MUUSEUMIAASTA. Liitmuuseum?!

Tõnu Sepp

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Pea tehtud pilla-palla, kaua tehtud kaunikene. Enne mõtle, siis ütle. Ükski struktuur ei ole sedavõrd ideaalne, et saaks lõpmatuseni eksisteerida samal kujul. Aja jooksul tuleb kindlasti teha suuremaid ja väiksemaid korrektuure. Selles suhtes ei ole ka muuseumid mingi erand. Olen üsna veendunud, et minuga on päri nii kultuuriministeeriumi ametnikkond kui ka muuseumide kollektiivid. Pigem on küsimus selles, miks, millal ja kuidas  neid muudatusi ellu viia. Just nende küsimuste eiramise tõttu on liitmuuseumi kava põhjustanud sedavõrd tõsise vastasseisu. Kuni liitmuuseumi ülikiire tekitamise põhjuseks on jooksva aasta eelarvekärped, seisab kogu see protsess üsna nõrkadel savijalgadel.

Niivõrd põhimõtteliste muudatuste eesmärgiks saab olla vaid täiesti uue pikaajalise kvaliteedi loomine. Seda on küll memodes ja koosolekutel korduvalt välja öeldud, kuid seni, kuni pole nähtud ühtegi analüüsi, kus oleks välja toodud probleemid ja nende põhjused ning esitatud parimad võimalikud teed kitsaskohtade lahendamiseks, jäävadki need ütlemised  vaid loosungiteks. See on seda kummalisem, nagu memodestki selgub, et muuseumide reformimisest on räägitud juba peaaegu kümme aastat. Minul Saaremaa muuseumi nõukogu aseesimehena igatahes puudub informatsioon, millised analüüsid viimase kümne aasta jooksul neljateistkümne maakonnamuuseumi kohta on tehtud, mille alusel on leitud, et liitmuuseum on kõige õigem tee. Statistika kõrvutamine ei ole veel analüüs!

Reformi ajakava on veelgi kummalisem. Kavandada niivõrd põhimõtteline reform ellu viia nii lühikese ajaga ja siis veel toonitada, et muuseumidest ei olegi tulnud mingeid konstruktiivseid  ettepanekuid! Niimoodi ülepeakaela tormates ei saagi midagi konstruktiivset ette panna. Seda enam, et korduvalt on rõhutatud: reformi elluviimine on juba otsustatud asi! Mida konstruktiivset on siis veel lisada, kui ei kavatsetagi kaaluda mingit alternatiivi. Üksikute märksõnade kaupa on reformi eesmärgid vägagi kaalukad, kuid seni kättesaadaval materjalide alusel jääb siiski arusaamatuks, kuidas see peaks saavutatama. Esiteks muuseumide taseme ühtlustamine, mis peaks tähendama seda, et väiksemad (nõrgemad?) aidatakse suuremate-edukamatega  ühe pulga peale.

Omaette küsimus on, milline on see mõõdupuu, millega taset võrrelda. Raamatupidamislikud protsendid ja muud arvulised näitajad seda kaheldamatult olla ei saa. Selleks erineb muuseumide ajaline ja ruumiline taust liiga palju. Saaremaa muuseum teeniks mingisugust omatulu isegi siis, kui museaalset tegevust üldse poleks. Nii atraktiivse muuseumide asukoha puhul on see ilma lisaressurssideta lihtsalt võimatu. Kohtumisest kultuuriministeeriumi esindajatega jäi kõlama uitmõte, et muuseumid võiksid omatulu teenimiseks pakkuda mitmesuguseid teenuseid (arheoloogiline järelevalve, arhitektuuriuuringud). 

Kahjuks on unustatud tõsiasi, et tänapäeval leitakse töövõtja reeglina vähempakkumise korras ehk muuseumid peaksid konkureerima FIE de ja OÜdega. Tõsi see on, et mõnel pool on vastava teenuse pakkujatest suur puudus, aga see on siiski vaid praeguse aja märk, kus tänu ELi tõukefondidele käivad ühel ajal väga suured tööd ja arheoloogid-ajaloolased ei jõua füüsiliselt korraga igale poole. Aga milline on situatsioon viie või kümne aasta pärast? Nii suurt ja põhimõttelist reformi ei tehta ju ometi paari aasta perspektiiviga. Sellekohast analüüsi pole ma juhtunud veel nägema. Kaheldamatult oleks väga tore,  kui muuseumid suudaksid operatiivselt teenust pakkuda, aga need ei saa kohe kindlasti olla mingid isemajandavad töökohad, nii et selle tagamiseks on muuseumidel vaja lisaraha. Kui muuseumide taseme ühtlustamise all on mõeldud eelkõige tegevuse ühtlustamist, siis oleme hetkega samas punktis tagasi: vaja on lisaraha. Kui muuseumil ei ole arheoloogi või kunstiajaloolast, aga on vaja pakkuda vastavat teenust või uurida vastavat teemat, siis tuleb need inimesed palgata.

Üsna koomiline on nõupidamisel antud soovitus, et inimesi tuleb (ümber) koolitada. Isegi kui see on de facto piisavalt viljakas, tekib  küsimus, kes teeb siis ära selle töö, mida vastav persoon muuseumis seni teinud on? Või on keegi arvamusel, et muuseumide rahvas on alakoormatud? Olemegi jõudnud teise märksõna juurde, mille sisu sai juba veidi lahatud: muuseum kui kohalik kompetentsikeskus. Kaheldamatult väga ilus mõte! Ainult et kompetents on otseselt seotud muuseumi töötaja kui spetsialistiga ehk tema ülalpidamiseks tehtavate kulutustega. Pealegi eeldab igasugune informatsiooni hankimine ja teenuse pakkumine, olgu siis välitööde või arhiiviuuringute vormis, samuti märkimisväärseid kulutusi.  Kust need peaksid tulema? Tuletagem meelde, et liitmuuseumi loomise protsessi käivitasid ca 20-protsendilised eelarvekärped, nagu meile on räägitud! Kui kogu seda kompetentsikeskuse ideed tahetakse rakendada nn katustegevusena, mis peaks vist tähendama seda, et igal muuseumil endal ei ole kõiki spetsialiste, vaid liitmuuseumi keskkontoris on spetsialistid, kes käivad mööda maakonnamuuseume neid aitamas, siis ei ole mõtet rääkida ka kompetentsikeskusest. Sellisel viisil on võimalik aidata muuseumidel teha nn majasisest tööd, aga kindlasti mitte pakkuda piirkonnas  mingit tugiteenust. Siiamaani kipub asi olema lausa küüniliselt lihtne: kui tahetakse, et muuseumid laiendavad oma tegevust, tuleb selleks eraldada ka finantse. Ei ole mõtet rääkida muinsuskaitselisest tegevusest, inventeerimisest, kultuuripärandi märgistamisest vms, kui ei julgeta välja öelda, et selleks on vaja juurde nii ja nii palju kroone või eurosid. See oleks lihtsalt enesepettus. Ja kohe kindlasti ei vabane selleks piisavalt raha kavandatavast muuseumide juhtimise osalisest tsentraliseerimisest. Pigem on sellel nn keskkontoril vaja hulka raha, et oma tööd teha. 

Kui aga sellised summad on kusagil ootamas, siis kas nende ratsionaalne kasutamine eeldab tingimata liitmuuseumi või on siiski olemas ka muid lahendusi? Kogu selles liitmuuseumi projektis on siiski mõned mõtted, mis võiksid kaasa tuua midagi vägagi positiivset ja mille järele on ka vajadust. Pean silmas nn katustegevuste ideed. Nende tegelik väärtus kujuneks muidugi vastavalt konkreetsetele rakendussammudele. Idee poolest võiks olemas olla mingi struktuuriüksus, kus tegeldaks muuseumide strateegiliste teemadega, nii majandus-, turundus- ja planeerimisküsimustega kui ka museoloogiliste  teemadega, olgu selleks siis kogumispoliitika, rändnäitused, MuIS (muuseumide infosüsteem), et iga muuseum ei peaks omaette jalgratast leiutama. Aga kust on võetud, et liitmuuseum on selleks kõige optimaalsem variant? Millisele analüüsile tuginedes on see otsus tehtud?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming