades on võimalik „ehitada” üles terve maailm rõivastest kuni majade, linnadeni välja ehk luua täiesti omapärane virtuaalne kultuur. Juba „Kingi muuseumile päev oma elust!” kampaania andis lootuse saada ettekujutus, millised on inimeste veebiharjumused ja -tavad, mida, miks ja kus veebis tehakse. Meile saadeti linke ajaveebi sissekannete juurde, mis oli ERMi ajaloos esmakordne. Kahjuks ei saatnud aga keegi oma 14. aprilli MS Ni vestlustest ega ka virtuaalsete käpikute pilti.       

Muuseumi väljakutsed veebis

Muuseum koosneb inimeste lugudest ja püsib toimivana inimeste huvi ja vajaduse tõttu. Et hoida sidet, on vaja olla seal, kus on teised, ja olla valmis uuendusteks. Internet on muuseumidele praegu suurepärane infovahetuse kanal. Esimese kontakti saamiseks tuleb registreerida end sotsiaalses võrgustikus muuseumi sõbraks. Nii on positiivne kontakt loodud ja muuseumil jääb üle pakkuda uuele sõbrale väärtuslikku teavet, mis tooks ta reaalselt muuseumi ja ärgitaks teda ka oma loo jagamisele muuseumiga. Kui külastaja räägib veebis positiivsest muuseumikogemusest ning lisab end ka muuseumisõbraks Facebookis või jälgima Twitteris, siis toimib see omamoodi suust  suhu soovitusena. Kui kõike eelnevat arvesse võtta, kas võib olla, et varsti käime välitöödel Internetis?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming