MUUSEUMIAASTA. ICOMi Eesti Rahvuskomitee seitseteist aastat siin ja maailmas

Urmas Dresen, ICOM Eesti Rahvuskomitee esimees

Täna seitseteist aastat tagasi oli Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu (ICOM) Eesti Rahvuskomitee oma asutamiskoosoleku juba pidanud. 16. novembril 1992. aastal kogunes kultuuriministeeriumi saali üksteist inimest, kellest viis juba olid ICOMi liikmed, kokku kaheksast Eesti muuseumist. Valiti neljaliikmeline juhatus, kuhu hakkasid kuuluma Toomas Tamla (Eesti Ajaloomuuseum, juhatuse esimees), Tõnis Lukas (Eesti Rahva Muuseum, aseesimees),  Katrin Savomägi (Eesti Meremuuseum, sekretärlaekur) ja Karin Hallas (Eesti Arhitektuurimuuseum). Pärast vormikohase avalduse saatmist Pariisi ICOMi täidesaatvale nõukogule kinnitati ametlikult ka sama aasta detsembris Eesti Rahvuskomitee muuseumide maailmaorganisatsiooni liikmeks. Eesti organisatsiooniga liitumise ajal kuulus 1946. aastal Pariisis asutatud ICOMi üle 8000 liikme rohkem kui 120 riigist, nüüdseks  on liikmeskond kasvanud juba 27 000 liikmeni, hõlmates kokku 151 riiki.

Tegemist oleks justkui ÜRO väikese mudeliga koos kõigi sinna juurde käivate riikide erisustega, mida oma rahvuslikule omapärale vastavalt aeg-ajalt ka eksponeeritakse. Nendest riikidest subsideeritakse 112 rahvuskomitee tegevust kas siis mõningaste tegevustoetuste või vähendatud või ka kaotatud liikmemaksude näol. Ime küll, aga selline suurriik nagu Hiina kuulub veel tänase  seisuga keskorganisatsioonilt mõningast toetust saavate riikide hulka. Eesti Rahvuskomitee oma 101 liikmega ei kuulu kindlasti arvukuselt esimese neljakümne sekka ja kuivõrd oluline see ka tegelikult on, sest massiorganisatsiooni staatusesse pole meil johtuvalt põhikirjas seatud professionaalsetest tingimustest ka suuremat võimalust pürgida.

Algusest peale oleme kuulunud nende riikide hulka, kes pole Pariisist mingeid soodustingimusi  saanud (kuigi algusaastatel on neid siiski taotletud) ja liikmemaksud on laekunud stabiilselt hästi läbi kõigi aastate. Tõeliselt suure liikmeskonnaga on Saksamaa, Prantsusmaa ja Holland, kus on liikmeid kolmest ja poolest tuhandest kahe tuhandeni. Kuigi ICOM on oma haardelt maailmaorganisatsioon, siis põhimass (83 protsenti) on ikkagi Euroopa muuseumidest (nii araabia maailma kui ka Aafrika kultuuriruumi osatähtsus on üks protsent) ning  siit tulenevad ka peamised trendid ja suundumused, millega teataval määral arvestatakse. See, et liikmeid on väljastpoolt Euroopat vähe, ei tähenda kaugeltki seda, et muuseume ei ehitataks ega väärtustataks, Aafrika riigid on püüdnud ennast näidata ja tõestada uhiuute muuseumide kaudu. Tugevates riikides nagu Ameerika Ühendriigid arendati muuseume 1980. aastate teisel poolel laiaulatuslikult, aga kui 1990ndatel vähendas  keskvalitsus 40 protsenti toetussummasid, sulges osa muuseume uksed. Uus tõusulaine tuli seal aastal 2000, siis kui Eestis viidi läbi muuseumireformi, mis hääbus mitmetel põhjustel. Ameerika muuseumide organisatsiooni assotsiatsiooni andmetel viivad 2009. aasta eelarve kärped seal uuesti mitmete muuseumide sulgemiseni 2010. aastal ning meil on jällegi käimas muuseumireform. Üle ookeani loodetakse siiski muuseumide külastajaskonna  kasvule, seda eelkõige haritud naiste toel.

Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu 2008. aasta eelarve oli 2,44 miljonit eurot ja sellest moodustab ca 2 miljonit eurot tulu, mis saadakse liikmemaksudest. Eesti Rahvuskomitee eelarve on 2007. aastast küündinud üle 220 000 krooni, millest pea pool kantakse üle Pariisi liikmemaksudeks ja teise poole moodustab kultuuriministeeriumilt saadud tegevustoetus. Kuna ICOMi liige olemine ja erialaselt sobiva  alamkomitee töös kaasarääkimine eeldab elektroonilise suhtlemise ajastul mõnikord vahetut silmast silma kontakti, on toetatud ka mitmete ICOMi liikmete, muuseumitöötajate konverentsidel osalemist. Üsna oluline on selles kontekstis ka iga kolme aasta tagant osaleda toimuvatel üldkongressidel, mis toovad nädalaks kokku viis kuni kuus tuhat muuseumitöötajat. Eesti osalemine ICOMis omaette rahvuskomiteena sai alguse 1995. aasta juulis Stavangeris,  kui korraldajate toel viibis kongressil neli Eesti delegaati. Niikaugele jõuti eelkõige tänu Soome ICOMi lahkele toele, kui 1994. aasta juunis viibisid Pariisis nõuandva komitee istungil Toomas Tamla ja Katrin Savomägi, Pariisis saavutati põhimõtteline otsus toetada kolme Eesti muuseumitöötaja osalemist üldkonverentsil. Kongressil osalemine oleneb ka kohast, kus seda peetakse: näiteks Melbourne’is ja Sŏulis ei saanud rahalistel põhjustel käia sama palju inimesi kui 2007. aastal Viinis (seal osales kümmekond Eesti muuseumitöötajat).

Vaatamata siiski suhteliselt kasinatele võimalustele, on meie muuseumide töötajad üsnagi aktiivselt osalenud nii ICOMi alamkomiteede kui ka assotsieerunud rahvusvaheliste organisatsioonide töös ja olnud ka valitud nende juhtorganitesse. Majanduskriisi mõju ja järellainetus mängivad negatiivset rolli aga tuleva üldkogu puhul,  sest nüüd juba natuke vähem kui aasta pärast peetakse järgmine maailmakongress Shanghais (7. – 12. XI 2010), see saab olema samas kohas kus ka maailmanäitus EXPO. Ka 2013. aasta üldkongressi toimumise koht on Euroopast hästi kaugele viidud, Rio de Janeiro ja Copacabana konverentsikeskusesse, ent ehk oleme selleks ajaks jõudnud majanduses uuesti plusspoolele. Korralduskoha õiguse saamise eest on kõik  linnad väga tugevasti konkureerinud ja pole sugugi paljuks peetud, et otsustavale hääletusele Pariisis kaasatakse delegatsiooni nii linnapea kui ka kultuuriminister ja parasjagu teatraalsust. On olnud nii võitjate ülevoolavat võidurõõmu kui ka kaotusekibedust tunda saanud delegatsiooni vaiksel sahinal lahkumist saalist. Viimasel hääletamisel Pariisis, kus konkureerisid omavahel Moskva (teist korda tulutult),  Firenze ja Rio kasutati hääletamiseks juba ka ühte elektroonilist vidinat, mis muidu niivõrd traditsioonilises ja ajatult klassikalises kongressimiljöös tundus isegi esileküündivalt modernsena. Võitjana väljus seekord Rio de Janeiro, sealne ICOMi rahvuskomitee lubas hoida korralduskulud 1,67 miljoni euro tasemel (Firenzel oli 2,06 miljonit eurot), fikseeritud osavõtutasu on 200 eurot.

Ka Eesti on võõrustanud ICOMi alamkomiteede  konverentse, mida võib ühtlasi võtta ka kui tunnustust vastava ainevaldkonna muuseumitööle: 1997. aasta augustis Euroopa vabaõhumuuseumide (AE OM) konverents Eesti Vabaõhumuuseumi korraldamisel, 1999. aasta juunis ICLMi konverents Eesti Kirjandusmuuseumi korraldamisel Tartus, 1999. aasta oktoobris ICOM CC egiidi all Tallinnas toimunud Balti- ja Põhjamaade konserveerimise ja restaureerimise konverents Kanuti korraldamisel ja  2000. aasta märtsis ICAM i Ida-Euroopa konverents Eesti Arhitektuurimuuseumi korraldamisel. Arvestades, et viimastel aastatel on peetud (ja peetakse) ICOMi maailmakonverentsi Euroopast, seda oma põhilisest liikmeskonnast üsnagi kaugel, oleks tegelikult võimalik Eestil kandideerida 2016. aastal korraldajamaaks. Loodetavasti oleks siis valmis ka kõik need mitmete muuseumide arendusprojektid, mida praegu euroraha toel ja riigi kaasfinantseerimisel  ette valmistatakse ja mida poleks kindlasti häbi rahvusvahelisele muuseumimaailmale esitleda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming