Moore’i valgustusseisundid ja hiline Wittgenstein

HENRIK SOVA

Oxfordi ülikooli filosoofiaprofessori ja esmaklassilise filosoofiaajakirja Mind ühe peatoimetaja Adrian W. Moore’i (sünd 1965) esimeses raamatus „Lõpmatus“ (ingl k „The Infinite“, 1990, täiendatud trükk 2001) on käsitletud mitmeid analüütilise filosoofia teemasid, seotud need lõpmatuse mõiste analüüsi abil ühte kimpu kokku.

Raamatu esimeses osas annab Moore ajaloolise ülevaate, kuidas on suured filosoofid mõelnud lõpmatusest ja milliseid lahendusi on nad pakkunud sellega seotud paradoksidele. Teises osas tüürib Moore aredate ja analüütilistelt eeskujulike argumentide ja mõttekäikudega oma lõpmatusekäsituse suunas, nii et lugejal on võimalus nautida head tänapäevast filosoofiat. Seejuures suudab ta mitmesuguseid lõpmatusega seotud paradokse, hulgateooriat ja olulisi teoreeme (nt Gödeli ning Löwenheimi ja Skolemi teoreem) käsitleda viisil, mis on arusaadav ka lugejale, kes puutub nendega kokku esmakordselt. Moore pakub lugejale elegantseid mõttekäike, kuidas neid ideid kodustada.

Lõpmatusest mõtlemine lõikab sügavale kahel moel. Sellesse on kätketud paradokse ja vasturääkivusi, mis peibutavad meid igasuguse abstraktse mõtlemise südamesse. Samuti on lõpmatuse idees midagi väga inimlikku: idee ongi sündinud sellest, et tajume end lõplike ja piiratud olenditena, millele vastandudes tekib kujutlus või igatsus millestki või kellestki lõpmatust ja piiramatust. Moore’i raamatu võlu seisneb selles, et see toob tervikusse kokku nii lõpmatusparadokside matemaatilis-analüütilised lahendused kui ka inimese paratamatu lõplikkuse, mille piiritleb surm. Eriti viimane peatükk „Inimese lõplikkus“ teeb asja isiklikuks: ühtäkki selgub, et see lõpmatuse-küsimus pole midagi sealseisvat, vaid on väga teravalt siinsamas – need on minu enda olemist ja mõtlemist puudutavad mõistatused. Selgub, et paradoksid ja keerdkäigud on juba kohal ja on kogu aeg kohal olnud just selles maailmas, kus mina praegu asun, mitte enam raamatus või nende vaimusoppide sahtlites, kus hoiame hobimõtlemise mänguasju, mida aeg-ajalt välja võtame ja tagasi asetame.

Siinses arvustuses annan ülevaate Moore’i lahendusest lõpmatusparadoksidele ja toon tema käsitluses välja ühe probleemse koha. Mulle näib, et kuigi Moore on oma käsitluses suuresti toetunud wittgensteinlikule filosoofiale, on selles üks metafüüsiline nüanss, mis on haavatav just nimelt hilise Wittgensteini privaatkeele-vastaste argumentidega.

Wittgensteinlik finitism

Moore alustab oma raamatut rea tuntud lugude ja mõistatustega, mis iseloomustavad lõpmatusega seotud paradokse. Näiteks meile näib, et saame kirjeldada mõnesid olukordi nii: ilmselgelt võimaliku ülesande sooritamiseks tuleb sooritada lõpmatu hulk ülesandeid lõpliku ajaga, mis näib aga võimatu (nt Zenoni Achilleuse ja kilpkonna võidujooksu apooria).

Läbiv suunanäitaja on Moore’ile nende mõistatustega tegelemiseks Aristotelese lõpmatuse kahe mõiste, potentsiaalse ja tegeliku eristus. Tegelik lõpmatus on midagi sellist, mille puhul on millegi lõpmatus kõik ühekorraga ühes ajapunktis antud. Aga sellist lõpmatust pole Aristotelesele olemas, nt ruum oli tema meelest lõplik. Potentsiaalne lõpmatus on midagi sellist, mille jätkumisel pole piiri, aga need jätkumised pole kunagi kõik korraga aktualiseeritavad – see tähendab lihtsalt seda, et millelegi saab alati veel midagi lisada (nt aeg või naturaalarvud). See leidlik eristus ja tegeliku lõpmatuse eitamine võimaldas Aristotelesel lahendada hulga lõpmatuseparadokse, mis kõik taanduvad lõpmatuse mõiste kahetähenduslikkusest tulenevale segadusele. Aristoteles näiteks ei tunnistanud, et mõnda asja (nt vahemaad) saab lõpmata paljudeks osadeks ära jagada, nii et seejärel saaks justkui kerkida küsimus, kuidas seda lõpmatust hulgast juppidest koosnevat kogumit läbida saab. Küll aga saab vahemaad jagada lõpmatult selles mõttes, et jagamisel pole lõppu – igast allesjäänust vahemaast saab võtta jälle pool jne. See aga ei tähenda, et mingil hetkel tekiks tervik, mis koosneb lõpmatul hulgal osadest ja mille kohta saame küsimusi esitada.

Aristotelese lahendusega sarnaneb ka Moore’i vastus, mida võiks nimetada wittgensteinlikuks finitismiks (kuigi ta ise pole sellist fraasi kordagi kasutanud). Moore on mitmeti Wittgensteinist inspireeritud ja rakendab lõpmatuse mõiste analüüsis „Loogilis-filosoofilises traktaadis“ esitatud ideed, et filosoofilised probleemid tulenevad keele loogika valesti mõistmisest („Traktaat“ 4.003). Kõik need lookesed ja mõistatused, kus lõpmatuse paradoks justkui esile kerkiks, on tegelikult lõpmatuse mõiste „grammatika“ vastu eksimine, keele võimaluste kuritarvitamine – näiliselt sügav filosoofiline probleem tekib keele väärkasutusest (eriti lk 335–336).

Võtame konkreetse näite. Achilleuse ja kilpkonna lugu jutustades, kui soovime esile hüpitada paradoksi, peame ühel hetkel küsima midagi sellist: „Kuidas jõuab Achilleus kilpkonnale järele, kui ta peab läbima lõpmatu hulga vahemaid?“. See on aga ainult näiliselt tähenduslik või mõttekas küsimus, tegelikult ei võimalda meie keelemängu lõpmatuse-grammatika sellisest küsimusest mõistlikult aru saada. Ei ole mõttekas väita, et keegi peaks saama sooritada lõpmatu hulga ülesandeid (lk 334). Õigupoolest on loo jutustaja lõpmatuse mõistest arvatavasti valesti aru saanud juba enne küsimuseni jõudmist. Enne „paradoksaalset“ küsimust on loos tavaliselt midagi sellist: „… ja nüüd on Achilleusel jälle jäänud läbida see vahemaa, mille võrra on kilpkonn vahepeal edasi nihkunud. Jne lõpmatuseni.“ Ja Wittgenstein koos Moore’iga küsiksid kohe, et kuidas mõista seda fraasi „Jne lõpmatuseni.“ See fraas ei anna meile imekombel ja ühtäkki kätte terviklikku hulka, mis koosneb lõpututest osadest, mille kohta saame küsida, et kuidas Achilleus selle läbida saab. Väljendil „ja nii edasi“ pole sellist võlujõudu, see tähendab lihtsalt, et soovi korral saame arutelu samal viisil jätkata ja juhtida tähelepanu sellele, et jäänud on veel üks vahemaa, mis tuleb Achilleusel läbida. Seda tuleks mõista Aristotelese potentsiaalse lõpmatuse tähenduses. Aga see on ka kõik. See ei tähenda, et saaksime mõttekalt ja vasturääkivusteta rääkida hulgast, kus oleks lõputu hulk vahemaid või elemente. See on keele väärkasutus. Moore rõhutab korduvalt: „Millegi kirjeldamine lõpmatuna ühes või teises suhtes on sõna otseses mõttes mõttetu“ (lk 335). Nii et Moore argumenteerib kokkuvõttes seisukoha poolt, mille omaksvõtmisel oleme sunnitud ennast väljendama nii, et tõeliselt on olemas ainult lõplikud hulgad ja lõpmatuid hulki pole tegelikult olemas (seisukoht, mida matemaatikafilosoofias nimetatakse finitismiks) ning et lõpmatusparadokse sisaldavate lugude jutustamisel me tegelikult kasutame keelt valesti, eksime keelemängu reeglite vastu (seepärast wittgensteinlik finitism).

Lõpmatusest mõtlemine lõikab sügavale kahel moel. Sellesse on kätketud paradokse ja vasturääkivusi,  mis peibutavad meid igasuguse abstraktse mõtlemise südamesse.

Lõpmatusest mõtlemine lõikab sügavale kahel moel. Sellesse on kätketud paradokse ja vasturääkivusi, mis peibutavad meid igasuguse abstraktse mõtlemise südamesse.

Moore’i valgustusseisundid

Moore siiski päris sellise lahendusega ei piirdu. Tal on veel üks kääne juures. Teda painab mõte, et peale potentsiaalse lõpmatuse on meis väga tugevalt siiski juurdunud idee millestki metafüüsilisest, päriselt olemas lõpmatusest, kus lõpmatute asjade kogutervik oma täielikkuses on siiski meie mõistusele või tunnetusele haaratav. Mõelgem kas või kõikide hulkade hulga peale: ühest küljest pole seda olemas, sest niisugune hulk peaks sisaldama ka iseennast, aga sellisel juhul tekiks juba uus ja suurem hulk, mida tuleb samuti pilguga haarata, jne. Teisest küljest on meil aga tunne, et me siiski justkui saaksime mõelda ühest hulgast kui tervikust, kuhu on kõik haaratud. Meile näib, et seal on midagi, mida meie mõistus puudutab, aga pole sõnastatav. Moore nimetab selliseid eneseteadlikke sõnastamatuid vastuvõtuseisundeid valgustusseisunditeks (lk 299). Nendes seisundites tabatu pole väljendatav, need osutavad sõnastatava piiridele. Aga sellegipoolest seal näidatakse midagi. Aga niipea kui üritame seda diskursiivselt väljendada, satume paradokside ja vasturääkivuste rägastikku. Moore võtab siinkohal Wittgensteini „Traktaadi“ eeskujul kasutusele ütlemise ja näitamise eristuse. Kui Wittgenstein kasutas seda selgitamaks, et propositsioonide loogiline struktuur näitab meile ka maailma loogilist struktuuri (aga seda pole võimalik propositsioonide endi abil ütelda), siis Moore on kasutanud seda eristust (tegeliku) lõpmatuse iseloomustamiseks. Moore’i järgi valgustusseisundites „meile näidatakse, et tõeliselt lõpmatu eksisteerib, kuigi tegelikult (nagu me peame ütlema) see nii ei ole“ (lk 312). Kuigi meil võib olla suur tung meile näidatavat lõpmatust mingil moel väljendada, aga „me ei tohi seda teha. See sissevaade on tegelikult väljendamatu“ (lk 350).

Mulle näib, et selliste mõttekäikude juures, kuigi tõukununa otsustavalt Wittgensteini filosoofiast, ei võta Moore piisavalt tõsiselt ühte hilise Wittgensteini keskset teemat, nimelt tema arutlusi privaatkeele võimatusest ja tähenduse võimalikkuse sotsiaalsest loomusest.

Alustuseks oleks Wittgensteini ilmselt häirinud Moore’i läbiv kõnepruuk, et „ei tohi“, kui tegelikult peaks ikkagi järjekindlalt kasutama modaalsust, et „ei saa“. Miks rääkida eksitavalt? Küsimus pole selles, et ei tohi, vaid selles, et põhimõtteliselt ei saa. Wittgenstein ütles, et millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida. Ta ei mõelnud seda, et natuke ikka kuidagi saab, aga tuleb vaikida, et justkui oleks mingi saladus, mida ei tohi välja rääkida. Lihtsalt et pole mõtet püüda rääkida sellest, millest ei saa. Soovi korral võid muidugi rääkida nii palju kui tahad – ega seetõttu kaota see, millest ei saa rääkida, oma immuunsust.

Aga olulisemana võiks Wittgen­steini filosoofia põhjal välja tuua seda, et sellisel moore’likul viisil lõpmatuse näitamisest kõneledes lisandub sõna „lõpmatus“ väärtarvitusele ka veel sõna „näitama“ väärtarvitus. On asjatult eksitav keelepruuk kasutada väljendit „näidatakse midagi“, kui see midagi jääb selles mõttes täiesti määramata, et seda pole võimalik väljendada. Kas on võimalik mõista lauset „Ma näitan …“, ilma et sinna mõttes midagi tähenduslikku juurde lisataks? Wittgenstein oleks ehk seda probleemi väljendanud „Filosoofilistele uurimustele“ iseloomuliku mõttelise dialoogina: „Tahad, ma näitan sulle?“ – „Mida sa näitad?“ – „Noh, lõpmatust.“ – „Mis mõttes? No näita …“ – „Noh, ma ei saa sulle seda kirjeldada ega näpuga näidata ega joonistada … See on midagi väljendamatut.“ „Kas meil ei tekiks sellise vastuse puhul tunne, et meie lõpmatusenäitaja on sõnast „näitama“ valesti aru saanud?“ lõpetaks Wittgenstein oma nummerdatud lõigu retoorilise küsimusega.

Väljendamatu ja tähendus

Tõsi, Moore on väljendanud ennast nii, et see miski on väljendamatu. See aga ei pea ju iseenesest tähendama seda, et see miski on ka tähendusetu. Kuid hilise Wittgensteini oluline mõte ongi see, et määratud tähendusi saavad entiteedid (sõnad või mõtted) omada ainuüksi sotsiaalse keelekasutuse ehk keelemängu tõttu, miska muutub väljendatavuse võimalikkus tähenduslikkuse tarvilikuks tingimuseks. Nii et ei saa olla midagi, millel on määratletud tähendus, aga see on põhimõtteliselt väljendamatu. Mingil viisil väljendatud olemise ehk keelemängu vahendusel saabki tähendus alles tekkida.

Loomulikult tunneme aeg-ajalt midagi, mida nimetame kirjeldamatuks, sõnulseletamatuks, mõistaksime justkui midagi, mida me ei oska kirjeldada, nt võib-olla lõpmatust. Kas meie sisekaemuses siis tõesti ei saa olla midagi tabatavat, mida ei saa väljapoole tõlkida? Asi pole niivõrd selles, et seal on midagi, mida siis omakorda seestpoolt väljapoole tõlkida või kirjeldada, vaid see midagi, kui see on juba ära tuntud sellena, et ta midagi on, eksisteerib juba paratamatult mingisuguses keelemängulises raamistikus. Hilis-wittgensteinlik arutelu selle viimase väite kasuks kulgeks umbes nii. Saame mõelda ainult nende vahenditega, mis meil on mõtlemiseks olemas. Minimaalselt on mõtlemiseks vajalik kas või mingisugustegi tähenduste haaramine. Aga selle võimalikkuse oluline kriteerium on see, et meil oleks võimalik sama tähendust uuesti ära tunda – kuidas muidu oleks võimalik ette kujutada, et me üldse mõtleme või kujutleme midagi? Seega, et miski saaks sisemaailmas mõistetavalt ja tähenduslikult olemas olla, peab see olema markeeritav ja silmaspeetav – seda aga ainuüksi privaatsed seisundid ei võimalda teha. Sest kui midagi sisemaailmas ära markeerida ainult sisemaailma kuuluvate vahenditega (nt privaatselt mõeldes ja tähistades, et see seisund on nüüd X, ja siis hiljem väites, et see nüüd on jälle see X), siis see asjaolu, kas see nüüd on mingis mõttes sama tähendusega või mitte, sõltub ainult sisemaailma juhuslikust suvast ja see on alati tõene, kui subjekt suvatseb nii otsustada. Kui see on aga alati suvaliselt tõene, siis pole tegelikult öeldud midagi tähenduslikku. See on Wittgensteini reeglijärgmise idee, et tähenduslikkuseks on tarvilik järgida sõnade kasutusel mingeid väliseid reegleid, mis määravad, millal tähenduse rakendamisel eksiti ja millal mitte. See on kokku võetud tema kuulsas „Filosoofiliste uurimuste“ § 202: „Sellepärast on ’reegli järgimine’ teatud praktika. Ja uskumine, et reeglit järgitakse, ei ole reegli järgmine. Ja sellepärast ei saa reeglit järgida ’privaatselt’, sest siis oleks uskumine, et reeglit järgitakse, sama mis reegli järgimine.“

Niisiis, mulle näib, et kui lähtuda Wittgnesteini keelemängu- ja privaatkeele-teemalistest lõikudest „Filosoofilistes uurimustes“, siis pole Moore’i seisukoha väljendusel stiilis „mulle näidatakse, et lõpmatus eksisteerib, aga ma ei tohi seda väljendada, ja päriselt seda ei ole olemas“ mõistetavat tähendust. Need on valesti kokku pandud sõnad. Asi ei piirdu sellega, et minu sees on miski, mis omab tähendust, aga mida ma ei saa või ei oska väljapoole väljendada, vaid see sees olev saabki tähenduslik olla üksnes sotsiaalse keelekasutuse toel ehk kokkuvõttes mingit sorti minimaalse väljendatavuse tõttu.

Väljendamatu valgustusseisund

Moore’i väljendamatu valgustusseisund näib olevat millegi nostalgiline hõllandus, võib olla filosoofia-ajalooline igatsus, et kusagil pinna all peaks ikkagi hiilima mingisugune metafüüsiline lõpmatus. Ma ei tea, mina seda igatsust nii tugevalt ei koge. Ilmselt on inimestel erinevad metafüüsilised tungid. Leheküljel 336 toob Moore leidliku mõtteeksperimendi, näidates, kuidas pole mõtet väita, et keegi on sooritanud lõpmata palju ülesandeid või üldisemalt öeldes – haaranud lõpmatuse terviklikku pilku. Kujutleme taas seda zenonlikku apooriat, kus Achilleus peaks justkui kilpkonna kättesaamiseks läbima lõpliku ajaga lõpmatu hulga vahemaid. Moore argumenteerib, et kui nii oleks mõttekas või tähenduslik olukorda kirjeldada, siis peaks samuti olema mõttekas ette kujutada vahemaa läbimist järgmiselt: suumime mõttes neid vahemaid, mida Achilleus järgemööda läbib, või kujutleme, et mida lühema vahemaa Achilleus peab läbima, seda aeglasemaks näib muutuvat aeg. On selge, et niisugusel teekonnal ei tule kunagi lõppu ja ma ei saa mitte midagi pidada selle terviklikuks haaramiseks selle näiliselt lõputus edasikestmises. Ei saa tekkida lõpututest lõikudest koosnevat vahemaad, mida siis tagantjärele ühte pilku haarata ja küsida, kuidas Achilleus selle läbida sai. Aga miks siis ikkagi veel väita, et on olemas valgustusseisundid, kus mulle näidatakse seda lõpmatut tervikut? Kas on tõepoolest võimalik kujutleda, et mulle näidatakse midagi, aga see on väljendamatu? Võime ka siin rakendada Moore’i omaga analoogset mõtteeksperimenti. Proovime kujutleda oma sisemaailmas (või kus tahes) midagi sellist, mis näib väljendamatu, aga mida meile näidatakse. Ja nüüd kujutleme, et saame teadvuse voogu oma suva järgi aeglustada ja sisse suumida. Kas sinna saab midagi jääda, mis on põhimõtteliselt väljendamatu? Minu meelest mitte. Ühel hetkel on mõte, et Achilleusel on siiski läbida veel üks vahemaa, teisel hetkel võime kujutleda hoopis teist laadi olukorda, kus ta möödub võidujooksul kilpkonnast. Nende kahe mõtte või kujutluspildi vahele ei jää väljendamatut, aga „valgustusseisundis haaratud“ olukorda, et ta peaks nagu läbima lõpmatu hulga vahemaid. See on lihtsalt keeleline eksitus. Nagu see eksitab diskursiivselt väljatooduna, eksitab see ka sisekõnes. Nii oma mõttevoo luubi alla võtnud, ei jää sealt üle midagi, mida näidatakse, aga mis on igas mõttes väljendamatu. Nii hõrendades jääb väljendatu vahele ainult tühjus, mitte-midagi.

Muidugi, lõpetuseks möönan, et Moore rõhutab korduvalt, et lõpmatust tegelikult pole olemas, et metafüüsilise lõpmatuse idee on siiski arusaamatus. Ent samade wittgensteinlike mõttekäikude lööklained, mida Moore kasutab finitismi kasuks argumenteerimisel, löövad kõikuma ka Moore’i valgustusseisundite metafüüsika.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar