Moskva politoloog: Putin loodab taevale

Alates 2014. aastast on võim Venemaal endalt ise ära võtnud võimalused trajektoori muutmiseks.

JAANUS PIIRSALU

Venemaa president Vladimir Putin loodab nagu alati õnnelikule juhusele – mis sunniks läänt unustama sõda Ukrainas, nagu juhtus Gruusia-sõjaga – või siis naftahindade kiirele tõusule, ütleb Moskva politoloog Nikolai Petrov, kes juhtis aastaid Carnegie-keskuse Moskva osakonnas sisepoliitika analüüsimist. Praegu õpetab Petrov politoloogiat ühes Venemaa tähtsamas kõrgkoolis – kõrgemas majanduskoolis.

Kreml käitub üha rohkem nii, nagu oleks Venemaa sissepiiratud kindlus. Mida te tõstaksite esile viimase aja sisepoliitilistest sündmustest, millel on kaugeleulatuv mõju?

Nikolai Petrov: Mina lähtun sellest, et alates 2014. aastast on võim endalt ise ära lõiganud võimalused trajektoori muutmiseks. Ilma otsustavate muudatusteta eneses ei ole võim suuteline enam trajektoori muutma, ta võib liikuda mööda seda arenguteed kas kiiremini või aeglasemalt. Ma kirjeldaksin seda trajektoori kui keerdlangemist: kui lennuk langeb mööda spiraali alla ja mingit võimalust seda trajektoori muuta ei ole, välja arvatud siis, kui juhtub mingi ime, näiteks nafta hinna järsk tõus või Ukraina probleemi lahendamine. Need asjaolud võiksid välise tõukena lennuki sellelt trajektoorilt välja lüüa. Seest ei saa nad ise midagi teha, kõik nende ettevõetavad sammud on sunnitud sammud ja võetakse ette keerdlangemise loogikast lähtuvalt.

Millised Kremli viimase aja sammud on tingitud keerdlangemise loogikast?

Ma rõhutaksin kaht sündmust. Esiteks seadus ebasoovitavatest organisatsioonidest, mis kardinaalselt halvendab Venemaal MTÜde olukorda ning ka riigis toimuvate protsesside analüüsi, sest seda tüüpi analüütilisi struktuure on niigi vähe ning neid kõiki rahastatakse välisallikatest. Võim peab sõltumatut rahastamist, üldse sõltumatuid mängijaid, tõsiseks režiimi ohuks. Nad ei saa aru, et kõik probleemid, mis paiskusid esile aastatel 2011–2012 (ulatuslikud protestid Moskvas, mis said alguse duumavalimiste tulemuste võltsimistest – J. P.), ei ole välised, vaid sisemised.

Teine märkimisväärne sündmus oli duumavalimiste üleviimine (2016. aasta detsembrilt sama aasta septembrisse – J. P.). Huvitav, et ei ole antud mingeid selgitusi, miks seda tehakse. Aeti igasugust jama laadis, et kui ühendada regionaalsed ja föderaalsed valimised, siis on võimalik raha kokku hoida. See näitab, et režiim on oma taktikaliste eesmärkide saavutamiseks valmis väga tõsisteks liigutusteks. Taktikalist eesmärki näen ma selles, et 2011. aastal ei läinud valimised sellise stsenaariumi järgi, nagu oleks tahtnud Kreml, sest välja vahetatud kubernerid olid küll väga lojaalsed, aga seejuures täiesti ebaefektiivsed ning seetõttu ei suutnud nad – erinevalt eelkäijatest – kindlustada Kremlile vajalikke tulemusi. Nüüd on sotsiaal-majanduslik olukord enne valimisi veelgi pingelisem kui tollal. Võimu eesmärk on praegu lihtsalt minimeerida tagajärgi. Selleks piiratakse ka MTÜde tegevust, et vähendada poliitiliste protestide võimalust. Et ei korduks 2011. aasta.

Rääkige palun lähemalt, mida toob kaasa eesseisev võimude suhtes ilmselt kriitiliste MTÜde laiaulatuslik sulgemine. Sellega koos hakkab ju kaduma ka sõltumatu analüüs riigis toimuva kohta.

See on oht mitte ainult kodanikuühiskonnale, vaid üldse kogu ühiskonnale. Alates võimuletulekust hakkas Putin süsteemselt lammutama kõike, mida võib nimetada kaitseks lollide eest – see ei lubaks süsteemil teha vigu, mis toovad kaasa kaugeleulatuvaid tagajärgi. Kaitsemehhanismideks lolluste eest olid näiteks valitavad ja Kremlist suhteliselt sõltumatud kubernerid, massiteabevahendid – mida Kreml täielikult veel ei kontrollinud ning kes informeerisid avalikkust ja ka võimu tegelikest probleemidest – ning parlament. Nüüd siis on järjekord jõudnud MTÜdeni, mis osaliselt on motiveeritud araabia kevadest. See on osa KGB loogikast, et kui sina ei ole midagi organiseerinud, siis organiseeritakse sinu vastu. See loogika välistab võimaluse, et poliitilised protestid võivad tekkida ühiskonna sees, mitte et keegi provotseerib neid väljastpoolt. Sellisel juhul surutaksegi neil suu kinni ja lõigatakse ära rahastamisallikad, olles ise veendunud, et oht enam ei ähvarda. See toimubki praegu.

Ühiskonnale antakse suur löök, sest Venemaal on alati olnud probleeme sotsiaalse kapitali ja usaldusega. MTÜd üritasidki just seda teha – inimesed usaldasid neid, nad üritasid tugevdada ühiskonnas horisontaalseid sidemeid ning samal ajal toimisid ka kui kaitse lollide vastu, sest informeerisid ühiskonda ja võime tegelikest probleemidest, kuna võimu alumised korrused ei olnud üldse huvitatud, et nende probleemid jõuaksid ülemistele korrustele. Nüüd, kui ei ole enam sõltumatut meediat, valitavaid kubernere ega normaalset parlamenti, üritatakse suu kinni panna viimasel jõul, kes seda võiks teha.

Kiirustamine on selgelt seotud ka sellega, et valimisteks ei jääks enam alles sõltumatuid vaatlejaid, sest valimistel võltsimiste ja manipuleerimise jõudmine avalikkuse ette võib esile kutsuda proteste. On selgelt näha, et nendest aktivistidest formeeritakse uut viiendat kolonni, mille vastu propaganda hakkab mängima, sest tunda on, et Ukraina-vastane propaganda hakkab tühjaks jooksma. Läänevastane propaganda muidugi jääb, siin on raske Kremlil võite ette näidata, aga keelatud organisatsioonide rahastatud MTÜd on just need sihtmärgid, kelle kohta võib öelda, et vaat nemad segavadki riigi normaalset arengut.

Mis saab MTÜdest ja sadadest, isegi tuhandetest aktiivsetest ja haritud inimestest, kes tegelesid suletavate MTÜdega?

Reageeritakse mitut moodi. Üks võimalus on, et kui MTÜ suletakse, jätkatakse tööd ilma igasuguse registreerimiseta ja nii ei saa nendele enam kuidagi survet avaldada. Nagu näiteks piinamisvastane komitee (Komitet protiv põtok, eriti tuntud tegevusega Tšetšeenias, kus hiljuti „vihane rahvahulk“ rüüstas ja põletas maha nende kontori – J. P.). See on võimalik selliste valdkondade puhul, kus ei ole vaja head organisatsiooni ja kindlaid rahalisi vahendeid. Aga näiteks kui tegeldakse valimistega, siis erinevalt keskkonnakaitsjatest ei saa lihtsalt jälgida, kus mida ehitatakse või lõhutakse ning tõsta selle peale lärmi, vaid peab ette valmistama vaatlejad, ja üsna rohkearvuliselt. See nõuab raha ja ettevalmistust. Sellised võimalused võim nüüd lämmatab.

Kui on analüütiline keskus, siis nõuab see ka tugevat ettevalmistust ja organisatsiooni. Ka need lõhutakse nüüd, kaob konverentside korraldamise võimalus. Tuleb välja, et inimõiguste kaitse alal ei ole tagajärjed nii halvad kui valimiste jälgimise ja analüüsi alal. Sellised suured inimõiguste kaitse organisatsioonid nagu Memorial, kes peavad maksma oma hoonete ja ruumide rendi eest, nemad võivad sattuda ohtu ja peavad tegevuse lõpetama. Kui veel kolm aastat tagasi anti nn presidendi grante võimukriitilistele MTÜdele, siis nüüd ei tee võimud enam nägu, et kavatsevad neid toetada pärast seda, kui on läbi raiunud muud rahastamise kanalid.

Putini loogiline eesmärk on igati säilitada omaenda ja lähikonna võimu. Mis juhtub lähiajal?

Allakäik ei kesta kaua. Olen eriarvamusel makroökonomistidega, kes ütlevad, et raha veel jätkub, ja lõpuks saab seda alati juurde trükkida. Minu arust ei ole probleem enam makromajanduslik ja et suur raha võimaldab probleeme ruttu lahendada. Ei võimalda, kui 20 aastat ei ole teatud valdkondadesse raha pandud! Kui ei ole 20 aastat pandud raha infrastruktuuridesse, näiteks kanalisatsiooni, siis see varsti ei toimi enam. Meil on veel väga palju nõukogudeaegset infrastruktuuri ja mitte mingi raha ei võimalda seda probleemi ruttu lahendada. Mida aeg edasi, seda tõenäolisemad on kõikvõimalikud tehnoloogiaalased õnnetused ja katastroofid.

Lääne sanktsioonide puhul tuleb märkida ka asjaolu, et neil on kumulatiivne efekt. Algul, kui need kehtestati, siis ei tundunud need võimudele midagi erilist, aga kuna näiteks nafta- ja gaasifirmadel puudub nüüd uue tehnoloogia võimalus, ei saa nad uuendada oma tehnilist baasi, ja kanal, kust süsteemi tuli raha, ei saa enam töötada efektiivselt. See hakkab paratamatult mõjuma.

Aga läänes oodatud ja loodetud pinged eliidi seas?

Just, see ongi oluline asi – sisemine pinge eliidi seas. Sammud, mida Putin 2014. aastal tegi, olid võimu tipus oleva eliidi, oligarhide huvides, sest aitasid konsolideerida võimumonopoli, nende positsioone majanduses. Aga on veel eliidi keskmine kiht, kes on saanud kõvasti kannatada. Neile lihtsalt öeldi, et te ei saa enam läänes käia, te ei saa säilitada seal oma vara, te ei saa enam saata lapsi välismaale õppima. Nad kaotasid palju hüvesid. Olgu, kui see kestab kaks-kolm aastat, siis võib leppida, aga kui see ongi uus elustandard, siis on arusaamatu, kuidas valitsev grupp (verhuška) kavatseb neile kaotused kompenseerida. Verhuška’l kaotusi ei ole, tema kaotused on üsna aritmeetilised. Enne oli 15 miljardit, nüüd 10 miljardit – see ei mõjuta positsiooni süsteemi sees, ei mõjuta komforti ega midagi. Kui aga politseipolkovnik sai enne oma raha, kaasa arvatud altkäemaksud, eest korraldada endale, oma perele ja lähedastele ilusa elu, siis nüüd on tal võimalusi palju vähem ega ole selge, mis ta asemele saab.

Mulle tundub, et muu hulgas on ka valimised ettepoole toodud seepärast, et võim saab aru, et maksimaalselt selle ajani jätkub neil reserve, mis võimaldavad ilma midagi muutmata jätkata praegust kurssi. Teisest küljest toovad varasemad valimised lähemale võimaluse olulisteks muudatusteks, kursi muutmiseks pärast valimisi. Enne valimisi on muudatusi teha palju keerulisem.

Selle loogika järgi peaksid 2018. aasta presidendivalimised toimuma juba täiesti teistsuguses olukorras.

Putini probleem on selles, et igasugused võistlevad valimised on löök tema autoriteedile. Võim ei vaja valimisi – need on võimule ohtlikud. Suure tõenäosusega toimuvad need Kasahstani mudeli järgi ja enne tähtaega. Ennetähtaegsed mitte sellepärast, et nii on lihtsam saavutada soovitud tulemust, vaid võimud tahavad näidata, et põhiseadus neid ei takista. Et kui nad tahavad, siis ei pea nad kellelegi selgitama, vaid korraldavad valimised siis, kui tahavad ja mis siis, et põhiseaduses on teisiti kirjas. Putin ise määrab, millal ta tahab, et teda valitakse. Põhiseadus võime enam ei piira.

Aga ikkagi, kuni jätkub reserve, mis see aasta kuni poolteist armuaega presidendivalimiste puhul tähendab?

See tähendab, et praegune poliitiline süsteem ei ela kuni 2018. aasta valimisteni ja muutub üsna tugevalt. Seoses spiraallangemisega eeldan kolme stsenaariumi.

Esiteks, et praegune poliitiline süsteem laguneb õnnelikult laiali ja selle rusudele tekib midagi uut. Ilmselt tuleb see uus midagi palju hullemat, kui meil on praegu, sest institutsioone pole, autoriteete pole. Oodata võib palju natsionalistlikumat, palju agressiivsemat režiimi.

Teine stsenaarium, mis mulle tundub äärmiselt vähetõenäoline, on see, et toimuvad sisemised muudatused ja liidri väljavahetamine ehk piloodi vahetusega on võimalik spiraallangemisest välja tulla. Kuid seda (vahetama liidri – J. P.) peab tegema meeskond. Putin teeb kõik, et see oleks võimatu. Tänapäeval ei ole sellist süsteemi, kuidas näiteks võim sai üle minna Hruštšovilt Brežnevile (sulaühiskonnaga rahulolematud kommunistliku partei keskkomitee liikmed võtsid 1964. aastal kinnisel koosolekul Hruštšovi ametist maha – J. P.). Täiesti välistatud on igasugused formaadid, kus eliit võiks koguneda, arutada ja võtta vastu mingi otsuse.

Kolmas stsenaarium, millele loodab just Putin – see on mingi soodne impulss. Putinil on tunne, et taevas on tema poolt, et tal veab kogu aeg, kogu aeg on läinud nii, nagu tema tahab. Nüüd loodab ta, et lääne prioriteedid muutuvad, muutub suhtumine Ukrainasse, mida me juba vähehaaval näeme, või tõusevad naftahinnad. Ja siis võib juba loota, et riik väljub sõjast Ukrainaga, nagu õnnestus välja tulla sõjast Gruusiaga – ülemaailmne majanduskriis varjutas kõik muu ning lääs unustas kiiresti.