Müütiline konflikt teaduse ja religiooni vahel

James Hannam

Autorit huvitab, miks valitseb sedavõrd suur lõhe akadeemilise arusaama ja avaliku arvamuse vahel. Ajaleheartiklid kubisevad klišeedest. Tegu ei ole mitte niivõrd äraleierdatud väljendite, kuivõrd osakestega üldlevinud arusaamadest, mis lasevad ajakirjanikel hõlpsasti oma lugejad otsekohe õigele lainepikkusele häälestada. Varasemaid kirjutisi tähelepanelikult vaadeldes selgub aga, et see, mis eile oli klišee, on tänapäeval juba stereotüüp. Konflikt teaduse ja religiooni vahel on üks sellistest mugavatest klišeedest, mis ikka ja jälle esile kerkivad. Näiteks, ühes „Simpsonite” episoodis, kus külalishääleks oli kadunud Stephen J. Gould, leidis Lisa inglikivistise ning sellele järgnevad sündmused viisid kohtuotsuseni, millega kohustati religiooni teadusest ohutul kaugusel hoidma. Artiklid nii ajakirjades kui ka internetis eeldavad alatihti konfliktiolukorra eksistentsi – et see on kogu aeg olemas olnud ja et teadus võidab. Kõik populaarsed teadusajaloo käsitlused vaatlevad tõendusmaterjali läbi selliste prillide, hetkekski peatumata, et järele mõelda, kas sel lool võiks ka teine poolus olla. Kuid pöördugem popkultuuri juurest akadeemilise kirjutuse juurde, kust leiame täiesti teistsuguse pildi. Vaatame mõnede juhtivate teadusajaloolaste kommentaare.

John Hedley Brooke oli Oxfordi ülikooli Andreas Idreose nimelise teaduse ja religiooni õppetooli professor. Ta on üks Inglismaa juhtivaid teadusloolasi ja teose „Teadus ja religioon – mõningaid ajaloolisi vaatenurki” (1991) autor. Oma teoses kirjutab ta konfliktihüpoteesi kohta järgmist: „Oma traditsioonilistes vormides on see tees suuresti kõrvale heidetud”.1 David Lindberg on Wisconsin-Madisoni ülikooli Hilldale’i nimelise teadusajaloo õppetooli emeriitprofessor. Ta on paljude keskaja kohta käivate teadust ja religiooni puudutavate teoste autor. Ühisteoses Ronald Numbersiga, sama ülikooli praeguse Hilldale’i ja William Colemani nimelise teaduse ja meditsiini õppetooli professoriga, kirjutab ta: „Hoolimata teadlaste seas üha enam ilmnevast konsensusest selle kohta, et teadus ja kristlus ei ole olnud omavahel sõjas, ei kipu see arusaam surema.”2 Steven Shapin on sotsioloogiaprofessor California ülikoolis San Diegos. Ta kirjutab: „Hilisviktoriaanlikul perioodil oli tavapärane kirjutada „teaduse ja religiooni vahelisest võitlusest” ja eeldada, et need kultuuri kaks tahku peavad olema olnud alati omavahelises konfliktis. Seevastu perioodist, mil teadusajaloolased selliseid seisukohti pooldasid, on väga palju aega möödas.” 3 Viimaks jõuame Edward Grantini, keskaegse teaduse asjatundja ja Indiana ülikooli teadusajaloo ja -filosoofia emeriitprofessorini. Keskaja – selle kõigist ajastutest kõige enam laimatud perioodi kohta, mil usk olevat välja tõrjunud kõikvõimalikud mõtlemise vormid – kirjutab ta järgmist: „Kui „Mõistuse ajastul” (s.o valgustusajal, XVIII sajandil) revolutsiooniliselt ratsionaalsete mõtteavaldustega välja tuldi, oli see võimalik ainult tänu pikaajalisele keskaegsele traditsioonile, mis oli seadnud ratsionaalse mõtlemise üheks olulisemaks inimtegevuse tunnuseks.” 4

Seega, tegutsevate ajaloolaste arvates on konfliktihüpotees teoreetiliselt surnud. Käesolevas artiklis tahan käsitleda kaht küsimust, mis sellest tulenevad. Esiteks, kui konfliktiteooria on peaaegu kõigi selles valdkonnas tegutsevate õpetlaste poolt hüljatud, siis miks valitseb sedavõrd suur lõhe akadeemilise arusaama ja avaliku arvamuse vahel? Teiseks, milline on olnud tegelik suhe teaduse ja religiooni vahel?

Konfliktihüpotees

Teadus on lääne tsivilisatsiooni suursaavutus, mis on võimalikuks teinud selle tsivilisatsiooni ülejäänud saavutused. Selle eduloo kolossaalsust peegeldatakse tihti ka teaduse ajaloole, et luua narratiiv, mis oleks kooskõlas selle triumfaalse arenguga. Meile räägitakse, et alates Kopernikusest rajanesid iga põlvkonna saavutused oma eelkäijate avastustel – edulugu, milles vaevalt esineb tagasilööke. Seda laadi ajalugu põhineb kahel eeldusel: et teaduses on midagi epistemoloogiliselt unikaalset ning et teaduse arengu põhjusteks on mõistus ja ratsionaalsus. Teadlased ise on olnud neist ideedest üldiselt vägagi vaimustuses ja nende levikule rõõmsalt kaasa aidanud. Tänapäeva ühiskonnas ongi teadus saavutanud sellise staatuse, et tema enesekirjeldus, mida kuulutavad kirjanikud, nagu Carl Sagan ja Jacob Bronowski, on avaliku arvamuse poolt üldiselt respekteeritud ja ajaloolaste nüansseeritumad seisukohad pakuvad vähem huvi.

Esmakordselt sai konfliktimüüt tõelise hoo sisse valgustusajastul (mille nimetus juba iseenesest kannab varasemaid aegu alaväärtustavat eesmärki) tänu antiklerikaalsele prantsuse filosoofiale. Oma teoses „Discours Preliminaire” maalib Jean d’Alembert 5 pildi renessansiaja inimesest, kes viimaks heidab endalt kiriku ahelad, et ratsionaalsetel alustel põhinev uurimistöö saaks alata. See idee kandus läbi XIX sajandi tänu ajaloolastele, nt John William Draper ja Andrew Dickson White.

White oli konfliktihüpoteesi kõige kuulsam ja edukam esitaja. Tänapäevastes teadusest ja religioonist rääkivates teostes viidatakse talle enamasti kui ümber lükatud traditsioonilise vaatenurga esindajale. Sellest hoolimata tasub uurida, kas White oli oma töös ka täiesti aus, kuna mitte keegi ei kahtle selles, et Draper tegeles vaid poleemikaga. Kumbki ei olnud professionaalne ajaloolane ning mõlemad näisid siiralt uskuvat enda poolt lahtiseletatavasse võitluseteooriasse. Õnnetuseks tähendas see, et faktide põhjal järelduste tegemise asemel hakkasid nad tõestama seda, mida nad juba niigi uskusid. White kirjutab üsna sõnaselgelt, mida ta arvas enne oma uurimistöö alustamist: „Ma nägin … et inimmõtlemise arengu kahe epohhi, teoloogilise ja teadusliku vahel valitseb konflikt.” Iga selline mõtteavaldus peaks viivitamatult panema tööle häirekellad, mis hakkavad helisema seda valjemalt, mida edasi vaadelda tema teost „The Warfare of Science with Theology”.6

Tema tavapärane taktika on naeruvääristada mõne vanamoelise radikaali avaldusi ja väita, et too esindab üldisi religioosseid seisukohti, ning seejärel otsida välja mõni teine mõtleja (tavaliselt sama sügavalt usklik kristlane nagu see radikaalgi), kellel on juhtumisi õigus, ning väita siis, et viimane neist esindab mõistust. Kuna vananenud seisukohtade ja kahtlasevõitu tegelaste mõjukana esitamine on tõepoolest toimiv meetod, suudab ta tekitada konflikti sinna, kus seda ei eksisteeri. Kuigi Lindberg ja Numbers on tema teost detailselt kritiseerinud,7 tahaksin ma siiski osundada vigadele, mis puudutavad teadlaste tagakiusamist religiooni poolt.

Näiteid tegelikult aset leidnud süüdimõistmiste kohta on White’il küllaltki vähe, mis ei ole eriti imekspandav, sest ainuke teadlane, kelle kristlik kirik eales per se teaduslike ideede eest süüdi mõistis, on Galileo – ning isegi ajaloolased kahtlevad, kas see ikka oli peamine põhjus, miks ta pahandustesse sattus. White’i jaoks on see muidugi piinlikkust tekitav fakt, kuna tema arvates põletas kirik keskajal vabamõtlejaid nii vasakul, paremal kui ka keskel. Näidete puudumine selle kohta on tõsine probleem, seega on ta sunnitud oma nimistusse värbama mitteteadlasi või väitma, et teadusesse mittepuutunud juhtumid olid tegelikult teadlaste tagakiusamine. Siin on mõned näited.

Roger Bacon on olnud populaarne teadusmärter alates XIX sajandist. Tegu oli skolastikust teoloogiga, kes püüdis Aristotelese õpetust siduda kristlusega. Ta ei olnud mingil juhul ainult teadlane ega olnud ka tema ideed nii revolutsioonilised, kui neid tihtipeale püütakse näidata. Oma teose 12. peatükis kirjutab White Rogerist järgmist: „Süüdistusteks, mille abil püha Bonaventura8 ta vaikima sundis ja Girolamo d’Ascoli9 ta vangistas ning järgnevad paavstid teda seal 14 aastat hoidsid, olid „ohtlikult uuendused” ja „kahtlustus nõidumises”.” See ei vasta tõele. Lindberg ütleb selle kohta: „Tema vangistus, kui see üldse aset leidis (milles ma kahtlen), oli tõenäoliselt põhjustatud tema sümpaatiast frantsiskaanide radikaalse „vaeste” tiiva vastu (seega puhtteoloogilistest küsimustest), mitte aga mingitest teaduslikest uuendustest, mille ta võis välja pakkuda.” 10

Peatükis kaks annab White teada, et „1327. aastal kahtlustati astronoomina tuntud Cecco d’Ascolit antipoodide kohta käiva teooria ja teiste mõtluse viljade tulemusena nõidumises, kõrvaldati professoriametist Bolognas ja põletati Firenzes elusalt tuleriidal.” Cecco d’Ascoli põletati tõepoolest 1327. aastal Firenzes tuleriidal. Ta on ainuke natuurfilosoof kogu keskaja vältel, kes seda hinda maksis; ta hukati, kuna oli eelnevalt hereesias süüdi mõistetud ja saanud tingimisi karistuse – ilmselt väite tõttu, nagu mõjutanuksid taevatähed isegi Jeesust Kristust. Sellest on White’ile veel vähe, sest ilma igasuguse tõendusmaterjalita väidab ta, et Cecco saatus kujunes selliseks tema antipoodide kohta käivate teaduslike vaadete tõttu, samuti nimetab White tema teadusliku renomee tugevdamise nimel teda „astroloogi” asemel „astronoomiks”.11

Samas peatükis väidab White, et „pärast seda, kui kuulus füüsik Pietro d’Abano oli ühes teiste vastikute teaduslike õpetustega avaldanud seisukohad antipoodide elupaiga kohta, pääses ta inkvisitsiooni küüsist ainult tänu oma surmale 1316. aastal.” Meil ei ole kindlaid tõendeid, et d’Abano oleks surres olnud eeluurimise all. Küll aga sai ta pärast surma tuntuks maagina talle ebaõigesti omistatud tööde tõttu. See võis viia kuuldusteni, et pärast tema surma kaevati ta luud üles ja põletati ära. Ei ole aga mingisugust teavet, et sellel oleks olnud vähimatki pistmist teaduse või debatiga antipoodide üle.12

Mõnede White’i nimetatud ohvrite olemasolu on võrdlemisi raske tõestada. „Keemik John Barrilon heideti vanglasse,” kirjutab ta 12. peatükis, „ja ainult suurte pingutuste tulemusel suudeti ta elu päästa”. Teenekas teadusloolane George Sarton, kelle teadmised allikate kohta on suuremad kui kellelgi enne või pärast teda, ütleb, et see episood on tema jaoks „täiesti tundmatu.”13 Pole ehk põhjust mainidagi, et White ei anna oma allika kohta mingit viidet.

Teadusmärtriks peetakse ka Vesaliust, kes pani aluse tänapäevasele anatoomiale. 13. peatükis selgitab White, et „Vesaliust süüdistati veel elava inimese lahkamises ning kas otsese tagakiusamise tõttu, nagu väidab enamik autoreid, või ka kaudsete mõjude tõttu, nagu väidavad Felipe II 14 uued apologeedid, sai temast kodutu rändur: palverännakul pühale maale, mille ta ilmselt oli ette võtnud oma pattude lunastamiseks, sattus ta laevaõnnetusse ning oma elu ja võimete kõrgperioodil läks ta maailma jaoks kaduma … Tema surma kiirendasid takka – kui mitte ei põhjustanud otseselt – inimesed, kes kohusetundlikult eeldasid, et ta püüdis kahjustada religiooni.” Probleem seisneb aga selles, et peaaegu ühelgi neist sõnadest ei ole ajaloolise fakti toetust. Vesalius käis tõesti palverännakul ja uppus tagasiteel, kuid ei ole mingit viidet selle kohta, et ta oleks eales süüdi mõistetud. Idee, et tema surmale aitasid kaasa need, kes arvasid teda religiooni kahjustavat, on lihtsalt väär.15

Rääkides heliotsentrilisest süsteemist, jätkab White: „Paljud pooldasid seda [Koperniku õpetust], kuid paavstlikul istungil julges ainult üks suu selle selgelt välja öelda. See uus sõdalane oli isevärki surelik, Giordano Bruno. Teda jälitati riigist riiki, kuni viimaks pöördus ta hirmsate solvangutega oma jälitajate vastu. Selle eest meelitati ta Venezias lõksu, veetis kuus aastat Roomas inkvisitsiooni vangikongis, põletati tuleriidal ning tema tuhk heideti tuulde.” Tegelikult ei tea me täpseid põhjusi, miks Bruno süüdi mõisteti, kuid tänapäeva õpetlased, näiteks Frances Yates, pakuvad, et ta oli maag, kes püüdis rajada uut neoplatonistlikku religiooni. Ta küll uskus, et Maa tiirleb ümber Päikese, kuid tegi seda puhtalt religioossetel põhjustel, kuna tegeles aktiivselt päikesekummardamisega. Igal juhul oli see tema saatuse seisukohast teisejärguline, nagu olid ka tema paljud pseudoteaduslikud seisukohad.

Võib tekkida tahtmine heatahtlikult arvata, et White tõepoolest uskus oma teooriat ega mõelnud välja tõendeid teadaolevalt väära seisukoha toetuseks. Paraku moonutab ta tõendusmaterjali, nõustudes sellega, mis toetab tema hüpoteesi ning, olles skeptiline asjus, mis seda ei tee. See aga tähendab, et tema teoses on vääri seisukohti, mida ta oleks pidanud märkama, kui oleks võtnud tõendusmaterjali suhtes reeglitepäraselt objektiivse hoiaku. Ülal kirjeldatud asjaolud ühes Numbersi ja Lindbergi artiklis väljatoodud kriitikaga on piisavad, et White’i teost ajaloolisest vaatevinklist täielikult väärtusetuks pidada. Seevastu Draperi teos, mis on ilma igasuguste joonealuste märkuste ja viideteta, ei suuda oma teaduslikkusest luua isegi mitte illusiooni. Colin Russell võtab oma hiljutises kokkuvõttes „võitluse” historiograafia kohta tänapäevase teaduse seisukohad kokku järgmiselt: „Draper käib ajalooga niivõrd vabalt ümber, et jäädvustab legende faktide pähe, mistõttu tänapäeval püüab iga akadeemiliselt tõsiseltvõetav uurimus teda vältida. Peaaegu sama kehtib ka White’i kohta, ehkki tema silmapaistev ja järglasterohke viiteaparaat võib tekitada eksliku mulje põhjalikust teadustööst.”16 Kuid isegi tänapäeval avaldatakse populaarteaduslikke teoseid, mis ketravad edasi neid vanu väärarusaamu ja eelarvamusi – ja seda teevad ajaloolased nagu Daniel Boorstin, Charles Freeman ja William Manchester, kes ometi peaksid paremini informeeritud olema.

Veel üks põhjus vastuolumüüdi kestmiseks on käesoleval ajal ilmselgelt aset leidev konflikt kristluse ühe voolu ja tänapäeva teaduse vahel. See on võitlus evolutsiooni üle. Kuigi katoliku kirik ja põhijoont järgivad protestandid on juba ammu Darwini teooriaga leppinud ja oma teoloogiat vastavalt modifitseerinud, on paljud konservatiivsed kristlased jäänud nii evolutsiooni kui ka selle väidetavate metafüüsiliste järelduste suhtes sügavalt kahtlevale seisukohale. Õnnetuseks püüavad paljud evolutsiooni eestvõitlejad laiendada lõhet religiooni ja teaduse vahel, kasutades seda mitte teaduslike, vaid religioonivastaste agendade toetamiseks. Seda võib selgelt märgata nii Richard Dawkinsi kui ka paljude internetiautorite töödes. Mõned vaatlejad väidavad, et nüüd hoiab teadus sama piitsa, mida kirik omal ajal hoidis, ning on teisitimõtlejate suhtes vähemalt sama sallimatu. See ei ole korrektne seisukoht, sest kirglikku vaidlust evolutsiooni üle hoiavad ülal väiksearvulised ekstremistide rühmad mõlemalt poolt, samal ajal kui ülejäänud seda võrdlemisi hämmeldunult pealt vaatavad. Enamasti hakkab see vaidlus käärima siis, kui survegrupid saavutavad kontrolli asutuste üle, kes tegelevad koolide õppekavadega, kuid tavaliselt ei ole sel vaidlusel laiemat mõjuulatust. Enamikul juhtudel, mil teaduse ja religiooni vahel on tülid puhkenud, on selle põhjuseks kellegi vajadus reklaami ja kuulsuse järele, samal ajal kui tegelikkuses saaks probleemi palju paremini lahendada rahulikus vestluses. Täpselt sama lugu on Galileo sütitavalt populaarsete traktaatidega, mis ässitasid kirikut tagant, ning John Scopesiga17, kes oli vabatahtlikult nõus laskma end süüdistada evolutsiooni õpetamises. Sellest hoolimata pidas Galileo oma kimbatuse põhjuseks hoopis kadedaid teadusrivaale ja kutsealast vimma.18

Kokkuvõttes taandub ajaloolise konflikti püsimine avaliku arvamuse seisukohana arvatavasti järgmistele põhjustele.
 
Tänapäeva teadus ei ole veel varjutanud varasemate ajaloolaste põlvkonna kirjutisi.
Selle asemel et tänapäevast materjali kasutada, jätkavad mõned populaarteaduslikud autorid endiselt vanade müütide taaskasutamist.
Üksikud kuulsad juhtumid on jätnud kontekstiga mitte kursis olevatele inimestele eksliku mulje.
Konfliktiidee müüb paremini kui mitmetahuline tõde.

Tegelik ajalooline suhe teaduse ja religiooni vahel

Ajaloo vältel on tegelik olukord olnud keeruline ja muutuv. Seda ei ole tõestatud ega ole ka tõenäoline, et kõiki teaduse ja religiooni omavahelisi seoseid oleks võimalik selgitada ühe teooriaga. Õige on, et teadus (nt neodarvinistlik teooria) on konfliktis teatud tüüpi religiooniga (nt sõnasõnalist tõlgendust pooldava kristlusega), kuid isegi keskkonnas, kus mõlemad on esindatud, on selle konflikti mõju kaduvväike. Kogu kisas ja käras evolutsiooni õpetamise üle on raske leida mingit tõendit selle kohta, et kreatsionism oleks USA teadust mingilgi moel mõjutanud. Kui see mõju seisneb selles, et teadlased peavad evolutsiooniteooriat kahtlevatele võhikutele paremini selgitama (milles nad on üldiselt kehvakesed), siis võib kreatsionism vahetevahel isegi kasulikuks osutuda.

Teisest küljest on kosmoloogia religiooniga ühel meelel enamgi, kui see mõnedele religioonivastastele mõtlejatele meeldiks. Sada aastat tagasi pidasid pea kõik mittereligioossed mõtlejad iseenesestmõistetavaks, et universum on alati olemas olnud ja on seda ka edaspidi. Kuigi teoloogide vastasrind väitis, et tõeliselt lõpmatu aeg on loogiliselt võimatu (vahetevahel kutsutakse seda Kalami kosmoloogiliseks argumendiks), olid ateistid üpris rahul mitteloodud, igavese universumiga. Kui jesuiidi preester Georges Le Maître esmakordselt Suure Paugu idee välja käis, leidis see küllaltki skeptilist vastuvõttu ning ateist Fred Hoyle’i loodud termin „Suur Pauk” oli algselt mõeldud halvustavana. Hoyle’i enda statsionaarse universumi mudeli hindamisel mõjus ateism aga pimestavalt ja võib kahtlustada, et ta tuli selle teooriaga välja peamiselt selleks, et vältida algusega universumist tulenevaid metafüüsilisi järeldusi. Praeguseks on ateistidest teadlased Suure Pauguga leppinud ja oma metafüüsikat vastavalt kohandanud – nagu ka enamik kristlasi, kes pärast mõningast arutelu evolutsiooniga nõustusid ja oma teoloogiat muutsid. Seetõttu on huvitav kuulata tänapäeval ateiste väitmas, et ka Jumalal peab olema tekkepõhjus, kuigi nende eelkäijad olid üpriski rahul universumiga, millel algpõhjus puudus. Kõik see tundub viitavat sellele, et mis puudutab teadust, siis leiavad mõlemad osapooled endale vastuvõtmatuid asjaolusid ning võitlevad nende vastu seni, kuni tõendid saavad ümberlükkamatuks.

Tänapäeval püüavad mõned populaarteaduslikud ajalookäsitlused seda mitmekesisust tunnistada. Erinevalt varem arvatust olid neil, keda me tahaksime meenutada kuulsate teadusemeestena, tegelikkuses üpriski harva sedavõrd selgepiirilised mõtted. Ajalookirjutuses on see viinud koolkonnani, mida ma nimetan revisionistlikuks, mille teoseid võib teinekord lugeda nagu klassitunnistusi, kus minevikutegelasi ülistatakse või hurjutatakse vastavalt sellele, kui palju nad tänapäevase autori arvates asjadest õigesti aru said. Hea näide sellise lähenemise kohta on John Gribbini teos „Science: A History 1543–2001” (2002), mis on sisuliselt hulk positivistliku varjundiga esitatud lustakaid anekdoote. Kuid vähemalt on ta suurel määral hoidunud konfliktimüüdist ning möönab, et teadusmärtritena ei saa käsitleda Giordano Brunot ega ka kolmainudogma vastast Michael Servetust.

Täiemõõdulised vastasseisud teaduse ja religiooni vahel on ajaloos võrdlemisi harvad. Kuid isegi kui need ilmnevad, on enamasti tegu religioossete isikute omavahelise vaidlusega, mille taustaks on ühine mure selle üle, kuidas uued avastused usku mõjutavad. Samalaadseid juhtumeid leiame Darwini „Liikide tekke” ilmumisele järgnenud debatist, kui Asa Gray19 sarnased kristlased pooldasid nii evolutsiooniteooriat kui ka kristluse kohanemist sellega. Segaduste teiseks põhjuseks on see, et inimesed otsivad teadusest tuge oma seisukohtade toetuseks. Näiteks, abordivastasusel ei ole midagi pistmist teadusega, kuid seda põhjendatakse sageli nii, nagu oleks. Ka mure tüvirakukatsete pärast kerkib üles hoopis eetiliselt pinnalt.

See viib meid otsejoonelt tegeliku konfliktini, milleks on vastuolu religiooni ja naturalismi20 vahel. Siin on võitlus täiesti ehtne. Osaliselt võib teadust iseloomustada kui metodoloogilist naturalismi, millist meetodit kasutasid ka keskaegsed natuurfilosoofid ning mis oli täiel määral kiriku poolt heaks kiidetud. Erinevalt kaasaegsetest naturalistidest said nad aru, et loogiliselt vigane on arvata, et kui teadus kasutab naturalistlikku lähenemist asjade lihtsustamiseks ja mõistetavaks tegemiseks, siis tähendab see automaatselt seda, et teadus näitab naturalismi tõelevastavust. Selle artikli eesmärk ei ole rünnata naturalismi arutlusvigu, vaid ära märkida, et enamikus lahingutes, mis väidetavalt toimuvad teaduse ja religiooni vahel, võitlevad tegelikult naturalismi ja religiooni vahendajad, kusjuures kumbki osapool kasutab oma relvana teadust. Ning nagu naturalismi lüüasaamised Suure Paugu ja elu isetekkelisuse21 vallas on näidanud, ei ole liikumine siin sugugi ainult ühesuunaline.

Enamik akadeemilisi ajaloolasi küll eitab otsest konflikti, kuid viidates tohutule faktimaterjalile, mida tuleks adekvaatse vastuse andmiseks läbi töötada, ei ole nõus avaldama seisukohta küsimuses, kas religiooni panus teadusse on üldiselt positiivne või negatiivne. Enamik piirdub seisukohaga, et suhe on olnud mõnes mõttes nii positiivne kui ka negatiivne, kuid kokkuvõttes on vastasmõjud konkreetse vastuse andmiseks liiga raskesti hoomatavad. Kuigi ma respekteerin sellist ettevaatlikku arvamust, arvan, et see ei vasta tõele ning et kristluse erilist rolli tänapäevase teaduse tekke põhjustajana Lääne-Euroopas on vägagi hästi võimalik näidata. See on üks neist ideedest, mida ma käsitlen põhjalikumalt oma teoses „God’s Philosophers: How the Medieval World Laid the Foundations of Modern Science” (2009).22 James Hannam „The Mythical conflict between science and Religion”

Tõlkinud Atko Remmel

1 John Hedley Brooke, Science and Religion – Some Historical Perspectives (Cambridge, 1991), lk 42.
2 David C. Lindberg, Ronald L. Numbers (Eds), God and Nature: Historical Essays on the Encounter between Christianity and Science (University of California Press, 1986), lk 6.
3 Steven Shapin, The Scientific Revolution (Chicago, 1996), lk 195.
4 Edward Grant, God and Reason in the Middle Ages (Cambridge 2001), lk 9.
5 Jean-Baptiste le Rond d’Alembert (1717–1783) – prantsuse matemaatik ja füüsik, „Entsüklopeedia” toimetaja (tlk).
6 Leitav nt http://www.infidels.org/library/historical/andrew_white/Andrew_White.html
7 http://www.asa3.org/ASA/PSCF/1987/PSCF9-87Lindberg.html
8 Bonaventura (1221–1274) – skolastiline teoloog, filosoof ja frantsisklaste ordu juht (tlk).
9 Girolamo d’Ascoli (1227–1292), eelkõige tuntud paavst Nicolaus IVna (tlk).
10 David Lindberg, „Medieval Science and Its Religious Context” (Osiris nr 10, 1995), lk 76.
11 Lynn Thorndike, History of Magic and Experimental Science, vol 2 (New York 1934–58), lk 948.
12 Lynn Thorndike, History of Magic and Experimental Science, vol 2 (New York 1934–58), lk 846.
13 George Sarton, Introduction to the History of Science, vol 3 (Baltimore 1927–48), lk 1136n
14 Andreas Vesalius (1514–1564) oli Saksa-Rooma keisri Karl V (1500–1558) ja pärast selle surma tema poja Felipe II (1527–1598) ihuarst (tlk).
15 C. Donald O Malley, „Andreas Vesalius Pilgrimage” (Isis 45:2, 1954).
16 Colin Russell, The Conflict of Science and Religion in Encyclopedia of the History of Science and Religion (New York, 2000), lk 15.
17 Osaline 1925. aastal toimunud nn ahviprotsessis, mida peetakse oluliseks maamärgiks kreatsionismi ja teaduse vahelises võitluses. Kõrvuti lapiku Maa müüdi ja Galilei kohtuprotsessiga valgustab selle sündmuse tausta Joshua M. Moritzi artikkel „The War that Never Was: Exploding the Myth of the Historical Conflict Between Christianity and Science” (Theology and Science, 2012, 10:2), lk 119–121 (tlk).
18 John Hedley Brooke, Science and Religion – Some Historical Perspectives (Cambridge, 1991), lk 37.
19 Asa Gray 1810–1888) – tuntud Ameerika botaanik ja Darwini sõber, kellega Darwin oli aastatepikkuses kirjavahetuses (tlk).
20 Seisukoht, mille kohaselt universum funktsioneerib vaid loodusseaduste põhjal ning väljaspool loodust ei ole midagi – või kui isegi on, siis ei mõjuta see universumit. Metodoloogiline naturalism ei tegele universumi alge otsimisega, vaid püüab maailma kirjeldada vaid olemasoleva, empiirilise materjali alusel (tlk).
21 Seisukoht, et elu on tekkinud juhuslikult mitteelusatest vormidest (nt vaglad roiskuvast lihast) (tlk).
22 Teadusajaloolase James Hannami (PhD 2008, Cambridge) ülalnimetatud teos oli 2010. aastal Londoni Kuningliku Ühingu teadusraamatute auhinna kandidaatide nimekirjas. Käesoleva artikli originaal on leitav aadressilt: http://jameshannam.com/conflict.htm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht