Murenev muinsus

Riin Alatalu

Kodanikualgatusena ellu kutsutud muinsuskaitse ümarlaud on jõudnud oma esimese avalikult nähtava töövõiduni: Eesti Ajaloomuuseumis on üleval Eesti kõige trööstitumas olukorras mälestiste valik. Igast maakonnast ja suuremast linnast on näitusel väljas üks halvas mõttes näidisobjekt. Kõik Eesti kultuurimälestised on võrdselt tähtsad ja seetõttu ei ole mõtet vaielda, kas esile tõstetud paigad on need kõige-kõigemad, mis just näitusesaalis ära märgitud peavad  saama. Selgitavad tekstid on pigem neutraalsed, tragöödia põhjustele hinnangu andmise asemel peab vaataja südametunnistusele koputama iga mälestise eriline lugu. Kurbade piltide rida katkestab rääkivate peade lõputute sõnavõttude kakofoonia – endiste ja tänaste ametnike selgitused ja vabandused. Kaheksast korraga kõnet pidavast monitorist eristub helge päikeselaiguna ainsana siiralt optimistlik Ohtu mõisa omanik. Eriti ühe tegusa  omaniku kõrval jääb üldine neutraalsus siiski kripeldama.

Hea meelega oleks lugenud näiteks, mis põhjusel laseb Eesti üks suuremaid kinnisvaraperekondi Neeruti mõisal laguneda. Kultuuripärand on oluline osa meie rahvuslikust rikkusest. Muinsuskaitse mõjutab meie kõigi argipäeva, mõtlemist ja kultuuritaju, riigi majandust ja kuvandit rohkem, kui me harilikult tajume. Tänavust UNES CO aruandlust kokku pannes  arvutas Tallinna Kultuuriväärtuste Amet kokku viimase kaheteistkümne aasta jooksul Tallinna vanalinna korrastamiseks kulutatud summad. Riigi- ja linnaasutuste panuse liitmisel saadi kokku 1,8 miljardit Eesti krooni! Seda on mitu korda rohkem, kui me oleme kippunud arvama. Nii Riigi Kinnisvara ASi kui ka Tallinna Haridusameti ja isegi Kommunaalameti raha on aidanud säilitada vanalinna. See matemaatika ei hõlma eraomanike panust, aga südametunnistusega  ja kultuuripärandist hoolivaid omanikke ei ole meil sugugi vähe. Igal medalil on ometi kaks külge: laguneva linnahalli ja Patarei vangla kõrval on põhjust tähele panna, kui ilusad on Gustav Adolfi gümnaasium ja vanalinna hariduskolleegium, riigikogu, toomkirik ja ukraina katoliku kirik ja veel palju muud.

Mujal Eestis me nii grandioosset summat kokku ei saa, aga tegusid on tehtud igal pool. Väikeste valdade pingutused on meie kultuuri ja regionaalarengu seisukohalt aga isegi olulisemad kui Tallinnasse kokku voolav raha. Medali helge poolega ei ürita ma sugugi õigustada väga suure hulga Eesti mälestiste avariiolukorda. Pigem tahan kritiseerida näituse korraldajate solvavat pressiteadet, kus mälestiste lagunemine on pannud 60 Eestis muinsuskaitset korraldava ametniku süüks. Tsiteerin: „Näituse “Ultima memoria. Eestimaa lagunenud ja hävinenud mälestised” eesmärgiks on juhtida tähelepanu  probleemidele seoses arhitektuuripärandiga. Selleks on tihti omanike teadmatus, kehv muinsuskaitse-poolne teavitustöö, riigi suutmatus abistada ja pakkuda tuge mälestiste omanikele. Sageli ei näe muinsuskaitse omanikes oma partnereid ja liitlasi kultuuripärandi kaitsmisel ja tutvustamisel”. Muinsuskaitse on paraku juba harjunud olema ühiskonna peksupoiss, sest seda head, mis on saavutatud, nagu ei tahetagi tähele panna. Nüüd  saadi kuulda etteheiteid ka omadelt, mida muinsuskaitse ümarlaud ju on. Eesmärk oli tegelikult ju šokeerida ühiskonda ja pöörata tähelepanu muredele. Igal juhul oli sellist näitust väga vaja. Iga kultuuriruumi pärand on ise nägu. Eesti mälestiste keskmine vanus ei ole Itaalia ja Suurbritannia omadega kuidagi võrreldav. Aga probleemse pärandi statistika on.

Väärib mainimist, et teised riigid tunnistavad, et oleme oma reaalsete sammudega kaitsta XX sajandi arhitektuuri  paljudest pika sammu ees. Uuel aastatuhandel on muinsuskaitseamet pööranud silmapaistvalt palju tähelepanu argisele, mitte niipalju meie arhitektuurset kõrgtaset, kuivõrd meie oma eesti rahvuse ja ühiskonna kujunemist mõjutanud pärandile: koolija seltsimajadele, taludele, veskitele, meiereidele jne. Suur osa nendest ilma riikliku tähelepanuta ei säili. Vanalinnade, kirikute ja mõisate väärtust mõistab pea igaüks, maarahva pärandi väärtust  tuleb aga süstemaatiliselt teadvustada. Eesti muinsuskaitsepoliitika üks tugevusi on võrdsuse printsiip: riik hindab võrdselt Kadrioru lossi ja Külaküla tuulikut ning vastutab selle eest, et mõlemad alles jääksid. Loomulikult on tegu niivõrd erineva pärandiga, et tegeliku kaitse korraldamisel ei saa ühe mütsiga lüüa. Seadus nõuab eritingimuste ja projekti sundusega kõigi objektide puhul igaühelt tegevuse läbimõtlemist enne mis tahes töid ning koolitatud tööjõu kasutamist. 

Sealt edasi on ennekõike vaja ametnike ja omanike tervet mõistust ja vastutustunnet. Paberimajanduse hulk sõltub ikkagi mälestisest endast, mitte üldistavatest normidest. Muinsuskaitse valudele osutava näituse kõrval oli hämmastav lugeda viimases muinsuskaitse aastaraamatus leheküljel 6 muinsuskaitseameti ühe juhtiva ametniku arutlust, kuidas muinsuskaitseamet saaks oma põhiülesande – rahvusliku pärandi väärtustamise, tutvustamise  ja hoidmise – täitmise asemel pea liiva alla peita. Ametnik teeb ettepaneku jaotada mälestised kategooriatesse, kusjuures B-kategooria mälestiste omanikud vabastataks kohustusest mõtelda enne tegutsemist. Peaasi, et mälestis oleks „korras”. Kas uus katus ja kasutuskõlbulikkus on ikka alati olulisem kui ehedate müüride jutustatud lugu? Samuti teeb ta ettepaneku kaitsta ainult kultuuripärandi pärleid, s.t arvata nimekirjast välja  ka kehvas olukorras mälestised. Kas tahame väärtustada oma kultuuripärandit kogu selle mitmekesisuses või tõesti tegeleda vaid üksikute subjektiivsete näidetega siit ja sealt? Ei saa ütelda, et senine mälestiste kaitse taktika end meie kultuurmaastiku väärtustamisel õigustanud ei oleks. Kas muinsuskaitseameti eesmärk tohib olla eeskujulik statistika, mis näitaks, et kõik Eesti mälestised on 100% kaitstud?

Riigikontrollile ei  jääks siis enam võimalust märkusi teha ja avalikkus ei saaks näpuga näidata. Vahest arvaks registrist välja ka need mälestised, mis potentsiaalsetele kaubanduskeskustele ja parklatele ette jäävad? Siis on ka arendajatega kindel rahu ja sõprus sõlmitud. Statistika on ilus, tööd jääb vähemaks ja täna karjuva ülekoormuse all ägavatest inspektoritest saaks ju hoopis mõned koondada. Kui muinsuskaitseamet on end sedasi probleemidest ja ebamugavatest teemadest vabastanud,  siis ei ole ka muinsuskaitse eesmärke toetavatest kodanikest koosneval ümarlaual enam põhjust korraldada „Ultima memoria” näitust.

Näitust “Ultima memoria. Eestimaa lagunenud ja hävinenud mälestised” saab Eesti Ajaloomuuseumis vaadata kuni 28. märtsini, aprillismais näeb seda Narvas, juunis Pärnus, sealt edasi rändab näitus Eesti Rahva Muuseumi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht