Muinasaja arhiivi ähvardab häving

Mati Mandel

Arheoloogiamälestised on muinasaja ainus uurimisallikasEesti ajalugu puudutavad arhiivimaterjalid ulatuvad tagasi XV sajandisse. XIII ja XIV sajandi dokumente on õige napilt, varasemast ajast puuduvad need hoopis. Ometi on eestlaste esivanemad elanud siin maal tuhandeid aastaid varem. Kuidas saada midagi teada ka nonde kaugete aastatuhandete kohta, kuigi kirjalikke dokumente pole? Võimalusi toonastest ajaloosündmustest informatsiooni saada on õige napilt. Kuid mingid võimalused muistsete inimeste, nende ehitiste, riietumis- ja ehtimistavade, kommete ning uskumuste kohta teavet hankida on siiski olemas. Võimaldavad seda kohad, kus tuhandete aastate  eest elati, iidsed külakohad, samuti linnused ning matmispaigad, kivikalmed või maa alused kalmistud. Leidub veel muistsete uskumustega seotud ohvripaiku ohvrikivide, ohvripuude või allikatega, samuti kohti, kus ammusel ajal rauda sulatati ja töödeldi ning pronks- ja hõbeehteid valmistati.

Seega on meie muinasaja arhiividokumentideks paigad, kus eestlaste esivanemad tuhandete aastate eest tegutsesid. Sellest maa sisse jäänud jälgede lugemine sarnaneb aga detektiivitööga: toimida tuleb äärmise ettevaatusega, et ühtegi jälge ei hävitataks ega kahjustataks. Detektiividena tegutsevad vastava  erihariduse saanud arheoloogid juba umbes sadakond aastat. Tõsi, ka arheoloogide endi teadmised ja oskused on selle saja aastaga paljus täienenud, arenenud on muud teadusharud, mis ajaloolaste uurimistööd toetavad. Siiski ei ole tänapäeva arheoloogidel mõtteski kogu praeguseks maapõues säilinud muinasarhiivi läbi uurida. Uuritakse vaid neid objekte, mille kaevamine aitab täita kindlaid lünki praegustes teadmistes. Suur osa muististest tahetakse jätta praegu puutumata, et neid uuriksid tulevaste põlvede teadlased, kelle oskused ja võimalused on tänapäevastest hoopis täiuslikumad.     

Kahjustatud muinasarhiivi ohud

Kogu Eesti muinasarhiiv on aegade jooksul juba väga tugevasti kahjustada saanud. Eelkõige on muinsusobjekte hävitatud ja  kahjustatud ehitustegevusega, aga ka melioratsiooni- ja tavaliste põllutöödega. Enamiku muistsete külaasemete pealmine kultuurkihi ladestus on põllutöödega segamini pööratud. Mitmed muinaslinnused ja kalmistud on hävitatud kruusa kaevandamise tõttu. Põldude kividest puhastamisel lükati kohalt paljud kivikalmed ja ohvrikivid. Eriti suure ulatuse võttis hävitustöö nõukogude ajal, kui meie traditsiooniline kiviaedadega piiritletud põllulappidest maastik taheti muuta suureks stepisarnaseks lagendikuks. Kui paljud muinasaja mälestusmärgid hävitati, ei tea enam keegi. Siiski on hiljem välja selgitatud ja  riikliku kaitse alla võetud veel sadu arheoloogilisi objekte, mida tuleks nüüd puutumatuna säilitada. Leidub aga ka piirkondi, kus need objektid on veel avastamata. Kui taasloodi Eesti Vabariik, näis, et tänapäevaks maa sees veel alles arheoloogilist arhiivi ei ohusta nüüd enam miski: ulatuslikud maaparandustööd seiskusid, Virumaal jäi avamata suur Toolse fosforiidimaardla ala. Peagi ilmnesid aga uued ohud. Suure osa Eesti elanikkonna ümberpaiknemine Tallinnasse vallandas pealinna ümber enneolematu ehitustegevuse. Kui palju hävis seetõttu siis veel avastamata arheoloogilisi  objekte, jääbki igaveseks saladuseks. Vallandus ka detektorismibuum. Ikka arvukamalt ilmus Eestisse metallidetektoreid, millega hakati otsima kaotatud või maasse peidetud esemeid, eelkõige raha. Ühte osa detektoristidest õhutab põnevus, teist lootus leida midagi rahaliselt väärtuslikku.

Poleks ju midagi taunitavat, kui keegi otsib üles rannas kaotatud ehted, võtmed või muu sarnase. Eraldi teema on ka viimase sõja ajal metsadesse ja rabadesse jäänud relvade ning lahingvarustuse otsimine. Nendegi koondamine vastavatesse muuseumidesse peaks olema igati aktsepteeritav. Iseasi, kas ja kuivõrd on neil otsijail pieteeti lahingupaikades kaevamisel välja tulnud inimsäilmete vastu. On ju Eesti Vabariigis olemas ka instantsid, kelle ülesanne on sõjas langenute säilmed identifitseerida ja ümber matta. Iseasi on ka, et leitud esemed tuleks siis ju hävimise vältimiseks kohe pärast väljakaevamist konserveerida. Et see ka midagi maksab, sellele kõik otsijad ilmselt ei mõtle. Kõige ärevamaks teeb aga arheoloogilise arhiivi seisund. Pole saladus, et detektoristid kaevavad linnustelt, matmispaikadest ja muistsetest elupaikadest välja ka arheoloogilisi esemeid,  rikkudes sel viisil teadusele asendamatuid muistseid arhiivisäilikuid. Mitmetes valdades on arheoloogiamälestised alles avastamata. Need objektid on kõige suuremas ohus. Osa detektoriste ei põrka aga tagasi isegi juba kaitse alla võetud mälestiste rüüstamisest. Ise väidavad nad, et ka arheoloogid otsivat ju muinasesemeid. Tõepoolest, ent arheoloogid tegelevad küll ka esemete vanuse, valmistamistehnoloogia ja kunstivoolude uurimisega. Ometi ei käi nad muinasesemeid välja kaevamas, sest erinevalt detektoristist ei ole esemete otsimine arheoloogi tegutsemise eesmärk. Uuritakse vaid aegade jooksul  muuseumidesse laekunud ja väljakaevamistel kogutud asju. Arheoloogid teavad, et muistne inimene ei puistanud oma ehteid, relvi ja tööriistu niisama kusagile laiali. Iga leitud ese on märgiks kas selles kohas asuvast matusest, ohverdamispaigast, muistsest töökohast või hoonejäänustest. Seepärast korraldatakse isegi põllu- või muudel kaevetöödel maa seest välja tulnud eseme leiukohas reeglina arheoloogilised uuringud, vajadusel isegi proovikaevamised. Sest hoopis olulisem esemest endast on arheoloogile info, mida võib anda leiukoht, muistne majaase või matusepaik.

Arheoloogilistel uuringutel välja kaevatud  esemete täpsed leiutingimused fikseeritakse plaanidel ning fotodega. Erilist tähelepanu pööratakse sellele, mis asendis oli ese ja millise koostise ja värvusega oli kultuurkiht leiu ümbruses. Oluline on fikseerida, kas leiukoha läheduses oli teisi esemeid või nende jäänuseid, luid, puitu, nahka, luud, tekstiili. Kõik nähtu kirjeldatakse aruandes. Leitud orgaanikajäänused saadetakse reeglina laboritesse põhjalikeks uuringuteks. Seejuures püüdlevad arheoloogid järjest suurema täpsuse poole, sest neile on tähtis igast ürikust võimalikult palju teavet “välja pigistada”.  Midagi sellist ei tee detektoristid. Ei saagi teha, sest neil puudub vastav väljaõpe. Detektoristid lihtsalt kaevavad signaali andva muinaseseme välja, just nagu oleks tegu tavalise eile kaotatud asjaga, mille ümbrus kellelegi mingit huvi ei paku. Leiukoht ise kui muistis kogu seal sisalduva informatsiooniga teadmatusest või hoolimatusest lihtsalt hävitatakse! Enamasti üritatakse leiud mõnele kollektsionäärile võimalikult soodsalt maha müüa. Ehkki, muinasaegsed esemed ei ole kollektsioneeritavad, vaid kuuluvad riigile. Tõsi, mõned detektoristid on pakkunud väljakaevatud asju või münte ka muuseumidele, nimetades  ära isegi leiukoha. Miks ei võiks siis lubada koguda teadlaste jaoks esemeid korduvalt juba läbi küntud asulakohtade pealmistest kihtidest? Tegelikult ju võikski. Kuid selleks sobivad vaid vastava koolituse saanud isikud ning seda tuleb teha kindla korra kohaselt. Igal juhul tuleb leidude ja leiukoha kohta koostada pädev aruanne. Miks?

Sest praeguseks on küll selge, et enamiku muistseid esemeid, nii pronks- kui ka hõbeehteid, rauast tarbeesemeid ja relvi on valmistanud meie endi muinaseesti meistrid, kuid me ei tea peaaegu midagi töökodadest. Igal meistritöökojal  oli oma eripära. Milline, seda alles uuritakse. Selleks, et teha kindlaks ühe töökoja toodangu eripärad ja levikuareaal, ongi vaja, et iga muinaseseme leiukoht täpselt fikseeritaks ja dokumenteeritaks. Need ehted või relvad, mille kohta selline teave puudub, kaotavad ka esemetena suurema osa oma väärtusest.       

Arhiividokumentide hävitamine

Nüüd aga kohtadest, kust leiud välja kaevatakse. Arheoloogilist objekti, olgu selleks siis linnus või matmispaik, saab võrrelda pärgamentürikuga. Iga muistisesse kaevatud auk lõhub seda, justnagu oleks pärgamentürikust tükike välja rebitud. Esemed linnuse või matmispaiga kultuurkihis on aga nagu kirjatähed, mille puudumisel muutub ürik loetamatuks. Iga auklikuks kaevatud muistis on hävinud muinasürik! Kõige hullem on lugu siis, kui muistisesse kaevatud augud viivad selleni, et  seda uurima hakanud teadlane teeb vale järelduse. Kindlasti juhtub seda linnuste puhul, kuhu ongi juba muinasajast jäänud vaid üksikuid esemeid. Seal võib iga leiu puudumine anda uurimistulemuseks eksimuse. Veelgi hullem on lugu muistsete matmispaikadega. Matuserituaalid olid muistsel ajal väga keerulised, eriti raske on neid mõista põletusmatuste puhul. Siis võeti tuleriidalt üles ja paigutati matmispaika iga surnu puhul eri hulk luid ja panuseid. Sageli on esemed tahtlikult paigutatud mitmesse eri paika, sageli luud esemetest eraldi. Ilmselt kasutati isikute matmisel eri rituaale vastavalt jõukuseastmele. 

Kõiki neid detaile aga alles uuritakse. Kui nüüd matmispaigast käivad enne uurimistöid üle detektoristid, pole teadlastel enam lootustki mingitele õigetele järeldustele jõuda. Ebaõige info jõuaks ülemaailmsetesse teadusajakirjadesse, külvates segadust ja valestimõistmist ka teiste maade teadlaste hulka. Rääkimata sellest, et eesti rahvani jõuab meie muinaskultuuri tahkudest täiesti väärastunud teave. Sageli viidatakse mõnedele riikidele, kus detektorismi võib harrastada peaaegu piiranguteta. Tegemist on sel juhul maadega, kus juba isegi I aastatuhande teise poole kohta leidub,  erinevalt Eestist, piisavalt kirjalikke allikaid. Seejuures ei ole kusagil lubatud muistset matmispaika auklikuks kaevata. Paljude maade muististel on ka teadlasi huvitavad kultuurkihi ladestused hilisemate paksude kihtidega varjatud. Eesti arheoloogiamälestised on seevastu enamasti väga õhukese kultuurkihiga: linnuste, asulate ja põletuskalmistute puhul ei ületa see 30–40 sentimeetrit. Niisiis on need muistised võimalik detektori abil arhiiviürikutena täielikult hävitada. Paraku ähvardab häving just neid muistiseid, mis võiksid anda üsnagi täieliku pildi meie muinasaja lõpu kiiresti riigi tekke suunas arenenud  ülihuvitavast ühiskonnast. 

Kuidas olukorda muuta?

Kahtlemata on detektorihuviliste hulgas siiralt ajaloost huvitatuid, kes tahavad teadlasi aidata. Kuid leidub ka neid, keda ei huvita teadus, vaid üksnes soov midagi rahaliselt väärtuslikku leida ning see mustal turul või Interneti vahendusel  maha müüa. Teadmatusest arvavad viimased, et neile rikkust tõotavad varandused ongi peidus just muinsuskaitsealustel linnustel ja kalmetel. Milline eksiarvamus! Seda rikkusejanust kontingenti ei pidurda aga kahjuks ükski kaitsetahvel ega ükski seadus. Selge on see, et detektorism tuleb viia seaduse raamidesse. Olukord, kus muinasesemete leiust ei teatata kohe Muinsuskaitseametisse, vaid neid üritatakse müüa, ei ole aktsepteeritav! Detektoristidele tuleb kehtestada lubade süsteem ning viia läbi koolitus. Õiguse liikuda sellistel maastikel, kus võib leiduda avastamata arheoloogiamälestisi, saab siiski anda vaid õiguskuulekatele  ja ajaloost huvitatud inimestele, mitte mälestistearhiividokumentide hävitajatele. Samas ei saa siingi läbi kindlate reegliteta. Kui igal kevadel ja sügisel sööstaks muistiseid otsima mitu tuhat detektoristi, kes iga päev teataksid sadadest (kas või kümnetestki) leiukohtadest, siis tekiks kaos. Kõik muinasesemete leiukohad tuleb kutselistel arheoloogidel ju üle vaadata, vajadusel uurida ja aruanne kirjutada. See on aga hoopis suurem töö kui detektoriga mööda põlde uidata. Eestis on vaid kümmekond maastikul käivat arheoloogi, kellel pole võimalik igal aastal sadu leiukohti üle vaadata ja dokumenteerida. 

Pealegi ei kuulu see nende inimeste tööülesannete hulka. Ilmselt on „pall” ministeeriumide ja riigikogu käes. Kui tõesti arvatakse, et Eesti maastik tuleb lasta lähiaastatel detektoristidel põhjalikult „läbi vaadata”, siis tuleb leida ka raha, et panna ametisse spetsiaalne arheoloogide grupp, kes oleks valmis kevaditi ja sügiseti mobiilselt sajad detektoristide avastatud leiukohad üle vaatama, vajadusel proovikaevamised korraldama ning vastavad aruanded koostama. Kui seda võimalikuks ei peeta, siis tuleb detektoristide tegevus muinsuskaitseseaduse abil ja kogu ühiskonna kaasalöömisel kindlatesse raamidesse  suruda. Ühiskond peaks mõistma arheoloogiliste ürikute ehk muinaslinnuste, külakohtade, matmispaikade ja muistsete pühapaikade puutumatuna säilitamise olulisust meie ajaloole. Seda peaks mõistma eelkõige detektoristid, need, kes on juba sel kevadel detektori kätte võtnud ja aardejahile siirdunud, sest nende käes on Eesti teadus- ja kultuuripärandile surmaohtu kujutavad „relvad”. Olukorra tõsidust peaksid mõistma ka maaomanikud, omavalitsustöötajad, õiguskaitseorganid, seadusandjad, kogu üldsus. Vastasel juhul üks oluline osa Eesti  arheoloogilisest arhiivist juba lähiaastatel lihtsalt hävib. Ja see on Eesti ajalooteadusele ning kultuurile korvamatu kaotus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming