MUUSEUMIAASTA. 12 aastat Narva festivali

Piret Õunapuu

Näituse mõte on terve aja jooksnud kahte, mõttemängulist ja informatiivset rada pidi.Tosin aastat on paras aeg, et teha kokkuvõtteid ja analüüsida Eesti muuseumimaastiku ühte olulisemat iga-aastast suursündmust. Õnneks on ajakirjas Muuseum avaldatud läbi nende aastate festivali ülevaateid ning korraliku vahekokkuvõtte on kirjutanud Merike Ivask Narva muuseumist (vt Ivask 2007). Mõtte algataja oli tollane Narva muuseumi direktor Eldar Efendijev, kes käis selle välja kultuuriminister Jaak Allikule. Plaanis oli korraldada  iga-aastane festival, et Narvast saaks sügisene kultuuripealinn. Idee kasvas välja „Kahe linnuse” projektist, mille eesmärk oli Narva ja Ivangorodi linnuse lülitamine maailma kultuuripärandi nimekirja ning seetõttu olid oodatud igasugused kultuuri toetavad lisaüritused. Eesti kultuuri tutvustamine Narva elanikkonnale oli siis ja on praegugi üks festivali eesmärke.

Algus ei läinud päris libedalt, sest minister suunas küsimuse muuseuminõukogule, kes leidis  aga, et projekti plaaniväliseks töössevõtmiseks pole mingeid võimalusi. Seepeale võttis Narva muuseum ühendust Eesti Muuseumiühinguga ja saatis teated ka suurematele muuseumidele (Ivask 2007, lk 9-10). 1998. aastal sai mõte teoks. Mis on Narva festivali elujõulisena hoidnud, nii et septembri viimasel esmaspäeval Narva sõitvate inimeste arv on pigem järjest kasvanud kui kahanenud?  Eelkõige oli Narva festival mõeldud näituste festivalina. Suurepärase võimaluse andis selleks Narva linnus oma ruumidega, sest kus mujal Eestis oleks võimalik muuseumis eksponeerida korraga kümmet külalisnäitust. Esimesel aastal osales lisaks üheksale Eesti näitusele ka Soome meremuuseum. Olin ise esimesel aastal Narvas näitusetegija ja mäletan Narva kolleegide erilist külalislahkust ja abivalmidust. Eesti Rahva Muuseum oli saanud näitusepinna  torni viimasel korrusel ja kogu meie näitusele vajalik mööbel veeti kitsaid keerdtreppe pidi üles selge rõõmu ja lustiga. Algusest peale ei ole näitustele esitatud mingeid kindlaid tingimusi peale selle, et tekstid peavad olema nii eesti kui vene keeles, oluliseks on peetud ka pedagoogiliste programmide olemasolu. Et mahule pole kunagi seatud mingeid piiranguid, siis on igal aastal olnud kardinaalselt erinevaid näitusi.

Vaba on olnud  ka näituse teemavalik, kuigi näiteks 2000. aasta III festivali teema oli „Kodukoha tähtsündmus XX sajandil”. Ettenähtud teema piiridesse jäi vaid kaks muuseumi, mis oli selge vihje, et ettekirjutatud mõte ei pruugi toimida. Narva näitused annavad hea ülevaate sellest, kuidas ja kuhu on suundutud selle 12 aasta jooksul nii sisu kui vormi poolest, taust Narva linnuse näol on ju jäänud samaks. Sisu – näituse mõte, idee, sõnum – on jooksnud selle  aja jooksul kahte rada pidi. Ühed näitused on mõttemängulisemad, teised informatiivsemad. Selle tosina aasta parim on kindlasti Hiiumaa muuseumi „Parandatud maailm”, mis oli ka kolmanda festivali võidunäitus. Hiidlased parandasid nii sokke kui maailma, andsid parandamisele laia üldfilosoofilise mõõte ja tõid selle koduvillaselt kätte. Ka hästi kujundatud etnograafiliste esemete näitus võib pealkirja tõttu saada palju suurema sisulise tähenduse,  nagu juhtus Eesti Vabaõhumuuseumi näitusega „Eestimaa armastus” (neljanda festivali võidunäitus). Palju on olnud aga just informatiivseid väljapanekuid, mis tutvustavadki just täpselt seda, mida pealkiri ütleb. Siia alla mahuvad nii „Rahvarõivaid ja etnograafilisi esemeid Võrumaalt” festivali esimesel aastal kui „Meie igapäevane pangakaart” sel aastal ning veel palju näitusi.

Kahe kategooria vahele jäävad nn poliitilised või päevakajalised näitused.  Juba esimese festivali puhul kirjutas Toomas Tamla: „Kõigepealt tahaks märkida, et üsnagi leige vastuvõtu osaliseks said tööd, kus oli püütud profiiti lõigata n-ö ideoloogilise aspekti erilise rõhutamisega. Tundub, et need ideed, mis olid populaarsed veel mõne aasta eest, on oma aktuaalsust kaotamas. Veidi üledramatiseeritud kujul võiks selle kokku võtta sõnadega – sinimustvalgete lippude lehvitamise ja punalippude maharebimise aeg on möödas” (Tamla,  lk 7). Otseste poliitiliste viidete asemele on tulnud meie mineviku käsitlemine argielu kaudu. Sel aastal näiteks „Defitsiidist hügieenis Nõukogude Eestis” Eesti Tervishoiumuuseumilt. Harjumaa muuseum on osanud teha mitmeid haaravaid päevakajalisi näitusi, ka seekordne „Eramaa?” on nii probleemiasetuse, materjali hankimise kui kujunduse poolest tänapäeva muuseuminäituse suurepärane näide (jagatud II ja III koht). 

Kui vaadata näituse vormi ehk kujundust koos lisadega nagu plakatid jms, on üllatav, et tegelikult on muutunud vähe. Ka selle aasta festivalil oli paar sellist näitust, mida oleks vabalt võinud pakkuda 12 aasta tagusesse aega. Ei ole midagi parata, kuid näitusekultuur on siiski selle aja jooksul läbi teinud suure muudatuse. Kasvanud on võimalused, enam ei arvata sugugi, et on väga armas, kui on selline kodukootud ja põlveotsas tehtud. Märksõna  on „professionaalsus”. Ja see ei tähenda ainult raha, kuigi just Eesti Panga Muuseum on siin lipulaev. Tänavune võidunäitus „Aateline suvirändur ja tema kullafond. Gustav Matto pärand Tartu muuseumis” on väljapeetud vormistuse suurepärane näide. Muuseas, see näitus mõjus Narvas palju paremini kui koduses Tartu Linnamuuseumis. Siinkohal pean ütlema, et Narva linnuses on näituste eksponeerimiseks soodsamaid ja ebasoodsamaid ruume. Sõltub  näitusest, kuid kompaktne keldrisaal on ennegi võidunäituste paik olnud (ka Tartu Linnamuuseumile). Narva festivali näitustelt on kõrvale jäänud kunstimuuseumid. Siinkohal kiitus Hannes Varblasele ja Ahti Seppetile, kes on kahel korral Tartu Kunstimuuseumi esindanud (2002. ja 2004. aastal) ning Tartu ülikooli kunstimuuseumile suurepärase ikooninäituse „Pühapildi sünd. Vanavene ikoonitraditsioon” eest (2008). Loodetavasti kulub sein kunstinäituse ja „tavalise”  näituse vahel järjest õhemaks. Näitused ei ole aga sugugi ainuke põhjus, miks Narvas festivali peetakse.

Teisest aastast peale on festivalil peetud ka temaatilisi seminare. Esimesel käsitleti muuseumipedagoogilisi probleeme. 2000. aastal tabas festivali väike kriis ehk kasvuraskus. Kõigis artiklites, mis ilmusid pärast festivali, jäi kõlama seisukoht, et festivali korralduses on aeg midagi muuta. Ei olnud rahul ei näitusekorraldajad ega žüriiliikmed  (Ivask 2007, lk 15). Käidi välja mõte teha festival sisulisemaks ning jaotada kahele päevale. On selge, et Narva asukoht ei ole soodne saarlastele, hiidlastele ja paljudele teistele, nii et kui juba kohale tulla, siis tahetakse saada ka maksimum. Järgmisest aastast ongi kogunetud kahel päeval, viiendast festivalist peale on igal aastal olnud keskne teema ning seda on tulnud avama mõni tunnustatud professionaal mujalt maailmast. Esimene teema oli „Muuseum ja kommunikatsioon”, mille aspektid avati vastavates töörühmades. Nii on teemade avamisega nagu „Muutuv muuseum. Muuseumi piirid” jne mindud aastast aastasse, selle aasta teema oli „Muuseumi kogud”. Traditsiooniks on saanud, et ajakiri Muuseum, mis on samuti teemakeskne, võtab oma sügisnumbris käsitleda ka Narva festivali ning avaldab peaesineja ettekande. See võimaldab kõigil, kel polnud võimalik Narva sõita, festivalist osa saada.  Festivali peetakse igal aastal septembrikuu viimasel esmaspäeval ja teisipäeval. Suur erand oli eelmine aasta, kui festival toimus hoopis novembri lõpus, põhjuseks muuseumiaasta, mis algas detsembrikuuga, Narva festival oli muuseumiaasta avaüritus. Ilm oli nii tuisune, et Narva esinejad olid mitmetes lennujaamades tormivangis ja need vaprad, kes jõudsid läbi lumetuisu kohale, said tunda erilist võidurõõmu.

Sel aastal läks kõik jälle vanamoodi ning  septembrikuus oli kohale tulnud kõigi aegade suurim hulk inimesi. Esimest korda osales festivalil ka kultuuriminister. Narvast on saanud paik, kus lisaks näitustele ja teadmistele pakutakse seda olulist õlatunnet kolleegidega, arutatakse head ja halba ja peetakse nõu. Teist aastat on Narvas festivali ajal ka näituste laat, kus saab vahetada informatsiooni, nii pakkuda kui tellida näitusi. Ma arvan ja loodan, et kui Narva festival  hoiab ennast huvitava ja värskena ning muutub koos ajaga, jääb ta kestma veel kauaks.

Kirjandus: Merike Ivask, Üheksa festivali, kümnes ees. Eesti muuseumide festivalid. Narva Muuseumi toimetised 2007, nr 7, lk 9-25. Toomas Tamla, Muuseumifestival Narvas. Muuseum 1998, nr 5, lk 7-8.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming