Muinsuste kaitse või võitlus tuuleveskitega?

Lea Täheväli Stroh, ehitushoolde konsultant

On selge, et kultuuripärand iseseisvalt ajale vastu ei pea. Kultuuripärandit peab hooldama  ja, arvestades praegust tegelikku olukorda, läheb vaja isegi kiirabi. Lisaks muuseumidesse kogutud pärandile on kaitse alla võetud kokku veidi üle 26 000 objekti. Need on üldisest kultuuriloolisest taustast välja valitud (eraldatud) kultuurimälestised, millest pool on kunstimälestised, 12 kaitseala ja ülejäänud ajaloo-, arheoloogia-, arhitektuuri- ja tehnikamälestised. Vaja on tegutseda, kuid jõud ei käi üle. Meeleheitlikult pingutatakse ja püütakse teha  nägu, et kultuuripärandi kaitsmine edeneb, kuid kõik teavad, et kaitsealused objektid lagunevad või neid koheldakse nii, et kultuurilooline väärtus hävib. Rääkimata ülejäänud kultuuripärandist, mida pole veel jõutud või märgatud kaitse alla võtta. Puudused toodi välja hiljutises riigikontrolli auditis. Neid on piisavalt palju, et taibata muinsuskaitsesüsteemi ebaefektiivsust ja tajuda kultuuripärandi hävimise ohtu. Entusiasmile  vaatamata, ei suuda personal tööülesannetega hakkama saada, sest neid lihtsalt ei jätku kõige vajalikuga tegelema ja raha ei jätku kõige vajalikuga tegelemiseks. Mida tuleks teha, et töö edeneks?

Mis on muinsuskaitse ülesanne?

Tihti kasutatakse väljendit „muinsuskaitse huvid”. Kas muinsuskaitsel saavad olla erahuvid, või on selle ülesandeks kaitsta üht ühiskondlikku huvi – kultuuripärandit, mis puudutab meid kõiki ja mis on oluline kogu  ühiskonnale? Kui tihti või kas üldse on seda ühiskondlikku huvi sõnastatud ja selle sisu selgitatud? Muinsuskaitse ülesanne on tegutseda selle nimel, et ahel mineviku, oleviku ja tuleviku vahel ei katkeks, et järjepidevus säiliks. Kuid seda on raske mõista seni, kuni tegutsetakse „muinsuskaitse huvides” ega selgitata ettevõtmiste tegelikke motiive. Väljend „on väärtuslik ja tuleb säilitada” on samuti kõigile tuttav. Mida see tähendab? 

Paljud mälestiseks valitud objektid on registrisse sattunud, ilma et nende väärtust oleks kirjeldatud või põhjendatud. Sellisel juhul on see vaid tühi silt, mis tekitab ainult probleeme. Väärtusi mõistetakse erinevalt. Selleks, et neist ühtmoodi aru saada, tuleb sisus kokku leppida. Kui tegelikku väärtust ei teata, on oht, et väärtus läheb kaitsmise, säilitamise või remondi käigus kaduma. Säilitamise motiiv ei olegi ju ainult millegi väärtuses, vaid selles, missugust  osa mängib mälestis või nähtus järjepidevuse ahelas ja millest me jääme ilma, kui see hävib. Ametlik kultuuripärandi säilitamisega seotud tegevus on rajatud sellele, et üldsus ei tea, millega on tegemist, ega oska kultuuripärandit omal käel hooldada. Samas ei toetata kodanikke, vaid kontrollitakse, selgituste asemel esitatakse nõudmisi ja keeruliseks aetud seadusandlus annab võimalusi eksimuste korral karistada. Tööülesandeid ja otsuseid ei julgeta  delegeerida allapoole, ei anta juhiseid, kuidas ülesandega allpool hakkama saada. Üha enam detailiküsimusi satub keskaparaadi väheste otsustajate kätte, kel pole kõigeks aega ega arusaamist. Tegevus toimub kinniste uste taga ja üldsusega suheldakse ajakirjanike või avalike suhete nõunike kaudu. Tulemuseks on aeglane ja ebaefektiivne asjaajamine, konfliktid ning vastastikune usaldamatus. Kodanikke ja mälestiste omanikke nähakse vaenlastena, keda ei tohi usaldada – neid peabki kontrollima, sundima ja karistama. Nii see paraku on, sest põhimääruse järgi on muinsuskaitseameti eesmärk juhtida muinsuskaitsealast tegevust, teostada riiklikku järelevalvet ja kohaldada riiklikku sundi.       

Muinsuskaitseametnike seadus

Muinsuskaitseseadust lugedes tundub, et see ei olegi kultuuripärandi kaitse seadus, vaid muinsuskaitseametnike seadus, mis annab neile vahendid kodanike sundimiseks ja kontrollimiseks. Sama lugu on ka ehitusseadusega, kus hoonestusele ja elumiljööle esitatavate nõuete asemel on kirjas hoopis bürokraatia rakendamise kord. Alles see oli, kui muinsuskaitseseadust muudeti. Varsti tullakse välja uue ettepanekuga. Tõenäoliselt hakkabki neid tihti tulema, sest seadus on ülemäära detailne ja jäik ning iga muudatus tegevuses tingib ka muudatuse seaduses. Muudetakse seni, kuni süsteem jookseb kinni ja siis tuleb kõigega otsast alustada. Mõistlikum oleks seadusesse kirjutada üldisemad eesmärgid ja suunad ning konkreetne  tegevus reguleerida määrustega. Sellisel juhul oleks lihtsam tegevust korrigeerida ja üldisi eesmärke teiste füüsilist miljööd reguleerivate seadustega siduda. Meeldiv elamus oli üle hulga aja lugeda ENSV seadust ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta. Selles oli kirjeldatud tegevuse eesmärke ja isegi lause „Hoolitsus ajaloo- ja kultuurimälestiste säilimise eest on NSV Liidu kodanike kohus ja kohustus” tundus  asjalik ja omal kohal olevat. Tõenäoliselt pole kellelgi midagi selle vastu, et need sõnad ka Eesti Vabariigi põhiseadusesse sobitatakse, kuid kas sellest praeguse süsteemi juures ka praktilist kasu sünnib, on küsitav.     

Lugupidamatus ja seaduserikkumine

Muinsuskaitsest kirjutatakse tavaliselt mõne skandaaliga seoses ja enamasti jääb õhku ametnike etteheide, et kultuuripärandit ei osata vääriliselt hinnata. Kes peaks kultuuripärandit väärtustama ja kuidas see käib? Tundub, et väärtustamine on see, kui millestki hakatakse  lugu pidama – lihtsalt seepärast, et nii peab. Sunniga ja vägisi seda kindlasti ei saavuta. Väärtustamine on pärandile väärtuse andmine, mida saab teha ainult kultuuripärandit teaduslikult uurides, analüüsides, süstematiseerides ja teadvustades. Mingil määral teevad seda tänuväärset tööd muuseumid, kuid neil on siiski oma kitsam valdkond. Muinsuskaitseamet juhib, valvab ja karistab. Selgub, et ei olegi institutsiooni, kes väärtustamisega tegeleks. Kui  kultuuripärandi väärtus ei ole kindlaks määratud, siis polegi, millest lugu pidada. Kultuuripärandiga seoses kuuleb tihti ka, et eestlane ei ole seaduskuulelik. Kadestatakse rootslasi, kes on lisaks ka veel rikkad. Kõik on suhteline. Kui üks Rootsi hoone kuulutatakse ehitusmälestiseks, siis annab riik omanikule kogu informatsiooni selle ajaloo ja väärtuste kohta ning konkreetsed metoodilised juhendid väärtuste hooldamiseks.

Kaitse-eeskiri koostatakse koos omanikuga ja talle ei panda suuremaid kohustusi kui see, mis on hädavajalik kultuuriväärtuse säilimiseks. Kui kulutused on suuremad, siis need kompenseeritakse. Väärtusi hoitakse, sest nende tähendust mõistetakse. Pealegi on see oma varandus, mida on mõistlik õigesti hooldada. Hooletu suhtumise ja oskamatu töö jaoks riigil raha ei ole. Meil on palju mälestise omanikke, kellele pole teatatudki, et hoone on kaitse alla võetud.  Tavalisem on, et omanikud ei tea, milles väärtus seisneb ja kuidas seda säilitada. Sellisel juhul on raske ka seadust täita. Keegi ei taha oma varandust meelega rikkuda. Lagunenud hooneid püütakse korrastada parimal viisil. Ometi on paaril viimasel aastakümnel tehtud massiliselt vigu, mis vaesustavad kultuurimiljööd ja põhjustavad ka suuri kulutusi nõudvaid ehitustehnilisi probleeme. Riik ei ole pidanud vajalikuks majaomanikke nõustada ja suunata,  vaid jätnud selle turumajanduse mängumaaks.     

Mälestise omaniku kohustused

Seaduse järgi vastutab omanik mälestise säilimise eest ja on kohustatud seda hooldama. Nõus, kuid ainult siis, kui ta teab, mis on väärtuslik ja kuidas seda peab hooldama. Mida hooldamine tähendab, pole seaduses seletatud. Siiski ei tohi omanik ise midagi teha, sest igasugune tegevus nõuab tegevusluba, mille saamiseks peab olema vastav eriharidus ja töökogemus.  Mälestise omanikel seda tavaliselt ei ole. Järelikult tuleb kõik tööd osta. Alustada tuleb muinsuskaitse eritingimustest, mis peavad sisaldama mälestise ajaloolist ülevaadet, kirjeldust, dateeringuid, tehnilise seisukorra hinnangut, väärtushinnanguid mälestise osadele, konstruktsioonidele ja detailidele. Kooskõlastatud eritingimuste põhjal saab tellida remondi- ja hooldustööde projekte, mis tuleb samuti kooskõlastada.  Seega on mälestise omanik saanud varjatud kujul veel ühe kohustuse: hankida ja maksta kinni informatsioon, mille peaks riik talle mälestise kaitsekohustuse teatise kaudu tasuta andma. Nende dokumentide koostamine ja kätteandmine on ülemäära kaua veninud. Üks põhjusi on muinsuskaitseametnike suur töökoormus ja teiseks ebakompetentsus. Mälestiste hooldamine nõuab väga mitme eriala teadmisi. Peamiselt ajaloolase haridusega ametnikud ei tunne ehitustehnilisi probleeme ega ole pädevad hooldustööde programme koostama. Seepärast nõutaksegi eritingimusi ja projekte, sest teiste arvamusi ja ettepanekuid on kergem hinnata. Kollektiivne otsustamine venitab asjaajamist ja ei garanteeri veel kvaliteeti. Tegelikult on veel üks kohustus – järelevalve: igasuguseid ehitustöid võib mälestisel teha ainult erialaspetsialisti muinsuskaitselise  järelevalve all. Ka see töö tuleb omanikul kinni maksta, ehkki muinsuskaitseameti üks põhiülesannetest on just riiklik järelevalve.       

Teadmiste defitsiit

Meil on palju vanu maju, mille on ehitanud inimesed, kes ei osanud lugeda ega kirjutada. Kas pole kummaline, et tänase harituse juures ei usaldata omanikke neid isegi hooldama? Tõsi, peremees ollakse taas lühikest aega ja kogemused puuduvad, kuid keegi pole nii rumal, et ei võiks õppida. Kaua hooldamata olnud majade remontimine nõuab palju aega ja raha. Tuleb  ka kiirustada, sest kahjustuste süvenemisel läheb töö iga päevaga kallimaks. Mälestiste puhul peaks aega ja raha eriti hindama, kuid riik on peale sundinud venitamise ja kulutamise taktika. Tegevuslubade nõue teeb töö mõistagi mitu korda kallimaks. Mälestise omanikud teavad, kui raske on leida head projekteerijat või ehitajat. Nad teavad ka, mis tunne on, kui kõigi kooskõlastustega projekt osutub ikkagi kõlbmatuks  või kui tegevuslubadega ehitajad töö ära narrivad. Tegevusluba ei tee veel meistriks. Nad teavad sedagi, et kui seadusega pandud kohustusi ei täida, siis võidakse karistada. Renoveerimis- ja restaureerimisalaste teadmiste ja kogemuste puudumine on üldine. Seda kogevad ka projekteerijad ja ehitajad. Nõukogudeaegsed meetodid ei sobi enam tänapäeva, aga uute hankimine polegi nii kerge. Ettevõtetel kulub enesetäienduseks palju aega  ja raha. Enamasti saadakse niisama hakkama, sest konkurents puudub ja kvaliteedinõudedki pole kuigi kõrged. Teadmistest ja oskustest sõltub aga kultuuripärandi säilimine. Parimal juhul on tegemist niigi napi raha raiskamisega, halvimal juhul mälestise rikkumisega.   

Oletatav vana

Meie kultuuripärand on aegade jooksul üsna kõvasti räsida saanud. Võib isegi öelda, et järjepidevus on katkenud. Suur osa hävis sõjas ja Nõukogude okupatsiooni ajal. Ehkki nõukogude  ajal loodu on ka osa meie saatusest ja pärandist, oleme selle mõtlematult minema pildunud. Asemele on tulnud globaalne ja isikupäratu rosolje. Iseseisvuse taastanud Eestis ei tekkinud muinsuskaitse tühjale kohale. Nõukogude ajal tegelesid kultuuripärandiga riiklikud institutsioonid, mille materjalid ja kogemused võeti üle, kuid tegevus ise läks eraettevõtjate kätte. Sellega seoses jäi kultuuripärandi sisuline  uurimine ja süstematiseerimine tagaplaanile. Praegu tellib muinsuskaitseamet mitmed temaatilisi valdkonnauuringuid, kuid need ei kata kaugeltki kõiki uurimist vajavaid teemasid. Lagunenud hoonete puhul on ulatuslikum remont möödapääsmatu, tihti taastatakse sellega seoses ka varasem seisukord. Rekonstruktsioon iseenesest on ajaloo muutmine, kuid ajaloolist tausta- ja detailiinfot tundmata võivad mälestised saada konstruktsioonid ja detailid, mida neil pole kunagi olnud või mis ei vasta piirkonna traditsioonidele. Kellegi oletused ja väljamõeldised teevad kultuuriväärtusest aga võltsingu.       

Eesmärk ja suhtumine

Pole kahtlust, et kultuuripärandi hoidmise ja kaitsmisega seotud tegevusele tuleb leida uus suund. Muinsuskaitse ümarlaud on pööramisega juba alustanud. Samuti on kultuuriministeerium algatanud tegevuse põhjaliku analüüsi, mille põhjal peaks valmima pikaajaline arengukava. Valdkonnas on palju probleeme, nende kokkusobitamine ja süsteemiks seadmine on väga keeruline. Alustada tuleb üsna kaugelt – ideoloogiast. See eeldab, et väärtustamise, säilitamise, hooldamise ja kasutamise põhimõtteid arutatakse ka üldsusega. Uue tegevussuuna määramisel on oluline,  et kõigepealt leitaks vastused sisulistele küsimustele, mida ja milleks säilitada, ning seejärel meetodid tegevuse korraldamiseks. Kultuuripärand puutub meisse kõigisse ja seepärast ei saa sellega tegelda ainult kitsas ametkond või kohustada seda säilitama vaid väheseid kodanikke. Kultuuripärandi kaitsmine ja hooldamine on rahvuslik ülesanne – vastutus lasub kõigil. Kuid see on võimalik ainult siis, kui eesmärgid on kõigile ühtemoodi  arusaadavad ning valitseb vastastikune usaldus. Võtmesõnadeks olgu „selgitamine” ja „nõustamine”. Kodanikud ja mälestiste omanikud ei ohusta kultuuripärandit, vaid on peamine jõud selle hooldamisel, eriti majanduskriisi ajal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming