Müllerson ja mugavustsoonis Eesti

Müllersoni analüüs, ükskõik kui põhjapanev, läbitungiv ja stimuleeriv, näib Eesti välispoliitika peajoone kujundajatele jumalateotusena.

AHTO LOBJAKAS

Rein Müllerson, eesti ainus rahvusvahelist mõõtu strateegiline mõtleja, analüüsib oma uues raamatus rahvusvahelise õiguse ja maailmakorra ees seisvaid ülesandeid. Poliitilise filosoofia keeles võib öelda, et Müllerson leiab end seisvat silmitsi Isaiah Berlini tüüpi kahvliga, kus valida tuleb ühtmoodi tähtsate, kuid üksteist teatud maalt välistavate väärtuste vahel: ühel pool seisab mõistekobar liberalism, õiglus, ühetaolisus; teisel pool demokraatia, rahu, kiretu õigus, mitmekesisus. Nagu ilmneb, ei määratle Müllerson kõiki neid mõisteid konventsionaalselt. Ta ei maini Berlinit, kuid temagi lahendus on väärtuspluralism.

Aga kuna riikidevaheliste suhete kontekst on midagi muud kui ühiskonnasisene elu, tähendab pluralism Müllersoni mõttes vältimatult liberalismi juurte läbilõikamist, katset jõuda veel sügavama aluspinnani ja mitteteleoloogiliste, lahtise otsaga arengute aktsepteerimist. Väga üldiselt defineeritud humanismi raames (milles õigus elule on ainus universaalne väärtus) postuleerib Müllerson riikidevaheliste suhete kõige põhjapanevamate normide ja printsiipidena suveräänsuse, mittesekkumise, jõu kasutamisest hoidumise ning jõudude tasakaalu. Kaotajaiks jäävad sellised väärtused nagu universaalsed inimõigused, klassikaline võimude lahusus, liberaalselt defineeritud demokraatia, R2P ehk kohustus inimsusevastaste kuritegude puhul sekkuda jms.

Müllersoni arvates viib lääne väärtuste võidukäik, mis eirab teiste ühiskondade norme, väärtusi ja kogemusi, vältimatult konfliktini. Kelleltki, vähemalt Müllersoni poolt tsivilisatsioonilistena defineeritud riikidelt nagu Hiina või Venemaa, ei saa nõuda maailmapoliitikas oma näo ja teo omamise soovist loobumist. USA hegemoonia on pärast külma sõja lõppu viinud mõjusfääride murdejoontel vaid konfliktide mitmekordistumiseni. Erinevalt külma sõja ajastust ei toimi kahe bloki vahel loomulik tasakaal. See omakorda on toonud päevakorda tuumajõududevahelise sõja võimaluse. Sõda on aga rahvusvahelise õiguse ja õiglase maailmakorralduse kõige elementaarsem vastand.

Müllerson osutab korduvalt, et ükskõik milline üldinimlik õigus või vabadus eeldab kõigepealt õigust elule. Intellektuaalselt veel ambitsioonikam on Müllerson pluralismikaitse positsioonilt, et pluralism kui selline on globaalse inimsuse eneseteostuse parim garantii. Mida vähem inimkonnal tervikuna on võimalusi oma eri palgeid ava(sta)da, seda vähem vahendeid ja ideid on meil globaalsetele ülesannetega toimetulekuks. Seda vähem suudame ühtlasi inimkonnana realiseerida oma potentsiaali. Pole vist vaja rõhutada, et tegemist on mõttekäiguga, mis jätab liberaalsele individualismile ajalooliselt ja ruumiliselt piiratud rolli.

Veel enam, tiines ja provokatiivses mõtiskluses ühetaolisuse ja mitmekesisuse üle näib Müllerson liberalismi vaatlevat kui tõbe, mis liialeläinuna ohustab kogu maailma. Üleilmastumine süvendab ühelt poolt riikidevahelisi vastuolusid, teiselt poolt vähendab erinevusi nende elanike vahel. See tendents õõnestab traditsiooniliselt või naturaalselt arenevate ühiskondade omapotentsiaali. Viimased näevad Huntingtoni stiilis tsivilisatsioonide konfliktis liberalismi pealetungis ohtu oma olemasolule ja nii kannatab maailmarahu. Sama tendents saeb oksa, millel liberaalne lääs ise istub, genereerides globaalseid migratsioonivooge, mille sihtmärgiks on piiratud vastuvõtuvõimega lääneriigid. Lõpuks, ütleb Müllerson, loob iga hegemoonia endale vältimatult vastukaalu ja külvab nii ise oma huku eoseid.

Müllersoni pragmaatiline, kiretu realism on intrigeeriv ja informatiivne, aga tema südames näib pesitsevat ületamatu vastuolu. Traditsioonilisel õigusel on kahetine natuur. Ühelt pool kujutab õigus endast ühiskondlikus praktikas akumuleerunud, kodifitseeritud norme. Teiselt poolt lisanduvad tõlgenduslikud printsiibid, mis küll ajas varieerudes kalduvad omama järjest teleoloogilisemat iseloomu. Selline kahetine hermeneutika toob endaga vältimatult kaasa iga õiguspraktika allutamise kristalliseerunud ideaali autoriteedile, mida õigustab mitte enam niivõrd ajalooline praktika, vaid ideaale analüüsiv deduktiivne mõistus. Enamik õigussüsteeme on konstitutsiooniliselt liberaalsed: kindlasti Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kuid Hiinaski on suunavaiks valgustusajastust tuntud printsiibid: vabadus, võrdsus, solidaarsus. Nii oli ka Nõukogude Liidus.

Rahvusvahelise õigusega on asi keerulisem: praktika on olemas, aga selle akumulatsioon ja tõlgendamine on problemaatilisemad. Nagu Müllerson korduvalt ja veenvalt näitab, on apellatsioonid rahvusvahelisele õigusele väga tihti kantud geopoliitilistest jms huvidest lähtuvatest kaalutlustest. Nähes mitme poolusega maailmas liberalismi vaid ühe tsivilisatsioonilise vooluna, näib autor endale ja maailmale keelavat igasuguse idealismi ehk võimaluse tuletada rahvusvahelise õiguspraktika pinnalt siduvaid printsiipe ja ideaale.

Nii taandub rahvusvaheline õigus nõrkadele protseduurireeglitele, millega riigid loovad endale neutraalse ruumi, kus omavahel maailma asjade üle läbi rääkida. Selline tõlgendus jätab rahvusvahelise õiguse ilma väga suurest osast selle printsipiaalsest sisust. Nõrku protseduurireegleid normatiivseks nimetada oleks ilmselge liialdus, kuna need ei ole enamat ajutiselt vaigistatud huvide ühisosast. Selline tõlgendus käib risti vastu ka suuremate riikide eneste retoorikale, milles juba riigi definitsiooni aktsepteerimine eeldab suure osa lääneliku valgustusajastu pärandi de facto tunnustamist normatiivselt siduvana: riigil on kodanikud, kodanikel on legitiimsed õigused jne.

Liberalismi moraliseeriva ambitsiooni kärpimine võib maailmarahu seisukohast olla ülioluline, nagu Müllerson väidab. Nagu ta ütleb, on maailm on liiga suur ja erinev selle valitsemiseks ühestainsast keskusest. Õiguse universaalsest normatiivsest sisust loobumine näib aga Müllersonilt pikemas perspektiivis võtvat kõik argumendid tugevama õiguse vastu, v.a tsirkulaarne ja väheveenev „tugevad vajavad alati nõrgemaid“.

Viimase 25 aasta kogemusele rakendatult on Müllersoni analüüs läbitungiv ja halastamatu. XXI sajandi ajalugu, mis algas 2001. aasta 11. septembril, on olnud üks katastroofide jada. Pole kahtlust, et rahvusvaheline terrorism sellisena, nagu me seda tunneme, võlgneb oma algtõuke George W. Bushi otsusele rünnata Iraaki. Oma osa on siin Eestil, kuid Müllersoni haare lubab tal meie välispoliitikast (või selle puudumisest) irooniliste kõrvalepõigetega üle libiseda. Pole kahtlust, et Al Qaida kujutas lääneriikidele pretsedenditut ohtu, kuid ISISe tegi võimalikuks alles Iraagi-afäärile järgnenud regiooni vedeldumisega tekkinud mülgas, kus ei toimi ei piirid ega ühegi valitsuse või režiimi kontroll, ükskõik kui hobbesiaanlik.

Hobbes ja Machiavelli on muide Müllersonile head politseinikud, vastastiimi moodustavad Locke ja Kant, kelle head kavatsused on sillutanud põrguteed.

USA suurim eksimus ja potentsiaalne kuritegu kogu maailma vastu oli suutmatus oma lühikese plaani huve ignoreerida, et kasutada külma sõja lõpul tekkinud unikaalset võimalust maandada tuumakonflikti oht suurriikide vahel. „Järgmise 40 aasta jooksul võib inimkonnal olla enam võimalusi omaenese eksistentsile lõpu tegemiseks kui eelnenud 4000 aasta sees,“ kirjutab Müllerson melanhoolselt. Viimase lause kontekstis on väga aktuaalseks tõusnud Põhja-Korea. Müllersoni raamat (mis koosneb neljast laiendatud esseest) seda hiljutist teemat mõistetavalt süvitsi ei käsitle. Ometi lubab Donald Trumpi ja Kim Jong-uni üha veidram kemplemine mõnevõrra tagantjäreletargana osutada umbmäärasusele Müllersoni maailmanägemises.

Tuumariikide suhted moodustavad teema, millesse, nagu öeldud, Müllerson suhtub õigusteoreetiku kriitilise meelepahaga. Rahvusvahelise õiguse esimene ülesanne on konflikti vältimine. Tuumarelvade tõttu hõljub maailma kohal pidevalt totaalse hävingu oht. Kuid Põhja-Korea tõstatab Müllersonile ebamugavaid küsimusi. Kui paljusus mitmepolaarsuse kujul on väärtus, siis on reaalsus see, et tuumarelvad on pooluse staatuse hankimiseks ja säilitamiseks parim garantii. Müllerson räägib Hiinast ja Venemaast kui tsivilisatsioonilistest riikidest, millele poliitilis-kultuurilis-ajalooline kaal annab loomuõiguse postuleerida alternatiive läänelikule liberaalsele demokraatiale. Põhja-Korea endast sellist alternatiivi ei kujuta, küll aga jääb õhku küsimus: kes, kuidas ja kuhu tõmbab tsivilisatsioonide piirid?

Samuel Huntington on üks lääne autor, kelle realism on ära teeninud Müllersoni heakskiidu, kuid tema „tsivilisatsioonid“ on kaugel sellest, et olla defineeritud riikidena. Ja nii oleme taas tagasi alguses, silmitsi katsega ruudust ringi teha. Kui maailmas on pooluse staatuse garandiks tuumarelv, siis läheb tuumarelv omakorda arvesse kui tsivilisatsiooni suurim saavutus ja tsiviliseerituse kõige materiaalsem tõend.

Ühes pole Müllersoni lugedes kahtlust: Venemaa on tema meelest „tsivilisatsiooniline“ riik koos kõige sellest tulenevaga. Sellega võib nõustuda või mitte, kuid lugejale (kaugeltki mitte ainult eestlasele) annab see palju huvitavat mõtteainet. Venemaa on muuhulgas see koht, kus Müllersoni muljetavaldavalt süvitsi minev ristikäik objektiivsuse kaitseks meedias ja akadeemias riskib karile joosta. Müllerson küsib endalt raamatu lõpu poole, kas ta pole USA suhtes liiga karm olnud.

Küsimus, mida ta ei küsi, on sama mündi teisel poolel: kas ta pole Venemaa suhtes liiga kõikemõistev? USA geopoliitika on läbivalt terava ideoloogiakriitika objekt, Venemaa oma enamasti vabandatud Zugzwang’ina. Siin on võib-olla tegemist inimliku nõrkusega: Müllerson osales Mihhail Gorbatšovi nõunikuna suure ajaloo tegemises, kuid tema külma sõja lõpu aegsete ideaalidega – milles kesksel kohal oli relvastumisele lõpu tegemine ja globaalse rahu püsiv ankurdamine –, pole maailm üleliia hellalt ümber käinud.

Tsivilisatsioonilises kontekstis on raamatus üks kahetsusväärne ja väga suur pimetähn sattunud Saksamaa kohale. Autor tsiteerib ulatuslikult prantsuskeelseid allikaid ning suhtub poolehoiuga Prantsusmaa iseteadlikult euroopalikesse valikutesse. Tähelepanuta jääb aga Saksamaa, Euroopa vaieldamatu võtmeriik, kelle kõrval ka Prantsusmaa saab vaid teist viiulit mängida. Saksamaa suhe Venemaaga on muidugi päevapoliitiliselt äärmiselt tiine teema ja sellisena keeruline analüüsida Müllersoni – heas mõttes – jumala perspektiivist, kuid selle ignoreerimine on raamatu ja selles sisalduva analüüsi suurim nõrkus. Saksamaata ei saa analüüsida Euroopa strateegilisi valikuid. Euroopa on aga see, mis seisab Venemaa ja USA vahel.

Euroopa toob meid Eesti juurde. Eesti mõiste ja koht on Müllersoni tekstis paradoksihõnguline: riik on maailmalaval köömes, eksisteerib mingis võltsteadvuse udus, saamata aru oma olemasolu tingimustest, autor tunneb end siin kui asumisel (tuttav tunne kõigile, kes on naasnud pärast paarikümneaastast eemalolu). Eesti ei esinda kindlasti tsivilisatsiooni. Ometi on teksti kaudu tema kohaolu gravitatsiooniliselt tuntav. Väikeriikide kohta Müllerson palju ei ütle, kuid sellest, mida ütleb, võib välja lugeda, et nende sõltumatus on üks oluline rahvusvahelise õiguse hüve.

Müllersoni distantseeritus Eestist lubab tal väga selgelt näha vastuolu riigi olemasolu ja tuleviku südames: kõik on nõus, et Eesti elulistes huvides on rahvusvaheliste reeglite stabiilne olemasolu ja toimimine. Viimastel aastatel on see huvi märkamatult muteerunud kõik-või-mitte-midagi- panuseks USA-le ja desperaadolikuks vastandumiseks Venemaale. Reeglipärast on selles strateegias üha vähem, ka ilma Donald Trumpita. Müllersoni vaatepunktist on tegemist meie väikese panusega kogu maailmakorra destabiliseerimisse.

Kõik, mis toimub Venemaa piiride ääres, kuulub valdkonda, mis on asetatud väljapoole rahvusvahelise õiguse piire. Müllerson tsiteerib USA varasemat välisministrit Dean Achesoni 1962. aasta Kuuba kriisi ajal: „USA võimule, positsioonile ja prestiižile on esitatud väljakutse teise riigi poolt; [rahvusvaheline] õigus lihtsalt ei tegele selliste lõplike küsimustega – võimuga, mis on lähedal suveräänsuse allikatele“ (lk 113). Müllerson näitab, et Venemaa vaatepunktist kehtib seesama Gruusia, Ukraina ja Balti riikide kohta. Venemaa suveräänsuse allikate lähedus on väga ohtlik koht. Müllersoni pahameel on aga suurema kaliibriga. Rahvusvahelise õiguse teoreetikule on rahvusvahelisest õigusest väljapoole jäävad olukorrad definitsiooni kohaselt negatiivsed, nad nõrgendavad printsiipide ja normide kogumikku, mille eest teoreetikud seisavad.

Eestile Müllerson mingeid soovitusi ei paku. See, mis on ridade vahel, on kohalikule välispoliitilisele konsensusele vastukarva. Autori analüüsis hääbub USA domineerimine maailmas vastupandamatult. Mitmepooluselisus on tõsiasi. Rahvusvahelise õiguse ainus püsiv garantii on jõudude tasakaal – kõik muu on geopoliitilised huvid rüütanud silmakirjalikku juttu universaalsetest õigustest ja vabadustest. Möödaminnes pillab autor huvitava mõttekäigu: ta ütleb, et XIX sajandit mõistetakse valesti, suurriikide kontserdi ajastu oli Euroopas erakordselt rahulik ja riikidevahelist koostööd soosiv (lk 154). Definitsiooni kohaselt oleks selline olukord parim garantii ka väikeriikidele, kes muidu oleksid vältimatult ühe või teise suurvõimu mõju all – nagu Müllerson selgelt arvab, on Eesti vaid etturiks USA huvide teenistuses.

Siin on ka põhjus, miks meie ainus globaalse haardega strateegiline mõtleja on Eestis nii tõrjutud. Müllersoni analüüs, ükskõik kui põhjapanev ja läbitungiv, ükskõik kui stimuleeriv – ja originaalset on ses raamatus igal leheküljel – näib Eesti välispoliitika peajoone kujundajatele jumalateotusena. Kahtlemata oleks Müllerson Soomes presidendi iga-aastaste Kultaranta kärajate aukülalisi. Samalaadsed Eesti üritused on ammu korraldatud presidentide mugavus­tsoonina. Kui Põhja- ja Lääne-Euroopas on võimukandjate ratsionaalseks eelduseks, et nad ei saa kunagi teada kõike ning nõu küsimine on osa mõistlikust enesealalhoiustrateegiast, siis Eestis valitseb julgeolekupoliitika kujundajate ladvikus käsitöönduslik kapriis. Selles pesitsev eliit väärtustab, väheste eranditega, mitte teadmisi, vaid lojaalsust. See, mis ei konformeeru, seda pole olemas. Ennustan, et käesolev raamat jääbki kättesaadavaks vaid inglise keeles.