Mõtisklus identiteedist

Merle Parmak

Briti neuroteadlase Susan Greenfieldi essee pakub nauditavat lugemismaterjali ka avatud meeltega filosoofile. Sina ja mina: identiteedi neuroteadus. (You and Me: The Neuroscience of Identity) Autor: Susan Greenfield Kirjastus: Notting Hill Editions 2011 Identiteet – habras, mitmetahuline ja pidevas muutumises, kuid ainus, mis annab võimaluse vastata sügavalt eksistentsiaalsele küsimusele: kes ma olen? Inimestel ei kombeks iga päev iseendast huvituda. Identiteedi küsimus kerkib päevakorda enamasti siis, kui midagi läheb korrast ära – kui inimese elust kaob mingi roll või raamistik, mis on moodustanud tema enesetunnetusliku selgroo. Vaid seni, kuni arvame teadvat, kes me oleme, suudame põhjendada oma otsuseid, tegemisi ja tegemata jätmisi. Me teame, mis on õige ja vale, mis on hea ja halb. Kadunud raamide tajutud ohtlikkus meie terviklikkusele peegeldub hästi haigusemaigulises terminis „identiteedikriis”, mille sellisteks puhkudeks keelepruuki oleme integreerinud. Olles seotud väärtushoiakute ja veendumustega on identiteet eksistentsiks oluline ja vajalik. Teadmine, kes sa oled, annab mõtte ja tähenduse igale elatud hetkele. Minevikusündmused integreeritakse olevikku ja nende põhjal tehakse tulevikku puudutavaid otsuseid. Bioloogilises tähenduses kujuneme ja muutume läbi elu ajurakkude vaheliste seoste unikaalse ja dünaamilise konfiguratsiooni tulemusel. Paradoksaalne on, et oleme oma katkematult lisanduvate elukogemuste produktid ja sellistena justkui mõistetud eluaegsesse identiteedikriisi. Selles valguses võib muu hulgas kerkida ebamugav küsimus põhimõttekindluse ja arengupeetuse vahelistest erinevustest. Kuid see on teine teema.

Niisiis, identiteet … Nagu öeldud, seni kuni meie rollid toimivad hästi üldjuhul sügavamat enesevaatlust ette ei võeta – kui tegemist ei ole teadlasega, kellele identiteediküsimus mingil erialasel või isiklikul põhjusel huvi on hakanud pakkuma. Ei juhtu just sageli, et nii hägune, laialivalguv nähtus nagu identiteet satub reaalteaduste vaatevälja. Pealkirja all „You and Me: The Neuroscience of Identity“ („Sina ja mina: identiteedi neuroteadus”) nägi eelmisel aastal ilmavalgust briti neuroteadlase, Oxfordi professori paruness Greenfieldi pilguheit endaks olemise tundesse.

Esmapilgul võib tunduda, et filosoofilise alatooniga küsimusel „kes ma olen?” ei ole neuroteadusega midagi pistmist. Mõni luulelisema meelelaadiga lugeja võib ehk ärritudagi, et selline sügavalt subjektiivne tajumus nagu identiteet on tiritud neuroteaduslikule prepareerimislauale. Asjatult. Selgub, et neuroteadlane on ka inimene. Ta võtab appi teadustöö reeglid, loogika, seniseid saavutused ja asub sihipäraselt asja kallale. Peab rõhutama, et kui identiteediküsimus kerkib vundamendile, mille moodustavad laiapõhjalised erialateadmised ja elatud aastate kogemus, on tulemus tõepoolest nauditav ning suurepäraseks lugemismaterjaliks ka avatud meelega filosoofile.

Olles teaduspõhine, säästab essee formaat lugejat üksteisele tihedasti järgnevate viidete rägastikust, mis teadusartiklites sagedasti autori mõtted lootusetult varju jätab. Dr Susan Greenfieldi essee põhiküsimus keerleb selle ümber, kas neuroteaduslikus tähenduses on identiteet ajus olemas. Millest see koosneb ja kus asub? Jäädes truuks bioloogia liistudele ehitab Greenfield analüüsi üles multidistsiplinaarselt: eneseks olemise kogemus võetakse vaatluse alla sotsiaalsest, psühhiaatrilisest, neuroteaduslikust ja individuaalsest vaatenurgast. Sotsiaalse perspektiivi juures eristab autor kollektiivse identiteedi metafoorilise tähenduse ning fokuseerib essee indiviidi unikaalsusele. Ta eristab mõisted „identifitseerimine” ja „identiteet”, konstateerides, et kui meie objektiivselt hinnatavates erinevustest võib küll kasu olla välistes eristustes, on need identiteedi kui subjektiivse tundmuse analüüsimisel kasutud. Nii liigub autor edasi identiteedi psühhiaatrilise ja neuroteadusliku külje juurde ning võtab vaatluse alla ajuprotsessides tekkivad subjektiivsed tähendused. Olgu öeldud, et lugeja, kelle jaoks see osa liialt üle jõu käivaks osutub, võib rahulikult neist peatükkidest põgusalt üle libiseda – essee sõnum jääb arusaadavaks.

Psühhiaatria seisukohast vaatleb autor vaimse tervise seisundeid, mille puhul inimese tunnetus iseendast – tema identiteet näib olevat mingil viisil häirunud. Ta näitab nende varal, et nii mälu kui ka teadvus on identiteedi formeerumisel olulised. Selleks et tunda ennast sellena, kes ma olen, on oluline roll mälul, kuid vaid kindlas konfiguratsioonis tervikliku teadvusega tegevuse ja tagajärje seaduspära mõtestamisel. Neuroteaduslikus perspektiivis kirjeldab autor seoseid objektiivse neuroloogilise aktiivsuse ja subjektiivse kogemuse vahel. Igaühel meist on oma ainukordne elulugu juba embrüonaalsest eluetapist alates. Ümbritsevast keskkonnast saadud kogemused on erinevad ning see individuaalne muster „on kirjutatud” meie ajju neuronitevaheliste ühenduste kaudu.

Neuroteadlane ei jää hätta ka identiteedi lahkamisega läbi subjektiivse kogemuse prisma. Susan Greenfield võtab subjektiivse kogemuse tükkideks ja liigub neile neurobioloogilisi korrelaate otsides sihikindlalt ajutegevuse juurde tagasi. Loetellu ilmuvad teadvus, funktsioneeriv meel, uskumused, kontekstist sõltuv tegevus-tagajärg-seaduspära ja lõpuks nende kestev integratsioon subjekti elulukku. Ja nii tal õnnestubki näidata, et identiteet on meele ja teadvuse kõrgema taseme produkt. Iseasi, kas tulemus meile meelepärane on. Kui see tõesti nii on, siis võivad tugevad meelelised stimulatsioonid ja kiiresti vahelduv kontekst meie olemust põhimõtteliselt muuta. Kas me ikka teame, kuidas inimaju, mis on loodud kohanema keskkonna nõudmistega, reageerib bio-, nano- ja infotehnoloogilise arengu ettearvamatutele mõjudele? Kas võib juhtuda, et multitehnoloogilises tulevikumaailmas oleme laiaulatusliku identiteedikriisiepideemia tunnistajad?

Essee esimene peatükk algab Oscar Wilde’i küünilise tsitaadiga inimlooma lootusetust isikupäratusest, mis on ilukirjanduslik väljendus sotsiaalpsühholoogilisele peegel-mina kontseptsioonile. Korrektse neuroteadlasena arvab ta, et ainuke võimalus see pessimistlik seisukoht ümber lükata ning säilitada meile veendumus oma unikaalsusest on tuvastada inimaju bioloogiline omadus, protsess või mehhanism, mida võib pidada identiteedi kvintessentsiks. Selles võtmes on essee viimane peatükk nagu kirss tordil. See, kuidas me näeme ja mõtestame maailma enda ümber, mõjutab meie identiteeti. Tehes pingutusi selle nimel, et võimalikult paljud inimesed meid märkaksid, paistame tõepoolest liikuvat identiteedi poole, mis kujundatakse läbi teiste silmade. Elades pidevalt tugeva sensoorse stimulatsiooni mõjuväljas võtame endalt identiteedi kujunemise võimaluse kogu isiklikku minevikku ja tulevikku hõlmava narratiivi loomiseks. Kas meile jääb alles isiklikult mõtestatud ning jätkuvusel põhinev identiteet? Või liigume mõtet otsides mõttetust materialismist ning katkematust, reaalsete tagajärgedeta küberelust „kellestki” „mitte kellekski”? Kas meie sekka tekivad inimesed, kellel lihtsalt polegi identiteeti?

Kuigi neuroteaduse terminites ei ole võimalik kirjeldada identiteedi subjektiivset kogemust, on siiski võimalik selle juured füüsilise aju neuronikogumikes lokaliseerida ning mõista, kuidas ajuprotsessid on koosmõjus meie ümber pidevalt muutuva keskkonnaga. Neuroteadlased ehk ei suudagi kunagi aru saada, mis tunne on olla sina või mina. Siiski on võimalik kirjeldada keskkonda, kus see tunne – inimese individuaalne identiteet – üldse tekib ja areneb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming