Muinasjutuline psühhoanalüüs

Jaanus Adamson

Psühhoanalüüs näib niisiis tõepoolest eeldavat uskumist omalaadsesse muinasjuttu ja psühhoanalüüsi teraapiline eesmärk näib tõepoolest kattuvat muinasjuttude omaga.

Jaanus Adamson

Tiit Hennoste on kunagi tunnistanud: “kui ma olen kasutanud mõnda psühhoanalüüsi-mõjulist autorit, näiteks Homi Bhabhat, siis olen püüdnud sealt psühho maha kraapida”.1 Miks on psühho(analüüs) paljudele niivõrd vastuvõetamatu? Ja kas psühho mahakraapimine oleks võimalik ka autori puhul, kes oma raamatu alguses tänab kõigepealt lapsi ja kohe seejärel – enne ema (!) ja sõprade tänamist – psühhoanalüüsi, mis olevat võimaldanud tal mõista muinasjuttude „sügavamat tähendust” (lk 7)?

Bruno Bettelheimi „Muinasjuttude võlujõus” leidub tõepoolest hulk psühhoanalüüsi-mõjulisi mõttekäike. Katsun neist mõned olulisemad siin valikuliselt ka üles rivistada, valides juhtmõtteks Theodor Adorno kindlasti kõige tuntuma väite psühhoanalüüsi kohta: „Psühhoanalüüsis pole miski õige peale tema liialduste” („An der Psychoanalyse ist nichts wahr als ihre Übertreibungen”)2. Rohkele tsiteeritavusele vaatamata on selle aformismi puhul jäänud minu jaoks õhku hulk vastamata küsimusi: kui Freudil oli õigus vaid siis, kui ta liialdas, siis täpsemalt millal ja miks ta ikkagi liialdas jne? Ja kuigi Bettelheim ei tutvusta psühhoanalüüsi sugugi mitte selle teoreetiliselt kõige viljakamates liialdustes, turgatas just teda lugedes pähe üks võimalik viis – mis sest, et ilmselt üks kõige igavam viis –  selle aforismi mõtestamiseks. Tabasin nimelt ära, et rõhk tuleks nihutada psühhoanalüüsilt selle uurimisobjektile: psühhoanalüüsil on liialdades õigus sedavõrd, kuivõrd tema uurimisobjekt – ehk see, mis meie hingeelus teadvustamatult aset leiab – on ise äärmuslikult liialduslik, põhineb liialdustel.

Teadvustamatuse (ehk „alateadvuse”) puhul on nimelt tegu kõige-kõige-kuningriigiga, kus kõik hingelised seisundid (hirmud, lootused, kiindumused, vihkamised jne) kipuvad esinema irratsionaalselt äärmuslikes mõõtmetes. Võiks öelda, et oma teadvustamatuses oleme me kõik ekstremistid. Muinasjutud ongi aga just seesuguse – infantiilselt labiilse ja liialdusliku – tundemaailma peegeldus. Näiteks on muinasjuttudes “ema häid omadusi liialdatud niisama palju kui nõia halbu omadusi. Just nii kogeb väike laps maailma: kas täiesti taevalikuna või põrguna. (…) Kuna laps ei suuda mõista olukordade intensiivsuse ja määra keskmisi tasemeid, on kõik asjad tema jaoks kas täiesti valged või mustad. Inimene on kas täis julgust või täis hirmu, kõige õnnelikum või õnnetum, kõige ilusam või inetum, kõige targem või kõige rumalam, ta kas armastab või vihkab – midagi vahepealset laps ei tunnista” (lk 51, 54).

Mõõdukus ja „kuldse kesktee” otsimine iseloomustavad niisiis pigem küpsemat teadvust, mitte aga laste ja neurootikute hingeelu (viimastes elab ohjeldamatult liialdav laps edasi palju häälekamalt ja nõudlikumalt, s.t palju isekamalt kui nii-öelda normaalsetes täiskasvanutes). „Mõõdupidamist, loobumist, tagasitõmbumist õpib laps ainult kasvatuskultuuri kaudu. Teadupärast kalduvad ka neurootikud mõõdutunde kadumisele ja liialdustele,” on Freud kirjutanud.3

Sama nippi – tähendusnihet – kasutades saaksime Adorno vormeli põhjal tuletada veel aforisme psühhoanalüüsi kohta, näiteks: psühhoanalüüsis pole miski õige peale tema vasturääkivuste, s.t oma teadvustamata hingeelus ei andu me mitte ainult äärmuslikele liialdustele, vaid ka vastuoludele. Kui Freud rääkis sellest unenägude põhjal („Ülimalt vastuoluline on unenäo käitumine vastanduste ja vasturääkivuste suhtes. Nendest lihtsalt ei hoolita” 4), siis Bettelheim teeb seda muinasjuttudest kõneldes: „Muinasjutud räägivad meie teadvuse ja alateadvusega ja seetõttu ei ole vaja vältida vasturääkivusi, kuna need eksisteerivad kergesti meie alateadvuses” (lk 118). Eriti raamatu teises, tuntud muinasjuttude üksikasjalikele analüüsidele pühendatud osas juhib Bettelheim tähelepanu vasturääkivustele, mida ise lugedes tähelegi ei pane või mille puhul ei eeldagi, et neile tuleks läheneda ratsionaalse loogika seisukohalt. Kes on endalt näiteks küsinud, miks hunt Punamütsikest KOHE ära ei söönud, kui ta talt vanaema asukoha teada sai? Täpsemat psühhoanalüütilist selgitust lugege ise, vihjena ütlen, et sel juhul oleks pidanud ära jääma ka äärmiselt lummav hundi ja Punamütsikese „voodistseen”. Laste või, täpsemalt, meie kõigi teadvustamata fantaasiate seisukohalt on muinasjuttudes esinevad vastuolud niisiis virgutavad, „loogilised” ja põhjendatud.

Ja veel üks Adornot matkiv aforism: psühhoanalüüsis pole miski õige peale tema vägivaldsuste. Üks süütuilmeline kunstiüliõpilane küsis mult kunagi loengus midagi sellist, et miks psühhoanalüüsis räägitakse ainult hirmsatest (sadistlikest, traumaatilistest jne) asjadest. Ei mäletagi, kuidas ma ennast välja keerutasin (ilmselt  selgitasin, et teadvustamatuse ilmingud, millega tegeleb psühhoanalüüs, ongi peaasjalikult jõustatud HIRMSATE asjade tõrjumise tõttu), kuid nüüd mõtlen, et tulnuks talt lihtsalt küsida: „Oled sa kunagi lugenud mõnda muinasjuttu?”

Asi, millest ehedate muinasjuttude puhul päris kindlasti mööda ei saa, on vägivaldsus: muinasjututegelasi hüljatakse, vigastatakse, aetakse ahju, süüakse ära jne. „Kui võtta neid jutte tegelikkuse kirjeldusena,” kirjutab Bettelheim, “siis on need jutud igas mõttes metsikud – julmad, sadistlikud ja mida kõike veel, kuid psühholoogiliste juhtumite või probleemide sümbolitena on need jutud üsna tõepärased” (lk 107). Bettelheim selgitab ning põhjendab ka laste vajadust seesuguse vägivalla järele, nende ÕIGUST sellele – julmust, sadismi ja muid metsikusi ei tohiks muinasjuttudest kunagi maha kraapida. Miks? Eeskätt seetõttu, et lapsed ei hakkaks end tundma ainsate (moraalsete) värdjatena maamunal.

„Domineeriv kultuur soovib teeselda, eriti siis, kui on tegemist lastega, et inimesel puudub tumedam pool” (lk 11), ilus ja helesinine (laste)kirjandus katsub sisendada usku „inimese loomupärasesse headusse”, kuid lapsed teavad oma sisimas, et nad ei ole (alati) head ja nad ei tahagi (alati) head olla, ning kui selline sisetunne on vastuolus sellega, mida „humanistlik” tädidekultuur neile sisendab, võivad nad hakata end pidama ainulaadseteks koletisteks, haruldasteks ebarditeks. Lühidalt, lapsed ON hävituslikud, isekad, sadistlikud, ülekohtused – eriti oma teadvustamata fantaasiates – ja selline tõde nende endi ja inimese kui sellise loomuse kohta peaks nendeni jõudma neile vastuvõetaval (muinasjutulisel) viisil: „Keelates juurdepääsu lugudele, mis endastmõistetavalt räägivad lapsele, et ka teistel on samasugused fantaasiad, jäetakse laps uskuma, et tema on ainuke, kes kujutab ette niisuguseid asju. See teeb tema fantaasiad tõesti õudseks” (lk 85). 

Muinasjutud niisiis näitavad meile, et „me oleme osa inimkonnast” ja leevendavad meie hirmu, et „destruktiivsete mõtete omamine on tõuganud meid välja vastuvõetavatest piiridest” (lk 85). Nii üllatav kui see ka tunduda võib, aga laste normaalsele arengule ja lõimumisele ühiskonda ei aita järelikult kaasa mitte ainult ilusad, kõrgemaid väärtusi ja ideaale esitavad lood, vaid ka lood täis julmusi, metsikusi ja vägivalda – viimaste puudumisel võivad lapsed end oma isiklike kummituste koopasse jäädavalt sisse müürida. Ja nii ei tundugi väga pöörane väita, et omal moel on psühhoanalüüs tõepoolest (sümboolse) kurjuse, vägivalla poolel: ta selgitab, põhjendab või koguni soovitab seda.

Järgmine oluline Bettelheimi tõdemus puudutab muinasjuttude mõistmisviisi. Kui laps õpib muinasjuttude najal toime tulema oma hingeelu teadvustamata (tumedama) osaga, siis mitte „tänu oma alateadvuse loomuse ja sisu ratsionaalsele mõistmisele, vaid tänu muinasjutu elementide üle mõtisklemisele, nende ümberkorraldamisele, nende üle fantaseerimise sellistele viisidele, et see vaigistaks alateadvusest tulenevaid pingeid” (lk 11). Muinasjuttude jutustamisel ei tohiks seega olla ratsionaalseid või didaktilisi eesmärke, kuna nii võib muinasjutt muutuda „mingiks hoiatavaks looks, valmiks või mõneks muuks didaktiliseks kogemuseks, mis parimal juhul räägib lapse teadvusega. Samal ajal on aga muinasjuttude suurim teene jõuda otsekohe lapse alateadvuseni” (lk 106).

Kuna muinasjuttude teraapiline efekt põhineb teadvustamatusel, teadvustamatuks jäämisel, ei tasu last pärast lugemist kohe pinnima hakata ja talle „ei tohi kunagi „selgitada” muinasjuttude tähendust” (lk 106): „Kui me selgitame lapsele, miks mõni muinasjutt on nii haarav, rikume ennekõike selle loo võlu, mis üsna suurel määral sõltub sellest, et laps ei teagi täpselt, miks see jutt talle meeldib” (lk 19). Asi pole mitte ainult lummuse, võlujõu kaotsiminekus, vaid ka teadvustamise vastumeelsuses, täpsemalt, selle ränkuses, talumatuses: „Lapselt, kellele antakse teada, mida muinasjututegelased talle tegelikult tähendavad, võetakse ära ääretult vajalik väljund ja ta tunneb end hävitatuna, kuna ta peab nüüd mõistma soove, muresid ja kättemaksu, mis teda laastavad” (lk 43).

Kuid kas täiskasvanute puhul – vähemalt enamiku puhul neist – on see põhimõtteliselt teisiti? Psühhoanalüüs on nii teooria, tõlgendusviisi kui ka teraapiana äratanud sedavõrd suurt vastumeelsust, et eituste kuhjumistes on hakatud nägema koguni psühhoanalüüsi eeldust ja tema õigsuse tõendit. Josh Coheni sõnul näiteks ei tohikski Freudi lugemine päädida temaga nõustumises, sest „kui keegi loeb Freudi ilma talle vastandumata, ei olegi ta teda õieti (really) lugenud”.5 Siit saaks tuletada niisiis veel ühe – ja sugugi mitte üllatava – aforismi psühhoanalüüsi kohta: psühhoanalüüsis pole miski õige peale selle, mis äratab vastumeelsust.

Selliste aforismide sõnastamisel olen liikunud justkui harjumuslikule vastupidises suunas, ma ei ole mitte psühhoanalüüsi abil selgitanud muinasjutte, vaid, vastupidi, muinasjuttude abil selgitanud psühhoanalüüsi. Bettelheimi käekõrval saaksime astuda siit sammukese edasi ning rääkida mitte ainult muinasjuttude psühhoanalüütilisusest (mis psühhoanalüütikust autori puhul poleks ju sugugi üllatav), vaid ka psühhoanalüüsi enda muinasjutulisusest. Kui jutuks tulevad eesmärgid, funktsioonid, kipuvad mõlemad kaks – psühhoanalüüs ja muinasjutud – koguni segi minema.

Mis näiteks juhtuks, kui järgnevas väites asendada sõna „muinasjutt” sõnaga „psühhoanalüüs”? „Muinasjutt on tulevikule orienteeritud ja juhib last – nii alateadlikult kui teadlikult – vabanema tema infantiilsest sõltuvusest ja saavutama rahuldavat iseseisvat eksistentsi” (lk 14). Ei juhtuks midagi hullu – väide mõjuks lihtsalt veelgi veenvamalt. Ja vastupidise asendamise korral („Muinasjutud loodi selleks, et… Muinasjuttude retsept on, et….”) sobiks järgnev väide pigem muinasjuttude iseloomustamiseks: „Psühhoanalüüs loodi selleks, et võimaldada inimesel tunnistada elu problemaatilist olemust (…). Freudi retsept on, et ainult julgelt võideldes sellega, mis näib vastuolulisena, suudab inimene oma eksistentsist välja pigistada elumõtte” (lk 12). „Vastus, mida annab muinasjutt, on samasugune, mida pakub psühhoanalüüs,” (lk 64) ütleb Bettelheim otse välja.

Nii jääb vägisi tunne, et psühhoanalüüsi nii-öelda muinasjutulisus mitte ei diskrediteeri Bettelheimi silmis psühhoanalüüsi, vaid pigem lisab talle usaldusväärsust – psühhoanalüüsi küsitavaks muutmine oleks sama, mis kahtlemine muinasjuttude kasulikkuses.

Pilt psühhoanalüütikust kui kikkhabemega muinasjutuvestjast kerkib eriti selgelt silme ette aga siis, kui jutt läheb Freudi toopilisele psüühemudelile: psüühe jaotamisele Miskiks, Minaks ja Üliminaks (tõlkija on arusaamatul kombel säilitanud ingliskeelses psühhoanalüütilises kirjanduses levinud ladinakeelsed vasted: id, ego, superego). Muinasjuttudes on lapse sisemaailma aspektid ja vastandlikud emotsioonid projitseeritud erinevatele tegelaskujudele, tänu millele „hakkavad need tunded leidma eraldiseisvaid kohti selle asemel, et olla üks suur sasipundar”. Freud on teinud Bettelheimi sõnul sedasama: „Erinevate nimede andmine sisemistele protsessidele – id, ego, superego – tegi neist iseseisvad isikud, millest igaühel on omad kalduvused” (lk 55). Ja kuivõrd „need abstraktsioonid ei ole sugugi erinevad muinasjutus esinevast personifitseerimisest,” siis ei erine ka Freudi „teaduslikud võrdlused (…) palju muinasjutuallegooriatest” (lk 55).

Psühhoanalüüs näib niisiis tõepoolest eeldavat uskumist omalaadsesse muinasjuttu (näiteks muinasjuttu teadvustamatuse rollist hingeelus) ja psühhoanalüüsi teraapiline eesmärk näib tõepoolest kattuvat muinasjuttude omaga (juba iidses india meditsiinis raviti vaimselt häiritud inimesi muinasjuttude abil), kuid on üks, võiks öelda, et fundamentaalne lahknevus. Kui hirmus muinasjuttude sisu ka ei oleks, lõpevad need alati hästi, optimistlikult, pakuvad alati last rahuldava – see tähendab tema vaenlaste suhtes äärmiselt julma – lõpplahenduse: „Laps kogeb lõplikku edu tähtsusetuna, kui tema sügavad alateadlikud mured ei ole leidnud lahendust. Muinasjutus sümboliseerib seda kurjategija hävitamine. (…) Mida julmemalt nende kurjategijatega ümber käiakse, seda kindlamalt laps end tunneb” (lk 98). Psühhoanalüüsi on aga alati kirjeldatud põhiliselt pessimistliku õpetusena – ja kas paljude pessimistlikkus psühhoanalüüsi suhtes ei tulenegi osaliselt psühhoanalüüsi enda pessimistlikkusest, sellest, et see ei sobi põhimõtteliselt kokku mitte ühegi tröösti, lunastust või paremat tulevikku tõotava ühiskonnateooria, filosoofia või religiooniga (jätkem siin kõrvale Herbert Marcuse ja teised, kes Freudi Marxiga ristasid)? Ei mingit happy end’i või nagu Henk de Berg on öelnud, “ei ühtki väljavaadet igavesele õnnele sealpoolsuses, ei ühtki nietzschelikku visiooni uuest inimesest, ei ühtki utoopiat paremast ühiskonnast”6.

Psühhoanalüütilise pessimismi juurteni siin tungida ei jõua, kuid kerigem muinasjutuliini veidi edasi ja esitagem mõned tervemõistuslikud küsimused lapse tuleviku kohta. Eeldagem, et muinasjutte lugedes eksternaliseerib laps tõepoolest oma hingelisi konflikte ja pingeid, projitseerib neid välistele (fiktsionaalsetele) sündmustele, kuna ta peab „distantseeruma oma alateadvuse sisust ja vaatlema seda kui midagi temale välist, et saavutada selle üle mingitki ülemvõimu” (lk 42). Kuid kas selline projitseerimise teel saavutatud sisemine kindlustunne saaks edukalt jätkuda ka reaalses elumaailmas? Ja veel. Võib küll tõsi olla, et muinasjuttude efektiivsuse nimel „ei tohiks laps teada saada oma alateadlikest pingetest, millele ta reageerib muinasjutulike lahenduste leidmisega” (lk 44), kuid kas sisepingete teadvustamata jätmine ja muinasjutuliste lahenduste otsimine – kui teraapiliselt see lapsepõlves ka ei mõjuks – on soovitatav ka hilisemas elus?

Freudi arvates mitte,  ta on nietzschelikult – nietzschelikumalt kui ta ise iial söandas tunnistada – kirjutanud: „Ma tõesti usun, et suur osa mütoloogilisest maailmakäsitlusest, mis ulatub moodsaimatesse religioonidesse, pole midagi muud kui välismaailmale projitseeritud psühholoogia. Teadvustamatuse psüühiliste faktorite ja suhete hämar tunnetamine (nii-öelda endopsüühiline taju) peegeldub – raske on seda teisiti nimetada, appi tuleb võtta analoogia paranoiaga – üleloomuliku reaalsuse konstrueerimises, mille teadus peab omakorda muutma teadvustamatuse psühholoogiaks. Võib-olla julgetakse niiviisi, muutes metafüüsika metapsühholoogiaks, vabastada end paradiisi ja pattulangemise, jumala, hea ja kurja, surematuse ja muudest müütidest”. 7

Bettelheim selliseid hüppeid Freudi juurde oma raamatus ei soorita, üleüldse puuduvad sealt mis tahes põhjalikumad psühhoanalüütilised selgitused, teoreetilised ekskursid jms – märk sellest, et teose ilmumisaastal (1979) pidid freudismi alustõed juba piisavalt tuttavad olema ka raamatu eeldatavale põhisihtgrupile, ei, mitte lastepsühholoogidele, vaid AMEERIKA KODUPERENAISTELE. Ja kuna tõlke toimetaja on lisanud tublisti joonealuseid selgitusi, peaks Bettelheimi teos olema hõlpsasti loetav ka meie pereemadele. Soovi korral saaks sealt mõnesid psühhoanalüütilisi mõisteid – näiteks „Oidipuse kompleksi” – koguni nii-öelda maha kraapida (või lugemise käigus „välja sülitada”, kui üht teist Hennoste metafoori kasutada), kuid kindlasti pole võimalik maha kraapida kogu psühhot (näiteks arusaama sellest, et lapsena on meil oma vanemate, õdede-vendade jt suhtes teadvustamata ambivalentseid tundeid, millega me päris iseseisvalt – muinasjuttude, hiljem kirjanduse või religiooni abita – hakkama ei pruugi saada).

Leidsin teosest vaid ühe märkimisväärse apsaka, kuid ilmselt ei saanud ei tõlkija ega ka toimetaja sinna midagi parata, sest viga paistab olevat „originaalne”. Bettelheim nimelt väidab, et muinasjutud kõnetavad meie psüühet ja “mõjuvad kõigile selle kolmele aspektile – id (alateadvus), ego (teadvus) ja superego (üliteadvus)” (lk 30), justkui võrduks Mina (ego) teadvusega ja Ülimina (superego) mingi ülima teadvusega, kuid Freudi järgi on nii Mina kui ka Ülimina mingis osas teadvustamata. Sellest lähtudes saigi ta väita, et „normaalne inimene pole mitte ainult palju ebamoraalsem, kui ta usub, vaid ka palju moraalsem, kui ta teab”8.

Oma teadvustamatust tasuks niisiis analüüsida: me ei ole sinna tõrjunud mitte ainult kõige halvema, vaid ka kõige parema osa iseendast, liialdavad, vastuolulised ja vägivaldsed nagu me oleme. Kas ei kõla see ikkagi muinasjutuliselt?

 

1 T. Hennoste, Võõral maal. – www.sirp.ee/index2.php?option=content&task=view&id=1261

2 T. W. Adorno, Minima Moralia.  Reflexionen aus dem beschädigten Leben. Suhrkampf Verlag, 1969, lk 56.

3 S. Freud, Unenägude tõlgendamine. Tlk A. Lill ja M. Tarvas. Tänapäev, 2007, lk 245.

4 S. Freud, Samas, lk 288.

5 J. Cohen, How to Read Freud. W.W.Norton & Company, lk 3. Coheni – nagu paljude teistegi Freudi kommenteerijate – jaoks ei ole probleem tegelikult mitte selles, et Freud mõjub liiga liialdavalt ja äratab liiga palju vastumeelsust, vaid hoopis selles, et ta on liiga lihtsustatult ja kergekäeliselt omaks võetud, s. t selles, et ta on kaotanud oma mõju, oma teoreetilise viljakuse. 

6 H. de Berg, Freuds Psychoanalyse in der Literatur- und Kulturwissenschaft. Eine Einführung. A. Francke Verlag, Tübingen and Basel, lk 73.

7 S. Freud, Argielu psühhopatoloogia. Psüühika teadvustamata riukad. Väike Vanker, lk 226-227.

8 S. Freud,  Inimhinge anatoomiast. Tlk A. Lill. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 153.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming