Moskva paraad ja Eesti häppening

Andres Langemets

Putin on sunnitud tõstma 9. mai profiili, aga Eesti poliitikud hämavad selle ümber. Venemaa 9. mai võidupüha suurejooneline ja külalisrohke tähistamine on kergitanud Balti riikides ja mujalgi nii välis- kui ka sisepoliitilisi kirgi. Eestis on keskendutud peamiselt Teise maailmasõja eelse ja järgse ajaloolise tõe taastamise vajadusele ning sisepoliitilistele probleemidele. Siia on vähe lisada.

Seepärast püüdkem vahelduseks pisut analüüsida ka seda venelastele tänapäeval ikka veel nii olulist tähtpäeva ennast. Stalini aja koolilastele ja hiljemgi ju peaaegu ei räägitudki Teisest maailmasõjast, selle tegelikust algusest ja lõpust ? see termin käibis rohkem ajaloolaste sõnavaras. Sõda, see oli Suur Isamaasõda.

9. mai tähendas N Liidule algusest peale midagi muud kui Teist maailmasõda, sest Stalin nõudis Saksamaalt separaatselt teistkordset kapituleerumist ja just sellest 1945. aasta 9. maist alates lahutas N Liit end oma sõjaliitlastest. Külm sõda oli alanud. Ja seda stalinistlikku päeva Moskvas tänavu tähistataksegi.

9. mail ei pidutsetud aga Stalini ajal siiski mitte nii pompoosselt kui aastakümneid hiljem Bre?nevi juhatusel. Riiklikuks puhkepäevaks sai see päev alles aastal 1965. Nii Stalini kui ka Hru?t?ovi aastail ei olnud sõjaveteranidel veel uhkeid erisoodustusi, sest eks veterane ja algul ka invaliide oli sõja järel veel liigagi palju. Pealegi ei saanud Hru?t?ov ise end suure sõjakuulsusega ehtida, sest just tema oli juhtinud Kiievi kaitset, olles 1938. aastast Ukraina KP KK I sekretär ja mitme rinde sõjanõukogu liige. Paraku lõppesid need kaitselahingud Punaarmee jaoks kogu sõja suurima kaotusega (650 000 vangilangenut, nagu kinnitavad sõjaajaloolased).

Hru?t?ov kui oma meelest leninismi taastaja rõhus seega rohkem traditsioonilisele nõukogude põhipidupäevale ? oktoobripühadele. Ent seejärel tegi Bre?nev kogu oma sisepoliitilise panuse sõjaväele ja sõjaveteranidele. Kui Hru?t?ovi ajal sunniti ausat soveeti vahtima tulevikku ? kommunismi suunas ja ootama, mil saabub õnn ja raha ära kaob, siis Ljonja ajal liiguti kogu elu, selg ees, vahtides vaid riigi kuulsusrikast, s. t sõjalist minevikku ja loendades juubeleid.

Tänasel Venemaal on mitu põlvkonda ja miljoneid inimesi, kes vihkavad Gorbat?ovi ja Jeltsinit, sest nood röövisid neilt oktoobripühad, kõige tähtsama peo, ja seadsid äärepealt ohtu isegi võidupäeva. Putinil pole seega siseriiklikult teha muud kui kergitada võidupühade profiili. Ka iseenda positsiooni pärast, et üle meelitada Zjuganovi kommuniste ja ?irinovski liberaale ning rahustada juba ammu nurisevaid sõjaväelasi kas või paraadigagi, kui palgaraha ja muud au jagada ei ole.

Ning loomulikult avaneb 9. mai suurejoonelise tähistamisega Venemaale ka ideaalne välispoliitiline võimalus: meelitada Moskvasse G7 juhid ja muud tähtsad ninad ning panna parajasse ideoloogilisse kahvlisse endiste Ida-Euroopa vasallriikide või N Liidust lahkunute riigipead. Ja meil ei maksa naiivsed olla, Molotovi-Ribbentropi pakti ja eestlaste või poolakate tegelikku ajalugu on tänapäeval ehk vaja veel selgitada mõnedele tuhmidele vasjadele ja marusjadele, mitte aga Putinile ning Kremli nutikatele analüütikutele. Nii et neil pidustustel on päris sisukas ja kaval stsenaarium nii Venemaa sise- kui ka välispoliitika tarbeks. Kaasa arvatud see, et too tähtpäev on kõige olulisem päev ka Balti riikidesse jäänud venelaste jaoks, pronksmeeste ümber kogunemiseks ja oma sovetliku identiteedi kinnitamiseks. Just see päev on ju algpõhjus, miks on need sajad tuhanded üldse siia võõrasse kanti sattunud ja miks nad nüüd seda kanti nii omaks ehk kättevõidetuks peavad.

 

Poliitikute vingerdamine tuhkatriinu ballil

 

Nii et eestlaste jaheduses 9. mai suhtes pole midagi imelikku. Ja loomulik on ka see, et president Moskva paraadile ei tüki. Küll oli aga ETV 9. märtsi ?Foorumi? saates õõvastav jälgida poliitikute Marko Mihkelsoni, Rein Langi ja Küllo Arjaka vingerdamist. Mart Nutt kui Moskva sõidu vastane ütles oma tuntud seisukoha ära, aga muud istusid ja keerutasid nagu siud vankriratta all. Mulle ja televaatajate enamusele (telefonikõnede suhtarv!) jäi täiesti arusaamatuks, mis asi neid ajas Rüütlit Moskvasse suruma? Mida pidanuks Eesti sellel sabatil osalemisega saavutama? Nagu ma ei saa aru ka Marju Lauristini hilinenud moraliteest 12. III EPLis. Kas on tegu mingi sotside eeskavaga? Lenin on teatavasti öelnud, et bol?evikud toetavad sotsialiste, nagu köis toetab poodavat. Nii et, Marju, eesti sotsid ei peaks küll Venemaa poole kiikama.

Paraku on kõrvalt vaadates müstiline ka Damaskuse tee, mille võttis läbi käia meie president. 11. III  SLÕhtulehes tuletab Toomas Alatalu meelde, et Rüütel mainis juba detsembris võimalust, et piirilepingule võiksid alla kirjutada välisministrid. Järelikult hakkas presidendil mingi plaan küpsema juba siis. Järgnes mälestusväärne Moskva-reis vene õigeusu kirikupea juurde auraha järele, mille käigus toimus Kremlis kohtumine Putiniga. Ja ka seal olevat tulnud jutuks välisministrite variant, piirilepingu allakirjutamine isegi enne 9. maid. Psühholoogiliselt tundub kuidagi usutamatu, et Rüütel, kui ta rääkis Putinile välisministrite variandist, ei öelnud või ei vihjanudki oma Vene ametivennale, et eksisteerib ka võimalus, et ta ise 9. mail Moskvasse ei tule. Arvatavasti ei saa me kunagi teada, mida tol päeval Kremlis tegelikult räägiti. Aga et seal siiski suuremaid eriarvamusi ei tekkinud, seda tõestab see, et Rüütel sai järgmisel päeval oma auraha kenasti kätte. Muide, Eesti üldsusele jäi vist sügavalt arusaamatuks, mis konkreetsed teened vene õigeusu kirikule need ikkagi olid, mille eest meie presidenti esile tõsteti ja tänati.

Aga president ise pole asja ka hiljem selgemaks teinud. Kuigi 9. mai kutse on personaalne, paneb ta ikkagi välisministeeriumi piinlikku olukorda, s.t küsima kutset välisministrile, kuigi on ette teada, et sellist kutset ei saagi tulla. Ning siis, nagu 10. III  PMist lugeda, poetab ta eriti salapärase lause: ?Olen kindel, et meie sõbrad mõistavad meid.?

Teame, et poliitikud armastavad öelda ?mina? asemel ?meie?. Kui nüüd paneme selle salapärase lause loomulikku ainsusesse, siis saame: ?Olen kindel, et mu sõbrad mõistavad mind.? Konspiratsiooniteoreetikutele peaks nüüd juba mõtlemisainet kuhjaga olema. Kas sõbrad on Putin ja Aleksius või Bush ja Blair? Täiesti kindel on see, et juba jõulueelsest ajast on presidendil peale jäänud sisepoliitilised eesmärgid ehk mure oma tagasivalimise pärast ? lootuses toetuda rohkem rahva meelsusele (mille selgitamiseks kulus aega) kui poliitikute arvamusele.

Näeme, et see Moskva 9. mai paraad on hullem kui ?Tuhkatriinumängu? kuningaball. Oleks huvitav, kui keegi tutvustaks ka debatte Jaapanis, kus peaminister oli samasuguse kutse saanuna niisamuti ilmvõimatus olukorras. Igal juhul on Eesti variant pakkunud kõrvaltjälgijale piinliku ja arusaamatu häppeningi, seda nii poliitikute kui ka presidendi versioonis. Nagu kuulsas vene muinasjutus ?Mine sinna, ei tea, kuhu, too seda, ei tea, mida?.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming