Muinsuskaitse pimesool

Andri Ksenofontov

Keskaegse veemajanduse imetegu, Jaani seegi maa-alune lampkast ja kollektor, kaevati välja 2001. aastal. Arheoloogid tegid ettepaneku seda Rävala puiestee pikenduse garaažis eksponeerida, ent mõte laideti riigikogus maha, sest käimla näitamine külalistele teeb Eestile häbi. Jaak Mäll See lugu algab ühe mõisa käsimeiereist, mille piimaühistu automatiseeris, kolhoos sõitis seinast sisse hiiglasliku piimatsisterniga, taasiseseisvunud vabariik vabastas väärale põhimõttele rajatud majanduspraktikast ning lasi poolteistkümmend aastat tühjalt seista ja laguneda. Vaatamata kõigile katsumustele, on meierei jõudnud tänasesse päeva üsna rahuldavas seisukorras. Hoonet uurinud arhitekt tegi omanikule ettepaneku mõisaaegne kuivkäimla algses kohas alles jätta ning vesiklosett hoone sisse ehitada. Muinsuskaitseinspektor kergitas üllatunult kulmu ja soovitas jätta ajast ja arust käimla kus seda ja teist ning moodsa eluga kaasa minna. Oh sind ja sinu kuivkäimlaid, tuletas ametnik meelde kümne aasta vanust seika, kui arhitekt oli pidanud väärtuslikuks Aegviidu raudteejaama perroonipellarit. Paar päeva hiljem, täiesti juhuslikult, sai sama arhitekt ühe vanema põlvkonna kunstiajaloolase käest sõbralikult tögada teise sarnase kümne aasta taguse seiga eest. Nimelt oli arhitekt üritanud kaitsta ka Hiiul Vääna tänaval asuva I maailmasõja aegse raudteejaama kuivkäimlat kui jaamaterviku osa.

Samal ajal kui progressivalvsad muinsuskaitsjad vanadel plaanidel kuivkäimlaid maha kriipsutavad, ehitatakse mujale uusi juurde. Õigesti ehitatud ja kasutatud kuivkäimla oli puhas ja haisuvaba juba sada aastat tagasi, rääkimata tänapäevast. Kes asja vastu huvi tunneb, võib guugeldada Internetis selliseid sõnu nagu „Biolan” ja „Separett”. Viimane toode tuli Eestisse hiljaaegu ning selle suvega on neid müüdud juba 30 ringis. Kuivkäimlaid on ikka veel vaja, sest iga maja ei ole ühendatud kanalisatsioonivõrguga ning virtsareservuaaride paigutamist maa alla Euroopas enam ei lubata. Ja pealegi, kuidas seletada roosipõõsale või õunapuule, et seoses vanamoodsate kuivkäimlate mahakandmisega nad enam sõnnikut ei saa? Hoone on hoone. Keda tülgastab mõte hooviputkas asjal käia, võib seal ka reha ja luuda hoida.

Progressilembus ei ole patt. Probleem on hierarhilises mõtlemises. Kreatsionist põlgab hierarhia madalamaid astmeid, arvates, et looja nad alavääristas sinna paigutamisega igaveseks. Darvinist põlgab hierarhia madalamaid astmeid kui algelisi igandeid. Üks sellise põlguse avaldusi on XX sajandi alguses Eestis õitsenud pimesooleturism. Teadlased ei osanud pimesoolt teisiti seletada kui inimese arengu ahvietapist pärit kasutut atavismi, mis põletiku korral isegi kahjulikuks osutub. Auasjaks sai eemaldada see pärdikujääk ehk ennast pimesoolelõikusega õilistada. Ühest küljest olid õilsuslõikused ainult rikastele taskukohased. Teisest küljest oskas rikas inimene ka õilsuse pealt kokku hoida ning reisis mujalt Euroopast Baltikumi, kus väike käärinaks ja paar nõelapistet olid niivõrd odavad, et sõidukuludki said korvatud.

Sellest rääkis Adam Siegeli aedniku poeg Heino Tihkan. Baltisakslane Adam Siegel oli veevarustuse ja kanalisatsiooni firma Eesti Aktsia Seltsi C. Siegeli omanik. Seda nime võib siiamaani kanalisatsioonikaevude malmluukidelt lugeda. Kodus valitses range segregatsioon: see oli suur rikkumine, kui väike Heino õues härrasrahva poolele eksis. Siegelitele tuli külla sugulane, pimesooleturist Saksamaalt. Ent operatsioonil läks midagi viltu ning noor naine suri tüsistuse tõttu. Selline sündmus vapustas Siegelite peret. Nad hakkasid nägema, et looja ei eelista siin ilmas kedagi. Enam ei käitunud Adam Siegel alamrahvaga nii kõrgilt.

Järgmine lugu on vesiklosetist. See oli Jaani seegi rajatis XIII sajandist, mille maa-alune lampkast oli kahe silindervõlviga kaanetatud risttahukas välimõõtudega 6×7 meetrit ja kõrgusega 3 meetrit. Puhas vesi suunati pidalitõbiste sauna otse Härjapea jõest, kasutatud vee kandsid mungad lampkasti. Lampkasti ülemisest servast suunati selge vesi paekivikanalite kaudu allavoolu jõkke, põhja vajunud paks õngitseti välja selleks ehitatud šahti kaudu. Keskaegse veemajanduse imetegu kaevati välja 2001. aastal. Arheoloogid tegid ettepaneku seda Rävala puiestee pikenduse garaažis eksponeerida, ent mõte laideti riigikogus maha, sest käimla näitamine külalistele teeb Eestile häbi. „Häbiasi” lammutati, selle olemasolust vaikib Jaani seegi muuseumi praegune väljapanek. Parkimisruumi saadi paarile autole juurde.

Asi ei olegi valikus kuiv- ja vesikloseti vahel, asi on ärisurves. Kas nüüd võtavad kunstiteadlased veel kord punased pliiatsid kätte ja hakkavad vanadel plaanidel vesiklosette maha kriipsutama? Püha lihtsameelsus! Kui annad kuradile sõrme, võtab terve käe. Hoones Pikk t 29 lõhkus arendaja katuse, kiskus eest aknad, lasi vahelaed ära mädaneda ning kokku kukkuda. See ei ole enam pimesooleoperatsioon. Välja kisti majalt sisikond, sekka mõned kondid. Lõhkuja oli rentnik, linn omanik. Seega ei ole asi ainult äris, vaid ka poliitikas. 

 

Vabadussõja monument lüüakse medali kujul sellise patriootliku hooga Tallinnale rindu, et Ingeri bastioni vallirinnatise ettejäänud tugimüür minema pühitakse. Rünnakut juhib kaitseminister. Vabaduse väljakul avati muldkindluse paemüürid. Vaevalt et neile muuseum ümber ehitatakse. Heal juhul maetakse uuesti liiva alla. Ent seda maa-alust maad noolivad parklate ja kaubakeskuste ehitajad. Arendajad räägivad, et otsivad mõistlikke lahendusi, mille all mõtlevad kasulikke. Arendajad soovivad pidada läbirääkimisi kultuuriametnikega, esinedes progressi avangardina, helgema tuleviku teejuhtidena. Kultuuriametnikud tahavad samuti midagi helgema tuleviku nimel ära teha ja „palju hullemaid stsenaariume” ära hoida. Nad üritavad kultuuripärandi oma arust iganenud või igavaid osi maha kaubelda ja tõelisi väärtusi endale hoida.

Kui kaugele selle kauplemisega jõutud on? Aleksandri gümnaasiumist Viru väljakul jäeti alles ainult välisseinte valik. Operatsiooni- ehk lammutusjärgses nõrkuses varises sellest jupp. Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal Aia ja Vana-Viru tänava nurgal jäi üks seinake tervet hoonegruppi esindama. Sellised fassaadijupid muutuvad uue arenduse anakronismideks, mõttetuteks seinteks, mis varjavad vaadet uuele majale ja võtavad ära parkimisruumi. Saksa tütarlaste gümnaasium Kentmanni tänaval lammutati täielikult. Kui pulgad läksid, mingu terve trumm. Mis siis Eesti kultuurist veel alles jääb, kas ametnikud? Vahel ei tea, mida arvata: kas kultuuri suurtel ninadel ei jätku mõistust või südametunnistust? Mingu ka vastavad organid, aju ja süda, järele ussjätkele. Ent midagi peab siiski olema, et esindada ja juhtida Eesti kultuuri. Pühaks ja puutumatuks jääb hierarhiate tipu sümbol, evolutsiooni pimesoolekauge siht, mida Gogol oma jutustuses ette aimas: ametniku nina.

 

P.S. Vastavalt teaduse viimastele andmetele täidab pimesool organismis oma ülesannet. Pimesoolepõlgust ei põhjustanud inimese puudulik areng, vaid teadlaste puudulikud teadmised.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming